Alkeemia lugemisnurk | Kõige vastikumad tüübid sinu ümber ongi need kõige paremad õpetajad!


Alkeemia lugemisnurk | Kõige vastikumad tüübid sinu ümber ongi need kõige paremad õpetajad!
Foto: depositphotos.com

Ei ole paremat õpetajat kui teine inimene. Üks mu õpetaja ütles kunagi, et "kõige vastikum mölakas" sinu elus on tegelikult su kõige suurem õpetaja. Kui su ümber on palju "mölakaid", siis mõtle, milline suurepärane kool sulle on antud!

Eluülesanded, õppetunnid, mustrid ja parimad õpetajad

Nüüd aga kõigest täpsemalt.Kes just päris erak pole, seda ümbritsevad ikka inimesed: töökaaslased, sugulased, pereliikmed, sõbrad, juhuslikud inimesed ühistranspordis, tänaval või kohvikus, hääled raadios, teles jne. Mõne inimesega saame hästi läbi, teisi armastame, kolmandad ei meeldi meile üldse, neljandad jätavad ükskõikseks ja viiendad käivad lausa närvidele. On ju nii? Mida lähemal inimesed meile on, seda rohkem on neil aga võimalust meile midagi õpetada. Bussis ebaviisakalt käituv või tänaval räuskav inimene võib meis tekitada mitmesuguseid emotsioone, kuid me saame sellest olukorrast kiiresti eemalduda. Hoopis tõsisem on asi siis, kui negatiivseid emotsioone tekitavad meie vanemad, lapsed, kaaslane, sõbrad, naabrid, kolleegid. Sageli pole neist mingit pääsu. Ja kui ongi, siis üllatus-üllatus - ühest kehvast suhtest lahkudes tekib õige pea järgmine sarnane suhe.

Kindlasti tead kedagi, kes satub tihtilugu ühest mittetoimivast paarisuhtest teise, olgu siis probleemiks elukaaslase napsilembus, petmine, laiskus vms. Nagu tal oleks mingi magnet, mis samasugust mustrit ligi tõmbab. Universumi suuri seadusi silmas pidades on asi lihtne: ilmselgelt on tegemist mingi õppetunniga meie elus, mis tuleb ära õppida, enne sellest düsfuktsionaalsest suhtestlahti ei saa.

Seotud lood:

Tänapäeva psühholoogia ütleks, et me käitume alateadlikult, tulenevalt meie elu jooksul saadud traumadest ja läbielamistest, sellisel viisil, mis paneb teisi inimesi meisse mingil moel suhtuma ja meiega kuidagi käituma. Seega võiks lihtsustatult ütelda, et naine või mees, kelle ellu satuvad napsitajad, peab ehk õppima enesekindlust oma otsuste elluviimisel; keegi, keda tihti alandatakse, peab ära õppima iseenda väärtustamise ja nii edasi.

Olen terapeuditöös korduvalt näinud lugusid, kui inimese elumuster, kes on mingi õppetunni omandanud ja mõne teema enda sees lahendanud, muutub. Enesekindluse ära õppinud naise ellu satub tore karske kaaslane, enese väärtustamise ära õppinud inimese ellu aga hooliv ja armastav kaasa. Välise muutumist sisemise transformatsiooni kaudu on juhtunud lihtsalt nii palju kordi - ja mitte ainult mu klientidega, vaid ka minu endaga -, et julgen kinnitada: nii see maailm toimibki.

Vahel juhtub tõepoolest nii, et me õpime ära pool õppetundi, lahendamata siiski oma ülesannet täielikult. Siis tuleb seesama ülesanne varem või hiljem ikka tagasi. Tavaliselt annab universum täitmata ülesandest teada mitmes etapis. Kõigepealt koputatakse õlale, siis müksatakse, siis tõmmatakse vaip alt ära ja kui mitte miski pole mõjunud, siis lükatakse mutta ka veel.

Kui sa mõtled nüüd mõnele kõige enam haiget teinud olukorrale oma elus, siis olen päris kindel, et sul tuleb meelde mitmeid kordi, kui seesama teema on üles kerkinud mingi ühe või teise juhtumiga. Võib-olla on see teema su ellu tulnud palju leebemal moel, aga siiski on. Mingil müstilisel moel (ja ehk on siin süüdi meie kaasasündinud laiskus ja klammerdumine olemasolevasse) ei taha me mugavustsoonist välja tulla ja suudame suhteliselt edukalt esimesi müksamisi ja koputamisi eirata. Alles siis, kui oleme täiesti vastu seina surutud või kaelani poris, võtame midagi ette. Vahel ei võta ka siis, vaid jäämegi kinni enesehaletsusse ja ootame kannatamatult selle maise teekonna lõppu.

