Alkeemia lugemisnurk: "Kaassõltuvusest vabaks" õpetab märkama, kus me end ei väärtusta ja millal surume maha oma tegelikud tunded ja vajadused


Alkeemia lugemisnurk: "Kaassõltuvusest vabaks" õpetab märkama, kus me end ei väärtusta ja millal surume maha oma tegelikud tunded ja vajadused
Kaassõltuvusest vabaksdepositphotos.com

Eneseabiklassikasse kuuluv "Kaassõltuvusest vabaks" sisaldab rohkesti lugusid tõsielust, meenutusi, harjutusi ja teste. See on lihtne, selge ja kergesti mõistetav maakaart, mis juhatab meid kaassõltuvuse keerulisel maastikul vabaduse, tervise, lootuse ja rõõmu poole.

Esimest korda puutusin kaassõltuvusega kokku kaheksakümnendate aastate alguses. See juhtus veel enne seda, kui lähikondlaste käitumisest piinatud inimesi hakati kaassõltlasteks kutsuma ja enne, kui sõltuvust alkoholist ja muudest narkootikumidest hakati nimetama keemiliseks sõltuvuseks. Kuigi ma ei teadnud,mida tähendab kaassõltuvus, oskasin üldiselt öelda, kes kaassõltlased on. Olles ise alkohoolik ja narkomaan, tormasin läbi elu, aidates luua uusi kaassõltlasi.Kaassõltlased olid hädavajalik nuhtlus. Nad olid vaenulikud, kamandavad, manipuleerivad, rääkisid ümber nurga ja tekitasid süütunnet, nendega oli raske suhelda, nad olid reeglina ebameeldivad ja vahel lausa vastikud ning nad takistasid mul järgida oma sundi end pilve tõmmata. Nad karjusid mu peale, peitsid mu tabletid ära, tegid mulle vastikuid nägusid, kallasid mu alkoholi kraanikausist alla, püüdsid mind takistada narkootikume hankimast, tahtsid teada, miks ma nendega niiviisi käitun, ja küsisid, mis mul viga on. Kuid nad olid alati kohal ja valmis mind mu enda tekitatud katastroofidest päästma. Minu kaassõltlased ei saanud minust aru ja mõistmatus oli vastastikune - mina ei saanud endast aru ega ammugi nendest.

Mu ametialane suhtlemine kaassõltlastega algas aastaid hiljem,1976. aastal. Selleks ajaks oli narkomaanidest ja alkohoolikutest Minnesotas saanud keemiliselt sõltuvad, nende peredest ja sõpradest lähedased ja minust endast - tervistuv narkomaan ja alkohoolik. Selleks ajaks olin asunud tööleka nõustajana keemilise sõltuvuse alal selles tohutus institutsioonide, programmide ja agentuuride võrgustikus, mis aitab keemilisest sõltuvusest terveks saada. Kuna olen naine ja tookord oli enamik mu lähedastest samuti naised ning, kuna olin kõige uuem töötajaja, keegi teine seda kohta ei tahtnud, siis käskis mu ülemus mul Minneapolise tervisekeskuses organiseerida tugigrupi programmis osalevate narkomaanide naistele. Ma ei olnud selleks ülesandeks ette valmistatud. Ikka veel tundusid kaassõltlased mulle vaenulike, kamandavate, manipuleerivate, keerutavate ja süütundeid tekitavatena, nendega oli raske suhelda.

Oma grupis nägin ma inimesi, kes tundsid end vastutavana kogu maailma eest, kuid enda elu ja otsuste eest keeldusid nad vastutust võtmast. Nägin inimesi, kes pidevalt andsid teistele, kuid ei osanud vastu võtta. Nägin, kuidas inimesed pühenduvad teistele, kuni nad on vihased, surmani väsinud ja tühjaks pumbatud. Nägin, kuidas mõned püüdsid anda endast parimat, kuni andsid alla. Nägin, kuidas üks naine keskendus teistele ja kannatas nii palju, et suri "loomulikel põhjustel vanadusse" 33-aastaselt. Ta oli viie lapse ema ja kolm korda vangi pandud alkohooliku naine. Töötasin naistega, kes olid eksperdid selles, kuidas hoolt kanda kõigi ümbritsevate inimeste eest ja samas kahtlesid nad oma võimes iseenda eest hoolitseda. Nägin inimvaremeid, kes tormasid arutult ühe tegevuse juurest teise juurde. Nägin teiste rahuldajaid, märtreid, stoikuid, türanne, müürilillekesi, kägistaja-väänkasve ja, laenates H. Sackleri väljenditnäidendist "Suur valge lootus" (Big White Hope), "palju torssis nägusid, millest õhkub ahastust".

