Alkeemia lugemisnurk | Ka mehed nutavad: depressioon võib tabada meist igaüht


Alkeemia lugemisnurk | Ka mehed nutavad: depressioon võib tabada meist igaüht
Foto: depositphotos.com

Raamat "Ka mehed nutavad" kummutab eelarvamuse, et mehed on tugevad, kui nad ei märka ega tunnista depressiooni ja ärevust endal ega teistel. See on jõhkralt aus, kohati valus ja kohati naljakas lugu sellest, mida tähendab, kui tahad olla "tõeline mees". Raamatu on kirjutanud mees, kes otsustas, et tahab oma lugu jagada, sest küllap on teisigi, kes on temaga sarnases olukorras.

Sissejuhatus

Tere, mina olen Tim.
[Paus]
Mul on krooniline depressioon ja akuutne ärevushäire.
[Paus]
See tähendab, et ilma ravimiteta võin sattuda sügavasse madalseisu ja mõelda enesetapule.
[Paus]
Kuid see tähendab ka, et enamasti olen siiski täiesti õnnelik ja unustan, et mul need hädad on.
[Paus] Viimasel ajal olen hakanud selle üle uhkust tundma.

Need sõnad kostsid mu suust esimest korda Edinburghi 2014. aasta Fringe festivali tillukesel laval. Seisin seal sajapealise publiku ees, sest tahtsime koos mu tüdruksõbra Bryonyga katsetada, kas depressiooni kohta saaks teha teatrietenduse. Oma depressioonist olin ma Bryonyle esmakordselt rääkinud alles 11 kuud tagasi. Sest alles 11 kuud tagasi olin ma üldse inimestele rääkima hakanud, et mul on depressioon. Varem olin ma oma haiguse kliinilist diagnoosi kõigi tuttavate eest varjanud, sest ei tahtnud, et nad arvaksid, nagu ma oleks mingi nannipunn. "Mis sul on? Ole normaalne, mees!" Seda kartsin ma kõige rohkem kuulda.

Seotud lood:

Pingutasingi kõvasti, et "olla normaalne". Olin proovinud eitamist, joomist ja narkootikume ega tahtnud tunnistada ja mõista, mis minuga toimub.

Enne kui oma depressioonist teistele kõnelema hakkasin, koosnes mu elu sellest, et istusin ühes kontoris Londoni kesklinnas ning ostsin meediakajastust ühele suurele ja vastikule pangafirmale. Olin vallaline, sõitsin iga päev tööle higist haisevas nr 38 bussis ja elasin ühes keldrikorteris, mis oli paras peldik, niiske ja hiirtest kubisev. Nüüdseks olen kontoriroti mängimise lõpetanud ja istun oma kirjutuslaua taga ning mu poeg vaatab mulle segaduses ilmega otsa, kui tema samasuguses segaduses isa üritab välja mõelda, kuidas jutustada oma depressioonist ja sellest, kuidas ta koos elukaaslasega kirjutas depressioonist jutustava teatrietenduse, kus nad ka ise mängisid ning sellega maailmatuuril käisid.

Küllap see lugu algabki sealt, et armusin ülepeakaela ja piiritult Bryony Kimmingsisse ning tänu armastusele suutsin viimaks tunnistada tõsiasja, et olin viimased seitse aastat salaja koos elanud tolle persevestiga, kelle nimi on depressioon.

Selles raamatus teen ma teatavaks igasuguseid asju, mille tõttu oleksin end peaaegu üles poonud, kuid seda ma siiski ei teinud ja istun nüüd elusalt laua taga ja kirjutan seda raamatut.

Teatud sündmuste tõttu jõudsin ma välja just siia ning ma räägin need teile ükshaaval ära - mõned neist on kurvad, teised lausa imalalt lääged ja kolmandad tunduvad lootusrikkad ja lõbusad. Ja ma loodan, et kõigest sellest on kasu. Tarkus tuleb koos vanuse ja kogemustega: olen vaid kolmkümmend kaks, kuid mu 25-aastane depressiooni ja ärevuse all kannatav mina oleks küll meelsasti kuulanud lugu sellest, kuidas ma viimaks depressioonist aru saama hakkasin.