Enamasti aga vallandab näoli mutta kukkumine automaatse reaktsiooni üles hüpata ja mudaaugust võimalikult kiiresti ja kaugele ronida. Kui nüüd hüpata korra teraapiavaldkonda, siis võib kindel olla, et meie suured ülesanded on endast märku andnud juba päris noores eas, tõenäoliselt lapsepõlves ja ehk isegi kõhubeebina.

Loe veel

Toon ühe näite. Naine, kelle isa jättis pere maha tema lapsepõlves (ja kes seda ise muide ei mäleta), kogeb elus ikka ja jälle seda, et mees reedab teda või jätab maha. Üks suhe läks lörri keskkooli ajal, järgmine ülikooli ajal, kolmas pärast seda - ja alati sama lugu: niipea kui noored otsustasid koos elama hakata, leidis noormees äkki teise kallima. Kui selline lugu juhtub mitu korda, ei ole kahtlustki, et see on üks suuremaid arengukohti ja -potentsiaale elus - vabastada endas mahajätmise hirm. Kui see on tehtud, siis vastab universum samaga ning see lugu enam ei kordu.

Seega võib öelda, et kõik inimesed, kes meile mingil põhjusel närvidele käivad või meis mingeid tugevaid emotsioone tekitavad, on meie parimad õpetajad. Mida suurem nätakas meile antakse, seda suurema õpetajaga on tegemist. Ja mis iganes meid kellegi teise puhul ei ärritaks, tuleb meeles pidada, et tegemist on meie enda emotsiooniga, väline impulss on vaid käivitaja. Jällegi tuleb peegel võtta ja vaadata, mis minu sees on sellist, mille pärast ma pean kogema õelat naabrit, kadedat töökaaslast, valelikku kaasat, mõnitavat sugulast vms.

Kõige lihtsam viis oma õppetund üles leida on aru saada, mis on täpselt see emotsioon, mida see "hirmus inimene" meis tekitab. Millisele nupule see olukord vajutab? Kas õel naaber paneb mind äkki oma käitumisega tundma, et ma pole ehk piisavalt nutikas; et ma ei saa piisavalt hästi hakkama või pole piisavalt tugev? Kas pidevalt minu peale kaebav töökaaslane paneb mind tundma ebakindlalt? Kas valelik kaasa toob välja minu eneseusu ja enesearmastuse puudumise?

Ühel koolitusel, kus ma rääkisin pikalt sellest, kuidas emotsioonid on meie enda loodud, tõusis lõpuks üks proua püsti ja ütles: "Nojah, aga mis ma teha saan, kui minu ümber on eranditult nõmedad inimesed." See on mulle eredalt meelde jäänud. Kui ühe inimese ellu on sattunud absoluutselt eranditult kõik nõmedad tüübid - mees on nõme, lapsed on nõmedad, vanemad on nõmedad, rääkimata sõpradest, naabritest ja töökaaslastest -, siis on see ju suurepärane vihje, et on aeg võtta peegel ja uudistada iseenda siseilma!

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Kaia-Kaire Hundi raamatust "Emotsioonide alkeemia".

Miks emotsioonide alkeemia? Olen päris veendunud, et kui alkeemikud otsisid kunagi ammusel ajal igavese elu ja õnne saladust, tarkuse kivi, siis pidasid nad tegelikult silmas meelerahu. Mis see on, mis paneb meid ennast halvasti, haigena, ebamugavalt tundma? Ikka ju meie enda meel, enda tunded ja emotsioonid. Kujuta ette nuppu, millega saaks sisse lülitada ainult head emotsioonid, isegi juhul kui päev on nässu läinud või kui seisad silmitsi ületamatuna näivate probleemidega. Me ei tunneks ju sel juhul ennast üldse halvasti ega kannataks, sest meid ei häiri mitte halvasti läinud päev, vaid tunded, mis sellega kaasnevad! Seda emotsioonide alkeemia võluvõtit on otsitud sajandite kaupa, sest see on ainuke asi, mis saab inimese elu põhjalikult ja pöördeliselt muuta. Toon siin raamatu väikese ülevaate emotsioonide alkeemiast ehk mõned nipid, kuidas igapäevase virrvarriga peas hakkama saada ning iseennast paremini mõista.

Kaia-Kaire Hunt on nõustanud kliente emotsioonitöö vallas üle 10 aasta. Ta on Tiibeti loodusravi terapeut, EFT (emotsionaalse vabaduse tehnika) terapeut ja koolitaja, meditatsioonijuhendaja ja vaimse tervise õenduse üliõpilane.


KOMMENTEERI!