Alkeemia lugemisnurk | Ilmunud on dr Adik Levini elutööd kokkuvõttev juubeliraamat "Tervisenõuanded elukogenud arstilt"


Alkeemia lugemisnurk | Ilmunud on dr Adik Levini elutööd kokkuvõttev juubeliraamat "Tervisenõuanded elukogenud arstilt"
Dr Adik LevinFoto: Taavi Sepp

Meditsiiniteaduste doktor Adik Levin kirjutab oma äsja ilmunud raamatus "Tervisenõuandeid elukogenud arstilt" teemadel, mille pärast ta on oma pika arstipraktika jooksul südant valutanud ning mis on tema elu ja ka isiklikku tervist oluliselt mõjutanud. Vastsündinute pediaatriasse tõi dr Levin murrangu mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. 1979. aastal loodi Tallinna Lastehaiglas osakond, kus vastsündinud ja enneaegsed lapsed said olla ööpäevaringselt koos emaga. Sellest kasvas välja humaanse vastsündinute meditsiini filosoofia, mis on leidnud tunnustust üle maailma. 25-s Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa haiglas viidi läbi kolmeaastane uuring, mille tulemusena kinnitati meie lastehaiglas välja töötatud süsteem kuldseks standardiks tervele maailmale. Adik Levini sulest on ilmunud üle 150 teadusartikli ja tosin raamatut. Ta on üks tsiteeritumaid Eesti pediaatreid maailmas. Ligi 20 aastat oli ta Tallinna Ülikooli õppejõud, aidates koolitada tulevasi sotsiaaltöötajaid. Teda on autasustatud Punase Risti I klassi teenetemärgiga ning ta on Tallinna teenetemärgi kavaler. Pärnu poisist, kes veel keskkooli lõpuklassis ei teadnud, mida tähendab sõna "pediaater", sai lõpuks armastatud lastearst, kes aastakümneid on võidelnud väikeste ilmakodanike ellujäämise ja õiguste eest. Pärast pensionile jäämist on dr Levin tegelenud toitumisteemade ja isikliku tervisega ning jaganud enda kogemusi raamatute ja artiklite kaudu.

Seotud lood:

Olen palju aastaid pensionieas olev pediaater. Tihti küsitakse minult, mida on vaja teha selleks, et sellises eas inimesel oleks optimaalne elukvaliteet. Retsept on väga lihtne ehk palju korratud: tuleb liikuda nii palju kui võimalik. Mina püüan seda teha maksimaalselt oma hommikvõimlemise ajal. Teine vajalik asi on loominguline tegevus. Elu- ja arstikogemus on ju olemas ning kui tekib võimalus oma mõningaid mõtteid paberile panna, ongi võimalik igapäevane elu huvitavaks ja põnevaks muuta. Kuna olen jõudnud järjekordse ümmarguse juubelisünnipäevani, otsustasin kaante vahele koguda viimase viie aasta jooksul ajakirjas Mida Arstid Sulle Ei Räägi ilmunud mõned artiklid.

Huvitaval kombel tabas mind selle aasta alguses mõte, et kuna tegemist on liigaastaga ja minu mälu järgi on sellisel aastal juhtunud sageli midagi negatiivset, siis milline õnnetus võib sel aastal juhtuda. Et tuleb pandeemia-aasta, ei osanud uneski ette kujutada. COVID-19 aitas mul avada silmad lääneliku tervishoiusüsteemi kvaliteedi suhtes. See keravälk näitas kõigile kätte, et kiidetud tsiviliseeritud maailmas ei töötanud ei esmatasand ega intensiivravisüsteem selliselt, et oleks säästnud inimeste elusid. Tervishoiusüsteemi korraldus majanduslikult heal järjel riikides on üles ehitatud nõndanimetatud tõenduspõhistel alustel. COVID-19 aga näitas tervele maailmale, et kõik tõenduspõhised otsused ja materjalid praktikas ei tööta ning vajavad ümbervaatamist ja kriitilist mõtestamist.

Aastakümnete jooksul on tõenduspõhisus muutunud dogmaks. Teda ei tohi kritiseerida ja kõik, mis ei ole mahtunud tõenduspõhisuse raamidesse, on vale ja ohtlik. Ma siiski ei väida, et alternatiivse meditsiini paljud harud saavad nüüd uue tuule alla. Mitte mingil juhul. See on omaette teema ja see ei puuduta tõenduspõhise meditsiini põhimõtteid. Loodan, et võidab kaine mõistus ning tulevikus tekib tõenduspõhise ja edumeelse alternatiivse meditsiini vahel hea positiivne kooslus.

Kuidas formeeritakse ja formuleeritakse kaasajal tõenduspõhine praktika ja ravijuhised? Luuakse erialane töögrupp kas riigi või kontinendi tasandil ja hakatakse kirjandust analüüsima. Millegipärast arvatakse, et tõenduspõhisem on see, kui võetakse käsitluse alla teaduslikud tööd, mis on publitseeritud viimase kümne aasta jooksul, kõik muu visatakse üle parda. Selle kümne aasta kirjandusest nopitakse juhistesse kõige paremad ja tõendatud andmed, kuid kahjuks jäetakse välja kogemused, mida meditsiin ja tervishoiusüsteem on kogenud paljude aastakümnete jooksul. See on tegelikult suur viga ja puudujääk kaasaegses tervishoiukorralduse süsteemis.

Olles oma elus kaitsnud nii meditsiiniteaduste kandidaadi kui doktoriväitekirja ja rahvusvaheliselt üks tsiteeritumaid Eesti pediaatreid maailmas, oleks mul ebaeetiline kirjutada artikleid, milles puudub tõenduspõhisus. Kõik selles raamatus ilmunud artiklite sisu on tõenduspõhine, kuid nende iseärasus seisneb selles, et ma avaldasin nendes oma arvamust, aga mitte alati tõenduspõhiseid stampe. Selliseid artikleid nõustus avaldama ajakiri Mida Arstid Sulle Ei Räägi.

Miks ma sellest kirjutan? Aga sellepärast, et meie arstkonnal on välja kujunenud väärarvamus, et mainitud ajakirjas avaldatu ei ole aktsepteeritav. Jah, loomulikult on selles ajakirjas materjale, mis tõepoolest ei vasta tõenduspõhisusele, kuid haritud ja kompetentne spetsialist ja ka tavakodanik oskab eristada, mis on tõde ja mis nõndanimetatud soolapuhumine.

Soovin, et hea lugeja õpiks iseennast tundma. See on tegelikult väga suur loominguline protsess. Põnev ja hariv. Loodan, et lugeja leiab minu lugudest midagi kasulikku, et parandada tulevikus oma elukvaliteeti, mille oluline osa on hea tervis. Head lugemist!

Lugupidamisega

Adik Levin

Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim äsja ilmunud Adik Levini raamatust "Tervisenõuanded elukogenud arstilt".

KOMMENTEERI!