Nüüd olen ma kõigest mees, kes on otsustanud teistele meestele rääkida, et abi palumine ei tee sind veel nõrgaks, ning kui keegi vastupidist väidab, siis lähme teeme selle asja väljas nurga taga klaariks. Mu aju on vahest katki, aga mu vasakhaak töötab endiselt. Avatud meel on ainus asi, mida vajad selleks, et õppida teistmoodi mõtlema, ning loodetavasti julgustab see raamatki seda tegema.

Esimene peatükk

B: Depressioon? Kas seda sõna ka mainiti?
T: Ei, mitte iialgi. Ma isegi ei teadnud, mida see tähendab.

Küllap oleks viisakas end lugejale tutvustada. Kuna ma pole kirjanik, siis otsustasin, et lihtsaim oleks just nii alustada. Ma küll tean, et minu näol pole tegu mingi kuulsusega, kes oma autobiograafiat kirjutab, aga kui kuuled mu elusaatusest, siis vahest aitab see sul mõista, kes ma olen ja kuidas mu haigus end aegamööda ilmutama hakkas. Kui aus olla, siis eks ma isegi üritan seda alles endale selgeks teha. Kui ma seda kõike nüüd esimest korda kirja panen, siis vahest hindan isegi mõned asjad ümber. Katsun nüüd uuest vaatenurgast näha seda, mida kõike ma tegin ja kelleks ma sain. Korraks kaalusin, kas tasuks see raamat kirja panna mingi tagantpoolt ettepoole narratiivi vormis, just nagu filmis "Tavalised kahtlusalused", mis tõestaks, kui arukas mees ma olen, kuid paraku
ma pole kuigi arukas. Olen kolmkümmend kaks aastat vana, kuus jalga pikk (182 cm - toim) ja tedretähnilise näoga. Sündisin Durbanis Lõuna-Aafrika Vabariigis, kuid kasvasin üles tillukeses külas nimega Oakley, mis asub Buckinghamshire'is Inglismaal. Olen neljast lapsest vanim ja mu kõige kallim vara on mu poeg Frank. Armastan häid inimesi. Vihkan halbu. Uskusin alati, et ühel heal päeval kihutan ma ringi Ferraris nagu üks ülbe tõusik kunagi. Ent seda poleks ma kunagi uskunud, et ühel heal päeval asun kirjutama raamatut depressioonist.

Sellest kogu tausta avamiseks vist ikkagi ei piisa, seega teen, mida toimetajale lubasin, ja katsun olla üksikasjalikum...

Mu isa ja ema abiellusid 1981. aasta aprillis ning kolm kuud hiljem pakuti isale ehitaja ametit Lõuna-Aafrikas. Mu vanemad leidsid, et Lancasteri suurlinnatuled võib maha jätta küll, ning otsustasidki võõramaaseikluse kasuks. Kaks aastat peale sinna kolimist sündisin mina ja nad olid lausa õnnest lõhkemas selle väikese supersangari/prohveti üle. Seal üles kasvamisest ei mäleta ma midagi - kõik, mida meenutada suudan, pärineb fotodelt ja koduvideotest. Mäletan üht videot, mis oli klassikaline ringkäik majas, kaamera käes - kõik kaheksakümnendatele tüüpilises stiilis, emal on peas lausa kiivrisuurused prillid nagu Diedre Barlow'l sarjas "Coronation
Street" - ja mina jooksen aias ringi koos meie koera Samiga ning kõik näib kena ja rahulik. Midagi muud ma sealsest elust ei mäleta.

Mind lausa hämmastab, kui inimesed räägivad, et mäletavad, kuidas oli olla kaheaastane - mida sellest siis mäletada on? Söömine, sittumine, söömine, sittumine. Seda ei saa nad ometi mäletada, milline oli nende teadvus selles vanuses - ma mäletan vaevu sedagi, kuidas mu aju eile töötas. Kuigi ma saan aru, et üsna tähtis oleks arvesse võtta, milline oli su lapsepõlv emotsionaalses mõttes, kui tahad paremini taibata, miks nüüd täiskasvanuna just nõnda mõtled ja tunned. Jah, ma mõistan, et on tähtis uurida, kust see kõik alguse sai.

