Kindlasti tahate nüüd teada, kes olid need teised kaks last, kes meie perre sündisid! Aga mina istun siin ja mõtlen, et keda need asjad ikka huvitavad, seetõttu on mul raske kirjutama hakata. Mulle pole kunagi meeldinud endast rääkida, olen üldse selline inimene, kes kõneleb vaid hädavajaduse korral. Kuid nüüd on mulle pakutud võimalust oma mõtteid kirjasõnas avaldada ning ma ei tohiks selle üle kaevelda. Aga olgu, asume taas asja juurde: mul on veel õde Jenny ja vend Bobby. Jenny on andekas, aga ühtlasi paras tuulepea. Väga omapärane. Tal on mu ema hea süda ja mu isa julgus ning kui ta leiab, et oled teda alt vedanud, siis saad sellest kuulda! Olen alati mõelnud, et meie kaks oleme üsna sarnased ning Seg ja Bobby on teine sarnane paar. Pesamuna Bobby on minust kümme aastat noorem. Nagu isa suust kukkunud. Tallegi meeldib oma kätega ehitada ja ta on väga tundlik, seda on ta alati olnud. Kui lapsed olime, siis ta nuttis alati, kui kuulis teisi tülitsemas. Paraku pidi too hea hing üle elama üsna palju peretülisid ning eks tal tuli neid hiljem endalgi ette. Kuigi oleme kõik väga lähedased, on palju selliseid tundeid ja lahkarvamusi, mida üksteise eest varjame, et neid vastikuid tülisid vältida. Kuid nad teavad, et on minu jaoks kõige tähtsamad inimesed maailmas Franki ja Bryony kõrval.
Kuigi vanematel polnud palju raha, ei võinud meid just vaesteks pidada. Kasvasime üles heades tingimustes. Muidugi pole kellelgi lihtne nelja last üles kasvatada, kui nad pole just miljonärid, ning meiegi naerame nüüd, kui meenutame, millised maakad me olime. Mul olid alati nõmedad soengud ning riided olid enamasti kuskilt kasutatuna saadud ja mulle liiga väikesed. Olin suur Manchester Unitedi fänn, kuid pidin leppima möödunud hooaja Newcastle Unitedi särgiga, mille iga paari aasta tagant nõbu käest sain. Samas meenub mulle, et ema ostis mulle ühest peagi hingusele läinud taaskasutuspoest Peter Schmeicheli jalgpallipüksid. Nii et poolenisti Manchester ja poolenisti Newcastle. Mängisin nagu lahe Eric Cantona, aga välja nägin nagu nõmeda potisoenguga Peter Beardsley. Andrel oli alati Manchester Unitedi täisvarustus, isegi sokid.
Mina olin ikka too poiss, kel polnud Nike dresse ega lõunasöögikarbis Walkersi kartulikrõpse, aga ikkagi oli mul parim seiklusrikas lapsepõlv, millest saab unistada. Seda tänu mu vanematele ja nende entusiasmile ja oskusele kõige üle nalja visata ja looduses avastusretkedel käia. Maja taga laiusid lõputud heinamaad ning me olime üks suur õnnelik perekond. Nädalavahetustel oli isa enamasti maja kallal ametis ja ema täitis oma emakohuseid. Meile jäeti täielik vabadus koos teiste meie tänava lastega ringi jõlkuda, mängukoopaid ja puuonne ehitada ning heinamaid avastamas käia. Suvel lahkusime majast peale hommikusööki, saime teistega kokku ning mingil hetkel läksime kellegi majja lõunat sööma. Siis läksime jälle õue ning muud meile ei öeldud, kui et "katsuge enne pimedat tagasi olla". Ja tõepoolest ronisime me sageli üle tagaaia just siis, kui päike künka taha loojus. Tollal tundus, et elu jääbki selliseks.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim välja antud Tim Grayburni raamatust "Ka mehed nutavad".
Peaaegu kümme aastat varjas Tim oma depressiooni. See pani teda tundma ennast nõrga ja alaväärsena ning ta arvas, et elu variseb kokku, kui keegi tema probleemist teada saab. Kui ta lõpuks rääkima hakkas, tuli välja, et ta polegi üksi.
Raamat "Ka mehed nutavad" kummutab eelarvamuse, et mehed on tugevad, kui nad ei märka ega tunnista depressiooni ja ärevust endal ega teistel. See on jõhkralt aus, kohati valus ja kohati naljakas lugu sellest, mida tähendab, kui tahad olla "tõeline mees". Raamatu on kirjutanud mees, kes otsustas, et tahab oma lugu jagada, sest küllap on teisigi, kes on temaga sarnases olukorras.
See on Timi lugu, aga see võib olla ka sinu või sinu lähedase inimese lugu.

KOMMENTEERI!