Alkeemia lugemisnurk | Imeline Praha eesti kirjaniku silmade ja kogemuste läbi


KATRIN PAUTS
Kartin PautsFoto: Kristjan Lepp

Ajal, mil maailmas ringi rändamine on piiratud, tasub lugeda häid reisiraamatuid. Mitmete krimiraamatute autor, kirjanik Katrin Pauts, veetis eelmisel talvel preemiaks saadud loovpuhkust Prahas ning seal veedetud ajast ilmus tema sulest hiljuti raamat "Minu Praha. Tunnustamata geeniuse piinad". Alkeemia soovitab nädalavahetuse lugemiseks seda muhedat ja harivat jutustust, mis annab aimu, millisena paistis see eriline linn kirjanik Katrin Pautsile.

Olgem ausad, Danielle'iga suhtlema hakates olin juba ette negatiivselt häälestatud, kuna tema elulookirjelduses seisis mingisugune tähtsa kõlaga auhind. Teiste inimeste auhinnad võivad väga häirivad olla juhul, kui sa ise veel midagi saanud ei ole. Auhinna saanud inimene tundub vähemalt mõneks ajaks suisa eemaletõukav - peab ju ikka libe kuju olema, et tunnustust teenida.

Vastukaaluks Maarja Kangro "Minu auhindadele" olen plaani võtnud kirjutada autobiograafilise teose "Auhinnad, mida ma ei saanud". Alustaksin kooli spordipäevadest ja inglise keele olümpiaadist ja lõpetaksin kulka preemiaga. Mulle ei antud isegi Muhu valla aastaauhinda! Olen kindel, et nagu Kunderat lahutab tšehhidega lepituse saavutamisest Nobeli auhind, lasub minu ja Muhumaa vahel päratu kuristik nimega Eesti kultuurkapitali aastapreemia. Sama kahtlane, et Kunderale Nobel antakse, on ilmselt minu võimalus kulka preemia saada. Žanrikirjandus ehk krimkad on meil nii madal kategooria, et lugupeetud žüriiliikmed ei vaevu mu raamatuid isegi lugema. Kas žanrikirjanduse eest peaks riikliku auhinna saama? Ilmselt ei peaks, jah. Mis ajast krimka väärtkirjanduse hulka kuulub? Aga tahaks ju ikka. Olen vahepeal vajunud nii sügavasse masendusmülkasse, et mõelnud krimkade kirjutamisest üldse loobuda. Milleks? Publiku armastust on nii-öelda kõrgetes ringkondades alati kuidagi odavaks kapitaliks peetud.

Seotud lood:

Ükspäev sõidame Susaniga taksos ja jutuks tuleb Susani raamat "Ka naabrid nutavad", mis sai mu ehmatuseks kulka nominatsiooni. Ma küll tõesti ei osanud karta, et ta enne mind mingisuguse nominatsiooni saab, ja närisin seda uudist lugenult tükk aega patja. Susan leiab, et nominatsioon on hea ninanips lugejatele, kes talle Goodreadsis liiga vähe tärnikesi on ladunud ja kommentaariks kirjutanud, et tore ajaviiteteos, aga mingit sügavust selles küll ei ole. "See on imeline raamat," kuulutab Susan susanlikult. Ta on t õ e s t i väga enesekindel. See on tema väljapaistvaim iseloomuomadus, mis küllap lennutabki teda kordades kõrgemale, kui mina iial võiksin saada. Ta arvab, et kõik peaksid sama enesekindlad olema ja teadma, mida nad väärt on. Mulle meeldib Susani juures, et ta arvab seda ka enamiku oma sõprade kohta. Ta on ääretult lojaalne inimene, kuigi mõnikord ehk terake liiga aus.

Kui Susan on Prahast lahkunud, tuleb tšehhide ja Danielle'iga muudkui jälle jutuks Houellebecq, kes jõuab tänu sellele heietamisele mind ära tüüdata veel enne, kui saan mahti mõne tema raamatu kätte võtta, et lõpuks sotti saada, mille ümber mu uued tuttavad nii kirglikult õiendavad.

"Ma tõesti ei saa aru, miks ta kuulus on ja mida kõik need inimesed temas leiavad. Teate, minu meelest on see asi nii: keegi hakkas teda lugema ja kiitis, ja teised ei julgenud enam öelda, et tema raamatud on täielik jura," kuulutab üks sellest kolmikust. Danielle on kuulnud, et õhtul on prantsuse instituudis Houellebecqi analüüsiv kirjandusõhtu. Kolmikule teeb hirmsasti nalja idee sellele õhtule sisse sadada ja hakata Houellebecqi maha tegema - "Tõuseme kordamööda püsti ja hakkame lolle küsimusi esitama, ha-ha-haa!".

Kui oma vanalinnakorteris viimaks üksi jään ja kirjandusnaiste kädistamisest kõrvu puhates hambad nurgapoest ostetud vorstirõngasse löön, hakkab mul koitma, et Danielle on Houellebecqi peale kade. Ka tema on ju prantsuskeelne kirjanik. Aga ta on Kanadast. Ehk tunneb ta, et Québeci prantslasel ei ole prantsuskeelses kirjandusmaailmas kunagi emakeselt Prantsusmaalt pärit prantslasega võrdseid võimalusi?

Danielle'i kontekst on ehk kah liiga väike?

Mõtlen, kas Susan sai kulka nominatsiooni, kuna kirjutas nii-öelda Eesti loo. Üks hoogu sattunud arvustaja nimetas teda koguni tänapäeva Tammsaareks. Naabriteema ehk Andres ja Pearu moodsas võtmes, kus üks sõidab Porschega ja teine kirjutab kibestunult anonüümseid netikommentaare? Eesti preemiajagamisi jälgides on mulle jäänud mulje, et kõige olulisemaks peetakse siin teose teemat, alles seejärel kõike muud.

Mõtlen Vladimír Macura peale, keda olen vähemalt kirjanduslinnale saadetud avalduse kohaselt Prahasse uurima tulnud. Uurimine on raske - Macurast on siin keeruline rääkida, tšehhid ei tea teda või kui teavad, ei pea Eesti-osa tema töödes ilmselt kuigi oluliseks. Kas ta oleks praegu palju kuulsam, kui väikesele maale keskendumise asemel oleks kirjutanud millestki suuremast? Võib ehk olla, et tema lesk Naděžda, kelle Eesti-leigust eespool mainisin, kahetseski just seda, et tema hiilgava ajuga mees kulutab oma elu mingile mõttetule väikerahvale?

Autor: Katrin Pauts

Allikas: "Minu Praha. Tunnustamata geeniuse piinad"


KOMMENTEERI!