Ema ütleb, et kaheaastaselt olin täiesti normaalne poisijõmpsikas, mingeid ohumärke küll välja ei paistnud. Tõsi, kui pole just mingit diagnoositud tõbe või õpiraskust, siis kaheaastase käitumises saaks vaevalt midagi olla, mis eriliselt silma torkab - kui sa just ei hakka äkitselt tegema toenglamangus kätekõverdusi või kõnelema hispaania keeles. Ma olevat tema sõprade lastega hästi läbi saanud ning olin vaikne, kuid rõõmus. Kuna olin esimene laps ja mul polnud vanemat õde või venda, kellelt õppida, siis lasin niisama päev läbi maja peal ringi ja vedasin mänguasju ühest kohast teise. Olen seda kaheaastaste puhul näinud - alati tegevuses nagu sipelgad. Nii et ma olin nähtavasti täiesti normaalne põngerjas. Samas eelmisel aastal nägin üht koduvideot, kus olin nii kolme- või nelja-aastane ja seal paistsin juba häbelik ja küsimusi täis. Küsisin endalt, et kas olin juba siis masendunud ja ärevil väikemees. Vahest olid mul maailma kohta juba tollal needsamad küsimused mis praegu, kuid mul polnud veel sõnavara, millega neid väljendada? Kes teab, mis mu peas tollal toimus? Kuigi ilmselt polnud seal midagi muud peale puhta avastamisrõõmu.

Nagu öeldud, ei mäleta ma oma Lõuna-Aafrika elu, kuid pakun, et kuni mu õe Sarah' sündimiseni koosnes see peamiselt söömisest ja sittumisest. Seg (Sarah Elizabeth Grayburn) oli nagu mõne koopaelaniku laps. Algusest peale oli tal afrosoeng, mida on siiani raske seletada, kuna mõlemad ta vanemad on ju valged. Koduvideote põhjal hinnates tundub ta olevat seiklushimuline ja enesekindel tüdrukutirts, kes otsis vaid lõbu ja suuri lihakäntsakaid, nagu too "Ränirahnude" tegelane Bam Bam, keda ta mulle meenutab. Nüüd on temagi kolmkümmend täis, kuid pole kogenud kliinilist depressiooni ja loodetavasti ka ei koge kunagi. Kas põhjuseks on see, et ta
oli lapsena hoopis teistsugune? Kas me sünnime koos depressiooniga? Kas see on seeme, mis vaid ootab idanemisvõimalust meie aja eluga kaasneva stressi, valu ja raskuste kaudu? Mina pole mingi arst, kuid usun, et muutujaid on liiga palju, et saaks teha kindlaks täpse põhjuse, miks keegi langeb depressiooni.

Minule küll tollal ei selgitatud, miks või kuidas ma depressiooni jäin - erinevalt sellest korrast, kui jalgpalli mängides käe murdsin. "Siit röntgenipildilt on näha, et luus on mõra. Kuus nädalat kipsis, ja see mõra paraneb ning sinuga saab kõik korda." Ma ei pruugi olla arst, kuid olen inimolend - keegi, kes on kogenud tolle elundiga kaasnevat tõbe, mille kohta me veel vähe teame, ning kel oli piisavalt õnne see üle elada. Nii tundubki, et mul võttis seitse aastat oma elust ja lisaks kuus kuud raamatu kirjutamist, et jõuda sama selge diagnoosini nagu pärast käeluumurdu. Veidi naljakal kombel seostatakse depressiooni reeglina eluraskuste, vaesuse või olulise inimese kaotusega. Minu elus polnud midagi sellist, aga ikkagi see tabas mind. Midagi sellist polnud ka Robin Williamsil, kuid see tabas ka teda. Iga depressioonijuhtum on sama eripärane nagu selle all kannatav inimene - keegi ei suuda hinnata või tunda, mida teine oma peas tunneb.

Seal me siis olime, neljaliikmeline briti pere välismaal, alustamas elu mandril, kust sai alguse kogu inimelu.

