Alkeemia lugemisnurk | Katkend raamatust "Baruto. Rääkimata lood": esimene kohtumine tulevase abikaasaga ja ema esimene külaskäik Jaapanisse


Kaido Höövelson Pajusti kodus
Kaido Höövelson Pajusti kodusFoto: Priit Simson

2004. aasta jaanuaris lendas 19-aastane Kaido Höövelson Jaapanisse, et alustada profisumokarjääri. Kuus aastat hiljem tõusis ta profisumo absoluutsesse tippu. Täna on Kaido ehk jaapanlastele Baruto Jaapanis väga austatud ja tuntud. Raamat "Baruto. Rääkimata lood" on inimliku suuruse, jõu, julguse ja tahte lugu. See on lugu sellest, kuidas lihtsast Eesti maapoisist sai miljonite jaapanlaste iidol.

Ühel 2005. aasta augustikuu väga palaval päeval läks Kaido klubi lähedal asuvasse Vene restorani einestama. Ta oli ilma lähedasi nägemata ja kodus käimata Jaapanis olnud poolteist aastat ja tulnud Tokyosse tagasi pärast juuliturniiri Nagoya bashot toimunud laagrist.

Olles tõusnud profisumo edetabelis aste ülespoole teise liigasse ehk juryo tasemele, oli ta saanud oma toa ja mobiiltelefoni ning võis üksi linnas käia. Kaido mäletab, et ta läks sinna restorani üksi, aga tema abikaasa Elena silme ees on pilt, et tulid kaks suurt meest ja Kaido tuli kööki end temale tutvustama. Samas restoranis jõudis ära käia ka Kaidoga samal ajal Jaapanisse sumokarjääri alustama sõitnud Ott, aga tolleks päevaks oli tema juba kodumaal tagasi.

Restorani omanik ja kokk oli Vladivostokist pärit venelanna Larissa Tregubova, kes oli selles Siberi suurlinnas tuntud kokk ja kutsuti seetõttu 2002. aastal Tokyosse Vene restorani kokaks. Tokyos kohtus ta ühe jaapani härraga, kellega nüüdki koos elab. 2005. aasta augustis sõitis Vladivostoki ülikooli meditsiinitudeng Elena suvevaheajal emale Larissale külla. Ta elas ema juures korteris ja käis iga päev restoranis abiks. Kaido läks kööki Elena juurde, tervitas ja tutvustas end.

Seotud lood:

"Leena ilu lummas mind. See oli armastus esimesest silmapilgust, aga muidugi ma seda talle sel hetkel ei öelnud, kuigi mina olin suhtlemises aktiivsem pool. Olgugi et ma olin koolis kuus aastat vene keelt õppinud, ei osanud ma seda keelt peaaegu üldse. Tihti algavad asjad aga tahtmisest. Kuigi rääkisin vene keelt väga kehvasti, oli tahtmine rääkida väga suur. Ma viisin Leena oma lemmikkohta Tokyos. Linnas on üks suur jõgi Sumida, mille ääres mulle meeldis jalutada. Seal on kolm puud, mille juures sai natuke puhata. Voolava vee jõust käisin ma energiat ammutamas ja nüüd näitasin seda kohta Leenale. Me kohtusime nädala jooksul kolm või neli korda ja siis pidi Leena ära sõitma. Nädalaga suutsin teda veenda, et ta pärast Tokyo turniiri septembris uuesti Jaapanisse tuleks."

/---/

Elena läks augustis tagasi Vladivostokki. Sel ajal lendasid lennukid Venemaale veel ka Jaapani mere ääres asuvast Niigatast, kust on Vladivostokki kõigest poolteist tundi lendu.

Septembris toimuv Tokyo turniir oli esimene, kus Baruto võistles juryo tasemel. Ta elas oma toas ja tohtis nüüd taksoga klubist turniirile sõita. Varem käis ta jalgsi. Jalgrattaga oleks võinud ka sõita, aga tal ei olnud jalgratast.

Tokyo turniiri ajaks sõitis Jaapanisse ka ema, keda Kaido polnud näinud ligi kaks aastat, täpsemalt 17 kuud. Nad küll helistasid ja kirjutasid, aga see ei suutnud asendada vahetut suhtlemist. Helistamiseks oli Kaidol nüüd rahvusvaheline kõnekaart, aga helistamine oli väga kallis ja kaarti tuli tihti laadida. Ema Jaapanisse lennutamine ja ta hotelli paigutamine oli sumotori Baruto esimene suur väljaminek. Enam kui pooleteise aasta jooksul oli ta väga vähe kulutanud ja sai ka emale Eestisse raha saata. Kaido mäletab praegugi selgelt, et kohtumine emaga oli väga emotsionaalne.

"Ema oli mulle kogu selle aja väga suureks toeks olnud, mille eest talle suur-suur aitäh. Ema oli lõpuni hinges minu selja taga. Mingi aja jooksul võttis kindla koha mu kõrval Leena. Sel ajal, kui ema külla tuli, arvasin ma, et põhilised higi, veri ja pisarad on nüüd valatud, aga ma eksisin väga. Nagu Leena lubas, tuli ta septembris tagasi ning ema ja Leena said kokku. See lugu arenes väga kiiresti. Mu ema ei räägi ka vene keelt ja suurt suhtlemist ei saanud olla, aga saime kenasti hakkama. Siis lendasid mõlemad oma suunda ja ma olin taas üksi oma poistekarjaga, kuigi nüüd siiski omaette toas."

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Einar Ellermaa ja Inge Pitsneri raamatust "Baruto. Rääkimata lood".

19. veebruaril 2004 istus 19aastane Kaido Höövelson Tallinnas lennukisse, et jõuda Kopenhaagenisse ja sealt edasi Tokyosse. Ta ei teadnud, millal ta jälle koju saab ja lähedasi näeb. Ta ei teadnud, mis teda Jaapanis ees ootab. Teadis ainult, et temast peaks Jaapanis saama profisumomaadleja.

20. augustil 2019 istus Kaido Höövelson Tallinnas lennukisse, et jõuda Helsingisse ja sealt Tokyosse. Seekord lendas ta koos abikaasa Leena ja poja Taariga ning ta teadis, mis teda ees ootab - Jaapani sõbrad, tuttavad ja fännid ning paljude aastate jooksul armsaks saanud paigad, mis tema sumokarjääris olulised olid. See on täiesti teistsugune reis kui üle 15 aasta tagasi sumotalli saabumise ajal. Kaido ehk jaapanlastele Baruto on nüüd Jaapanis väga austatud ja tuntud. Inimesed tunnevad uhkust, kui saavad tema seltskonnas olla.

Mis jääb nende kahe reisi vahele? Kas ta teadis, kui ränk elu teda sumoklubis ees ootab? Kui palju ta esimesel Jaapani-aastal mõtles loobumisele? Mis sundis teda pärast treeninguid ka üksi trenni tegema? Kuidas klubiomaniku naine Kaidot alandas ja kiusas? Milline on Kaido ja tema abikaasa Leena armastuse lugu? Kuidas Kaido pärast sumokarjääri lõppu neli aastat Jaapanis telesaateid juhtis ning miks ta otsustas oma ülieduka karjääri Jaapanis lõpetada ja Eestisse kolida? Nendele ja paljudele teistele küsimustele saab vastused raamatust "Baruto. Rääkimata lood".


KOMMENTEERI!