Alkeemia lugemisnurk. Kangelane on inimene, kes oma unistusi tõsiselt kuulda võtab


Alkeemia lugemisnurk. Kangelane on inimene, kes oma unistusi tõsiselt kuulda võtab
Kangelaslikkuse juurde kuuluvad otsingud sellest, mis on hirmutavFoto: depositphotos.com

Tuntud terapeudi Tommy Hellsteni peateos "Saad kõik, millest loobud" analüüsib isiksuse sisemist arengut. Loe katkendist, miks peaks end mugavustsoonist välja rebima ja miks võib pidada inimest, kes näeb oma unistuste saavutamise nimel vaeva, kangelaseks.

Katastroofe pole vaja oodata, neid võib ise tekitada

Kes tahab elule ärgata ja uuesti sündida, peab leppima suure kangelasliku üksindusega. Üksindusega leppimine tekitab ebakindlust, seetõttu hoiame kinni kindlustundest, mida pakub konventsionaalne eluviis. Talitame nii, nagu kõik teised ning kummardume sügavasti mitmesuguste institutsioonide ees, mis meile seejärel lojaalsuse eest tasuvad. Kuid mis siis, kui need institutsioonid hakkavad meid kägistama? Kui turvatunne muutub lõksuks, mille sees kaob elamise taju? Mis siis, kui vesi enam ei voola ja roiskub?

On vana tõde, et kui inimest tabavad suured õnnetused, raputavad need ta niivõrd põhjalikult läbi, et inimene hakkab hindama hoopis teisi asju. Läbielatud vapustus õõnestab enda rajatud kaitsemehhanisme ning õpetab sügavamaid väärtusi. Nii võib juhtuda, kui mõni lähedane sureb. Sama kordub siis, kui sünnib laps. Elu ilmutab end nii sünnis kui surmas sedavõrd võimsalt, et vaid tõeliselt paadunud inimene suudab jätkuvalt talveunes püsida. Suure õnnetuse võib meie ellu tuua näiteks töötuks jäämine, haigestumine, liiklusõnnetus, alkoholismi küüsi sattumine või abielulahutus. Need kõik on kriisid, mis raputavad inimest nii võimsalt, et paljude jaoks algab tänu sellele uus elu. Kuid tagantjärele tänatakse kõike seda, mis alguses näis kibeda ja julma õnnetusena. Miks? Sest õnnetused purustavad turvalisusemüüri, mille inimene ise on enda ümber ehitanud, et pääseda elu ebakindlusele silmavaatamise eest.

Seotud lood:

Samuti on vana tõde, et kui inimest tabavad tõsised kriisid, hakkab ta palvetama. Palve on hüüd millegi sellise poole, mis toetab sind siis, kui oma jõud enam ei kanna. Näib, et Jumala otsimine ja usk sünnivad seal, kus on murdumine ja valu.

Piirsituatsioon annab elule ja elu väärtustele sügavust. Nii võiks öelda, et katastroofid äratavad meid elule. Selle asemel, et suuri õnnetusi ootama jääda, võib inimene õppida looma väikesi katastroofe, mis teda jätkuvalt elu küljes hoiavad. Tähendab, võib õppida tegema selliseid valikuid, et inimene ei vajukski talveunne, vaid püsiks ärksana. Mida see tähendab? Kui teadlikult purustada kõik, mis on varem kindlustunnet pakkunud, sünnib selline ebakindlustunne, mis sunnib otsima sügavamat turvalisust. Iseenda punutud turvalisuse võrkkiiges kiikudes pole võimalik kindlalt väita, kas eksisteerib tõelist ja kestvat turvalisust või mitte.

Kui mitte kunagi ei söandata teha midagi sellist, mis hirmutab, vaid alati eelistatakse ühetaolist ja kindlat tegevust, ei tule inimesel end mitte kunagi proovile panna, seepärast ta ka ei arene. Ta ei lase end elu voolul edasi kanda, sellepärast hakkab ta varem või hiljem roiskuma samamoodi nagu seisev vesi.

Kangelaslikkuse juurde kuuluvad otsingud sellest, mis on hirmutav. Hirmud näitavad meile arengu suunda. Hirme tekitab meis nimelt see, mida me valitseda ei suuda. Kui siis hakkame tegelema millegagi, mis hirmutab, kaotamegi kontrolli. Kui kontroll asjade üle on hakanud kägistama meie elu ja arengut, on see parim, mis võib juhtuda. Kuid mida me siis kardame?