Isa töötas ehitajana ning ehitas kõik majad, kus üldse elasime, sisuliselt omaenda kahe käega. Ta on vana kooli mees, patriarh, vahva vana. Eks selliste siltidega seondub nii häid kui halbu asju. Mõnes mõttes on ju uhke olla tõeline MEES. Ta pole kunagi ise pesumasinat kasutanud, kõnnib ringi palja ülakehaga ning pidevalt märkad ta paremas käes haamrit. Mõnes mõttes on see ka päris kurb, sest tal pole kunagi olnud võimalust end avada.

Tema kuulub põlvkonda, kus emotsioonidest kõnelemine näis mõeldamatu, nagu ka tunnistamine, et vahel oled kurb või et sulle meeldib vaadata balletti või ratsutamise takistussõitu.

Vähemalt mina mõtlesin temast varem nõnda. Vanemaks saades olen taibanud, et minu emotsionaalne tundlikkus pärineb ilmselt vanamehelt endalt - väliselt paistab ta karm, kuid seest on pehme nagu suhkruvatt. Temalgi on oma emotsionaalsed päästikud ja üks neist on ta perekond. Mõnikord on ta nende üle nii uhke, et tal on lausa pisarad silmis, kuid sama kergesti võib laste kannatuste nägemine teda nutma ajada. Kuigi mina väikese poisina sellele tunnistajaks ei olnud - vahest ta ei tahtnud minu ees neid tundeid ilmutada või siis ma lihtsalt ei märganud. Olgu tõde milline tahes, pole kahtlust, et ta oli selline, nagu üks õige põhjainglise mees olema pidi. Kord pani ta keset talve garaažile katust, kandes teksadest tehtud lühikesi pükse (ja võib arvata, et ta rebis sääred hammastega ära, mitte ei kasutanud kääre), kuigi alla tulles kõndis ta siis kui karkudel. Sest ta oli põlved ära külmetanud. Ikka tõsiselt ära külmetanud - need olid tumesinised - ja kõndides saatis teda jäärada (okei, tegelikult mitte, aga see kõlab ju hästi?). Oma põlvede pärast ta küll eriti ei muretsenud, vaid kõndis maja mööda ringi ja viskas juhtunu üle nalja. Lausa ime, et vanamees ikka veel elus on. Ta on vist kõigisse kümnesse sõrme saega sisse lõiganud, aga ju ta suudab neid siis tagasi kasvatada. Kord juhtus, et tellingute all kõndides tabas ta peaga üht väljaulatuvat polti. Osa juustest ja koljust ja vist ka ajust jäi selle otsa rippuma. Eks nad siis lappisid ta pea uuesti kokku. Aga enne haiglasse minekut, et kontrollida, kas ta ajust veel midagi alles on, tegi ta peast pildi ja saatis mulle. Vaat nii kõva mees. Tundub küll, et ta ei söö muud peale majoneesi ja või, kuid ometi jaksab ta jalgratta seljas läbida 250 miili (402 km - toim.) päevas. Tõeline looduse ime. Ja kuldsete kätega mees, kes oskab kõike parandada, ning alati valmis oma peret hoidma ja kaitsma.

Ema jäi koju laste eest hoolitsema, kui me Lõuna-Aafrika eluga kohanesime. Ta on imeline naine, kel on süda nagu vaalasuurusel lõvil - tugev ja nii suur, et seal leidub armastust kogu planeedi tarvis. Ta on erakordselt loov ja üldse mitte isekas. Koduperenaine ja ema neljale lapsele (varsti räägin ka ülejäänud kahest) lausa kolmkümmend aastat, kuid nüüd on ta lisaks ka tsiviilisikust abipolitseinik.