Enamiku kaassõltlaste sundmõtteks olid teised inimesed. Nad oskasid suure täpsuse ja detailsusega ette vuristada pikki loetelusid narkomaani tegudest ja pahategudest: mida ta mõtles, tundis, tegi ja ütles ning mida ta ei mõelnud, ei tundnud, ei teinud ega öelnud. Kaassõltlased teadsid alati, mida alkohoolik või narkomaan peaks või ei peaks tegema. Ja nad arutlesid põhjalikult selle üle, miks ta seda tegi või tegemata jättis. Kuid sellegipoolest: kaassõltlased, kes nii suurepäraselt said aru teiste inimeste asjadest, ei suutnud näha iseennast. Nad ei teadvustanud, mida nad tunnevad. Nad polnud kindlad, mida nad mõtlevad. Ja nad ei teadnud, kas ja mida nad peaksid ette võtma, et oma probleeme lahendada, ka neid, mis neil lisaks alkohoolikule olid.

See kaassõltlaste grupp oli üks hirmuäratav grupp. Nad vaevlesid, kaeblesid ja püüdsid kontrolli alla saada kõiki peale iseenda. Ja peale paari napisõnalise novaatori pereteraapia osakonnast ei osanud enamik nõustajaid - mina ise kaasa arvatud - neid kuidagi aidata. Keemilise sõltuvuse ravimine õilmitses, kuid peatähelepanu oli suunatud sõltlasele. Aga mida oli vaja, et aidata kaassõltlasi? Mida nad tahtsid? Kas polnud nad mitte lihtsalt alkohooliku pikendused, lihtsalt külalised tervisekeskuses? Miks ei võinud nad koostööd teha selle asemel, et probleeme aina juurde tekitada? Alkohoolikutel oli hea vabandus, miks nad nii hullud on - nad ju joovad! Aga alkohooliku lähedastel see vabandus puudus. Nemad olid sellised kainest peast. Varsti hakkasin uskuma laialt levinud arvamust, et need hullud kaassõltlased (lähedased) on tegelikult haigemad kui alkohoolikud ise. Ja mis imet siis, et alkohoolik joob: igaüks hakkaks sellise naisekõrval jooma!

/.../

Kaassõltlased ei ole sugugi hullemad või haiglasemad kui alkohoolikud. Kuid neil on sama valus või veelgi valusam. Nad pole ehk rohkem kannatanud, kuid nad on oma valu üle elanud ilma alkoholi või narkootikumide tuimestava mõjuta ega pole lootma jäänud kõrgendatud meeleseisunditele, mida sundhäirega inimesed võivad kogeda. Ja valu armastatud inimese pärast, kes on hädas, võib olla väga sügav.

"Keemiline sõltlane tuimestab oma tundeid, samas kui see, kes ise aineid ei kuritarvita, on valust kõveras ja tema ainsaks kergenduseks on raev ja ajutised unistused," kirjutas Janet GeringerWoititz ühes artiklis raamatus "Kaassõltuvus, kasvav probleem"(Codependency, An Emerging Issue). Kaassõltlased on kainest peast sellised, sest nad on oma üleelamistest läbi käinud kainena.Pole mingi ime, et kaassõltlased on hullud. Kes poleks segane, kui peab elama koos segaste inimestega? Kaassõltlastel on olnud raske kätte saada informatsiooni ja praktilist abi, mida nad vajavad ja väärivad. On piisavalt raske mõjutada alkohoolikuid (ja teisi psüühiliste häiretega inimesi) abi otsima. Veelgi raskem on veenda kaassõltlasi - kes eelnevatega võrreldes näivad normaalsed, kuigi nad ise ei tunne end hästi -, et neil on probleemid.

Kaassõltlased kannatavad haige inimese varjus. Kui nad ka paranevad, toimub seegi teiste tagaplaanil. Kuni viimase ajani ei teadnud nõustajad (mina ise kaasa arvatud), mida nende abistamiseks ette võtta. Vahel kaassõltlasi süüdistati, vahel neid eirati, vahel oodati, et nad imekombel end ise kätte võtaksid (ajast ja arust suhtumine, mis pole aidanud alkohoolikute puhul ega aita ka kaassõltlasi). Haruharva suhtuti kaassõltlastesse kui inimestesse, kellel on tervenemiseks abi vaja. Ainult harva koostati nende probleeme käsitlevaid individuaalseid tervenemisprogramme. Kõik alkoholismi ja muude sundhäiretega lähedalt seotud inimesed muutuvad ohvriteks - inimestel on abi vaja ka siis, kui nad ise ei joo, ei tarbi narkootikume, ei mängi hasartmänge, ei tegele liigsöömise või muu sundtegevusega.

Katkend pärineb Melody Beattie raamatust "Kaassõltuvusest vabaks"

KOMMENTEERI!