Unistused näitavad meile, millised me tulevikus oleme

Hirmud on meie unistuste ja unelmatega salapäraselt seotud. Unistused moodustuvad osa meie sisimasse peidetud individuaalsusest, mis pole veel saanud esile tulla. Unistused on see mina, keda me veel ei tunne ja see hirmutab. Me ei tunnista seda endale. Me sünnime inimesteks sedamööda, kuidas meie olemus avaldub. Meis sünnib vaid see, mis on nähtavaks saanud. See puudutab nii meie tundeid ja vajadusi kui ka andeid. Paljud kasvavad üles keskkonnas, kus meist saab avalduda vaid väike murdosa. Kuid ka kõik muu, mis sündida pole saanud, on meie pärisosa, ehkki me pole sellega tuttavad.

Loe veel

Unistused ja unelmad kuuluvad meie tundmatusse poolde. Pole juhus, et igaühel on erinevad unistused. Unistused ja unelmad ütlevad meile, millised me tulevikus oleme, kui vaid oskame neid kuulata ja tõsiselt võtta. Kangelane ongi selline inimene, kes oma unistusi tõsiselt kuulda võtab. Ta süveneb neisse nii tõsiselt, et hakkab nende suunas liikuma. Ta teeb valikuid oma sisemise nägemuse järgi, pühendudes nii jäägitult, et unistus saabki tõeks. Nii talitades satub inimene vastuollu olemasoleva mugandumisega. Mugandumine on kõikjal tema ümber, ka tema enda sees, sest temagi on vaid osake ümbritsevast. Seetõttu satub inimene konflikti mitte ainult oma ümbruse, vaid ka iseendaga. Miski temas usub sellesse, mida ta teha kavatseb ning miski ei usu. See on olukord, kus inimesel tuleb muutuda lohemaoga võitlevaks printsiks.

Kangelane satub konfliktsituatsiooni sellepärast, et ta usub pigem seda, mida ta oma sisimas tunneb, kui seda, mida ümbruskond õigeks peab. Sajaprotsendiliselt kindel ei ole ta iialgi, sellepärast on tal hirm. Ta satub vastuollu kõigi nende inimestega, kes on otsustanud veel mitte kuulata oma sisimaid unistusi ja valivad turvalisuse. Nad soovivad jääda niisuguseks, nagu olid, sest nad kuulavad oma hirme. Kui kangelane kõigest hoolimata lohemaole vastu astub, meenutab ta mahajääjatele, et nad maha jäävad. Nad loobuvad võitlemisest, valides stabiilsuse. Seepärast tuleb neil kangelase saavutused maha teha ja üritada neid saboteerida. Kangelane kujutab endast paigaltukkujatele ähvardust, seega äratab ta neis süütunnet. Inimene tunneb ikka sisimat süütunnet, kui ta elu kutsega kaasa ei lähe. Kui ei soovita oma süütundele silma vaadata, tuleb maha teha see, mis süüd meelde tuletab. Seepärast peab kangelane alati arvestama, et saboteerijaid kohtab ta raudkindlalt. Saboteerijad arvustavad inimesi, kes midagi teevad ega tee ise midagi. Kui ise midagi ei tee, säilib illusioon, et suudetakse kõike.

Taoline suhtumine võimaldabki kritiseerida neid, kes lahinguväljale suunduvad. Miski pole nii turvaline, kui tugitoolis istudes arvustada inimesi, kes televisioonis oma mõtteid avaldavad. See on tugitooli-kangelaslikkus, mida kunagi lahinguväljal proovile ei panda. Tugitoolis kisab hiir mikrofoni ja suudab seda teha nii valjult, et isegi kartma lööb.

Katkend pärineb kirjastus Pilgrim poolt välja antud Tommy Hellsteni raamatust "Saad kõik, millest loobud"

Ära oota, et muutused tuleksid sinu ellu väljastpoolt - julge ise muutuda! Tuntud terapeudi Tommy Hellsteni peateos analüüsib isiksuse sisemist arengut.

"Armastuse imet suudab inimene kogeda vaid juhul, kui ta nõustub tunnistama omaenda nõrkust ja jõuetust. Pole olemas lühemat teed, tee tugevusele kulgeb üksnes oma nõrkuse tunnistamise kaudu. Siin peitub ka põhjus, miks ma kirjutan paradoksidest," selgitab autor.

Ilma armastuseta ei kujune isiksusi; ebakindlusest vabanevad vaid need, kes kindlustunnet ei otsi; mida vähem teed, seda enam saadad korda - kui me mõistame elu peamisi paradokse ja rakendame neis peituvat tarkust, oleme suutelised arenema, muutuma ja oma elu eesmärke täitma, sest paradoksides peitub kogu elutarkus ja positiivseid muudatusi käivitav jõud.

Unistused näitavad meile, millised me tulevikus oleme. Kui otsid igavikku, ela siin ja praegu.


KOMMENTEERI!