See on tema esimene tegelik töö ning selles mõttes ju igati sobilik, et talle meeldib inimeste heaolu eest hoolitseda, kuigi Sherlock Holmesi mõõtu ta välja ei anna. Tal on peale igat vahetust mõni naljakas lugu rääkida. Kui ta just ei lahenda mõnd tüli kahe naabri
vahel, kes üksteist üle aia juurviljadega loobivad, siis ajab ta kõiki pisarateni naerma looga järjekordsest automõlkimisest või kaklevatest naabritest. Kord tuli ta koju ja rääkis meile, et samal päeval, kui ta koos mõne politseiniku ja tuletõrjujaga liiklusõnnetuse toimumispaigas käis, märkasid nad midagi maapinnal. Seal, klaasikildude ja pidurdusjälgede vahel, vedelesid naisterahva aluspüksid. Kõik kratsisid pead ja imestasid, kuidas need sinna said. Ainult ema teadis vastust. Nimelt oli ta tol hommikul jalga tõmmanud põrandal vedelevad tööpüksid, kuid ei pannud tähele, et eelmisel päeval kantud aluspüksid on selle ühes sääres. Ja need kukkusid just õnnetuspaigas välja. Seda mõistatust poleks lahendanud isegi mister Holmes!

Kui isa on perepea praktilistes küsimustes, siis ema on seda emotsionaalses mõttes. Oma nelja lapse õnne, kurbuse, rõõmu
ja valuga on ta hästi kursis. Sellega ei taha ma öelda, nagu mu isa poleks emotsionaalne, mõnes mõttes on ta emotsionaalselt tundlikumgi kui ema. Ta on karm sell, kellele meeldib nutta (kuigi selle väite eest võin talt vastu pead saada). Ema on tugev, kontrollib oma tundeid ning võtab palju meid tabanud kurjusest ja valust endasse, et meie peaks vähem kannatama.

Armastan neid mõlemaid väga ja mul on väga vedanud, et nad on alati mu kõrval olnud kogu selle kolmekümne kahe aasta kestel. Nüüd olen ise lapsevanem ja mõistan paremini, kui palju vaeva see neilt nõuda võis.

Nii võinuks ma kogu eluks Lõuna-Aafrikasse jääda, kuid ema ja isa otsustasid viimaks, et seal riigis muutuvad asjad liiga ohtlikuks. Räägiti juba, et lapsevankrit lükkavad emadki kannavad käekotis revolvrit, kui suuremaid lapsi kooli viivad. Sedasorti elu nad ette ei kujutanud, kui langetasid vapra otsuse Lancasterist Durbanisse kolida.

Kui ma olin nelja-aastane, pakuti isale tööd Oxfordis, nii et nad otsustasid Inglismaale naasta ja pere seal üles kasvatada. Oxfordis piisas ka pastakatest, revolvreid polnud vaja. Olen sageli mõelnud, mis võinuks juhtuda siis, kui oleksime sinna jäänud, lisaks siis sellele, et ema pidanuks juba varem relvadega tutvust tegema. Vahest nägi mu saatus ette üles kasvamist ranna ääres soojas kliimas, aga vahest ka mitte. Võib-olla poleks ma sinna jäädes kunagi depressiooni all kannatanud? Aga äkki oleks mind kooliminekul maha lastud? Kes seda teab - igatahes me ei jäänud sinna ning mul pole aimugi, milline inimene saanuks minust Aafrikas.

Aga kui korraks mõelda, kui paljudest minutitest ja päevadest koosneb meie kõigi elu, siis nende elusündmuste arv, mis sind
kujundavad ja ka su tervist mõjutada võivad, on lausa lõputu.

Oma sünnimaale pole ma kunagi tagasi läinud, kuigi nüüd, kus ma oma puhkuseplaanides enam vanematest ei sõltu, on mul kummaline kihk naasta sinna, kust see kõik alguse sai. Ma küll ei tea, kas see pakuks mingit vastust - ilmselt mitte -, kuid tore oleks seda maad veel kord näha.

Igatahes kolisime nüüd toredasse tillukesse külla nimega Great Milton - ema, isa, Seg ja mina. Aastaks oli 1987 ja mina pidin kohe kooliteed alustama. Oma lõuna-aafrika aktsendist hoolimata kohanesin seal kähku. Mu esimene sõber Inglismaal oli üks väike käbe paksuke. Toby on jäänud mu heaks sõbraks ka kakskümmend üheksa aastat hiljem ning me mõlemad oleme üksteist alati toetanud ka rasketel aegadel.

Möödusid veel mõned aastad ja mina olin normaalne ja rõõmus laps, kes sõi ninakolle ja sõitis rulaga nagu Bart Simpson (mu kangelane). Mäletan, et olin tõesti õnnelik. Nüüd ei tugine ma vaid fotoalbumitele ja koduvideotele, vaid tean, et naeratasin sageli ja tundsin end tõeliselt vabalt, olles mina ise.

Olin vaba nagu lind, et uurida kõike, mida maailmal on pakkuda. Muidugi koosnes mu maailm tollal vaid paarist mänguonnist ja kullimängust, kuid mul on meeles, kuidas külas rulaga ja jalgrattaga ringi sõitsin, millegi pärast muretsemata. Kuid siis ütlesid vanemad, et peame taas kolima. Läksime maakonna teise otsa ja seetõttu tuli mul kooli vahetada. Mäletan, et ei tahtnud minna - kuigi tundsin end kodukülas väga vabana, olin siiski häbelik seitsmeaastane poiss - ning mõte, et pean hakkama uusi sõpru leidma, lausa kohutas mind. Mis siis, kui seal polegi kedagi, kellele meeldib rulatada ja ninakolle süüa? Vahest oli see mu esimene ärevushoog?

Mäletan, et käisin seal uues koolis esmalt niisama külas, sest ilmselt loodeti, et see aitab mul kiiremini kohaneda. Mäletan, et seisin
kardina taga ja vaatasin aulasse, kuhu oli kogunenud kogu kool. Neid lapsi jälgides tundsin hirmu, olin nagu nugade peal. Mul polnud mingit tahtmist minna ja nendega liituda.

Viieaastane Sarah oli selles suhtes erinev - tema polnud meie vanas koolis veel kuigi kaua käinud ja tal oli seal minuga võrreldes vähe sõpru. Võib arvata, et tema leidis teistega kähku ühise keele. Mina olin ettevaatlikum ja mul läks kohanemisega kauem. Õnneks kohtasin varsti poissi nimega Andre ning kui "Simpsonite" võrdlustega jätkata, siis tema sobis Nelsoni rolli. Andre oli kogukas ja rõõmsameelne poiss, kes kogu aeg naeratas, aga temas peitus ka ulakam pool. Tal olid Kickersi botased ja ma olin seetõttu kade, sest meie ei saanud neid endale lubada. Andre on mu parim semu tänase päevani. Oleme koos kõigest läbi tulnud, tõepoolest kõigest, ning seda on hea meenutada. Minu jaoks on see oluline. Maailmas pole kedagi teist, kellega mul oleks nii lihtne koos olla ja lihtsalt vaikida.

Ühel päeval, kui oleme juba vanad ja istume kõrvuti kuseplekilistes tugitoolides, võime meenutada kõiki neid jamasid, mis me oleme korda saatnud, ise teades, et oleme jäänud parimateks sõpradeks alates päevast, mil seal koolis tutvusime. Oleme nii erinevad ja samas ka sarnased, et meie sõprust ei saa miski rikkuda. Toetame sama jalgpalliklubi, kasvasime üles sama muusikat kuulates ning käisime sama tüdrukuga. Kuid Andre lepib asjadega, nagu nad on, mina aga murran pead, miks nad sellised on. Vahel tundub mulle, et tema on minule kuuluva õnneosa endale saanud, kuid kõik need aastad ühes sõnadetagi selge tõdemusega, et seisame alati üksteise eest, on meie sõpruse vankumatuks muutnud. Oleme üksteist toetanud nii kaklustes kui lahkuminekute korral ning kaitseme alati teise seljatagust, juhtugu mis tahes.

Kindlasti tahate nüüd teada, kes olid need teised kaks last, kes meie perre sündisid! Aga mina istun siin ja mõtlen, et keda need asjad ikka huvitavad, seetõttu on mul raske kirjutama hakata. Mulle pole kunagi meeldinud endast rääkida, olen üldse selline inimene, kes kõneleb vaid hädavajaduse korral. Kuid nüüd on mulle pakutud võimalust oma mõtteid kirjasõnas avaldada ning ma ei tohiks selle üle kaevelda. Aga olgu, asume taas asja juurde: mul on veel õde Jenny ja vend Bobby. Jenny on andekas, aga ühtlasi paras tuulepea. Väga omapärane. Tal on mu ema hea süda ja mu isa julgus ning kui ta leiab, et oled teda alt vedanud, siis saad sellest kuulda! Olen alati mõelnud, et meie kaks oleme üsna sarnased ning Seg ja Bobby on teine sarnane paar. Pesamuna Bobby on minust kümme aastat noorem. Nagu isa suust kukkunud. Tallegi meeldib oma kätega ehitada ja ta on väga tundlik, seda on ta alati olnud. Kui lapsed olime, siis ta nuttis alati, kui kuulis teisi tülitsemas. Paraku pidi too hea hing üle elama üsna palju peretülisid ning eks tal tuli neid hiljem endalgi ette. Kuigi oleme kõik väga lähedased, on palju selliseid tundeid ja lahkarvamusi, mida üksteise eest varjame, et neid vastikuid tülisid vältida. Kuid nad teavad, et on minu jaoks kõige tähtsamad inimesed maailmas Franki ja Bryony kõrval.

Kuigi vanematel polnud palju raha, ei võinud meid just vaesteks pidada. Kasvasime üles heades tingimustes. Muidugi pole kellelgi lihtne nelja last üles kasvatada, kui nad pole just miljonärid, ning meiegi naerame nüüd, kui meenutame, millised maakad me olime. Mul olid alati nõmedad soengud ning riided olid enamasti kuskilt kasutatuna saadud ja mulle liiga väikesed. Olin suur Manchester Unitedi fänn, kuid pidin leppima möödunud hooaja Newcastle Unitedi särgiga, mille iga paari aasta tagant nõbu käest sain. Samas meenub mulle, et ema ostis mulle ühest peagi hingusele läinud taaskasutuspoest Peter Schmeicheli jalgpallipüksid. Nii et poolenisti Manchester ja poolenisti Newcastle. Mängisin nagu lahe Eric Cantona, aga välja nägin nagu nõmeda potisoenguga Peter Beardsley. Andrel oli alati Manchester Unitedi täisvarustus, isegi sokid.

Mina olin ikka too poiss, kel polnud Nike dresse ega lõunasöögikarbis Walkersi kartulikrõpse, aga ikkagi oli mul parim seiklusrikas lapsepõlv, millest saab unistada. Seda tänu mu vanematele ja nende entusiasmile ja oskusele kõige üle nalja visata ja looduses avastusretkedel käia. Maja taga laiusid lõputud heinamaad ning me olime üks suur õnnelik perekond. Nädalavahetustel oli isa enamasti maja kallal ametis ja ema täitis oma emakohuseid. Meile jäeti täielik vabadus koos teiste meie tänava lastega ringi jõlkuda, mängukoopaid ja puuonne ehitada ning heinamaid avastamas käia. Suvel lahkusime majast peale hommikusööki, saime teistega kokku ning mingil hetkel läksime kellegi majja lõunat sööma. Siis läksime jälle õue ning muud meile ei öeldud, kui et "katsuge enne pimedat tagasi olla". Ja tõepoolest ronisime me sageli üle tagaaia just siis, kui päike künka taha loojus. Tollal tundus, et elu jääbki selliseks.

Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim välja antud Tim Grayburni raamatust "Ka mehed nutavad".

Peaaegu kümme aastat varjas Tim oma depressiooni. See pani teda tundma ennast nõrga ja alaväärsena ning ta arvas, et elu variseb kokku, kui keegi tema probleemist teada saab. Kui ta lõpuks rääkima hakkas, tuli välja, et ta polegi üksi.

Raamat "Ka mehed nutavad" kummutab eelarvamuse, et mehed on tugevad, kui nad ei märka ega tunnista depressiooni ja ärevust endal ega teistel. See on jõhkralt aus, kohati valus ja kohati naljakas lugu sellest, mida tähendab, kui tahad olla "tõeline mees". Raamatu on kirjutanud mees, kes otsustas, et tahab oma lugu jagada, sest küllap on teisigi, kes on temaga sarnases olukorras.

See on Timi lugu, aga see võib olla ka sinu või sinu lähedase inimese lugu.


KOMMENTEERI!