Alkeemia lugemisnurk | Eduka abielu ehitamiseks ei piisa armumisest


Alkeemia lugemisnurk | Eduka abielu ehitamiseks ei piisa armumisest
Foto: depositphotos.com

Uus raamat "Armastuse 5 keelt autorilt", Gary D. Champanilt, aitab leida lahenduse igavestele küsimustele - kas pikk ja õnnelik abielu on võimalik ja mis selleks tegema peab? Loe katkendit raamatust "Pika ja õnneliku abielu saladus".

See oleks pidanud olema ilmselge, aga ma ei taibanud. Ma polnud lugenud ühtegi raamatut abielust, nii et tegelikkusest polnud mul veel aimugi. Ma lihtsalt teadsin, et tunnen Karolyni vastu tundeid, mida ükski teine tüdruk polnud varem minus tekitanud. Kui me suudlesime, avanesid paradiisi väravad. Kui pärast pikemat lahusolekut jälle kohtusime, tuli mul suurest erutusest lausa kananahk ihule. Mulle meeldis tema juures kõik. Mulle meeldis see, milline ta välja nägi, kuidas ta rääkis, kuidas ta kõndis; ja eriti lummasid mind tema pruunid silmad. Isegi tema ema meeldis mulle ja ma läksin vabatahtlikult neile appi maja värvima - olin valmis kõigeks, et see tüdruk näeks, kui väga ma teda armastan. Ma olin täiesti kindel, et mitte ükski teine tüdruk ei ole sama imeline kui Karolyn. Ja ma arvan, et tema tundis ja mõtles minu kohta samuti.

Kõigi nende mõtete ja tunnetega kavatsesime siiralt teineteist elu lõpuni õnnelikuks teha. Ometi, pool aastat pärast pulmi olime mõlemad õnnetumad, kui oleksime iial osanud ette kujutada. Eufoorilised tunded olid kadunud ja nende asemel tundsime valu, viha, pettumust ja vimma. Armunutena ei osanud me midagi taolist ettegi kujutada. Me arvasime, et positiivne ettekujutus üksteisest ja vastastikune armastus jäävad elu lõpuni meid saatma.

Seotud lood:

Viimased kolmkümmend aastat olen paaridele teinud abielueelset nõustamist ja avastanud, et valdavalt on neil kõigil armumisest ühesugune piiratud arusaam. Nõustamise esimesel seansil küsin sageli küsimuse: "Miks te tahate abielluda?" Olgu muude põhjustega, nagu on, aga alati tuuakse välja üks tähtis põhjus. Ja see üks tähtis põhjus on alati üks ja sama: "Sest me armastame teineteist." Seepeale küsin ma väga nurjatu küsimuse: "Mida te selle all silmas peate?" Tavaliselt on see küsimus neile ehmatavalt ootamatu. Suur osa räägib midagi sügavatest tunnetest, mida nad teineteise vastu tunnevad; et need tunded on juba mõnda aega püsinud ja need on hoopis teistsugused kui varasemate partneritega kogetud tunded. On ka neid, kes vaatavad teineteisele otsa, seejärel vaatavad lakke, itsitavad ja siis üks neist ütleb: "Noh, ah ... oh, teate ju küll."

Oma praeguses eluetapis ma arvatavasti teangi, aga ma kahtlen, et nemad teavad. Ma kardan, et neil on samasugune ettekujutus armastusest nagu minul ja Karolynil, kui me abiellusime. Ja ma tean, et armumine ei ole piisavalt hea vundament, millele ehitada õnnelikku abielu.

Mõni aeg tagasi helistas mulle üks noormees, kes küsis, kas mul oleks võimalik läbi viia tema pulmatseremooniat. Uurisin, millal tseremoonia on plaanitud toimuma, ja sain teada, et pulmapäevani oli jäänud napilt nädal. Selgitasin, et tavaliselt teen ma abielluda soovijatele kuus kuni kaheksa nõustamisseanssi. Noormees vastas klassikaliselt: "Teate, ausalt öeldes ma ei usu, et me mingit nõustamist vajaksime. Me armastame teineteist väga ja ma usun, et meil pole ühtegi probleemi." Naeratasin ja mõtlesin endamisi: järjekordne armastuse illusiooni ohver.

Inglise keeles on väljend "armastusse või armastuse sisse kukkumine" (falling in love). Kui ma seda fraasi kuulen, kangastub mul silme ees jaht džunglis. Loomade joogikohani viivale rajale on kaevatud sügav auk, mis on maskeeritud okste ja lehtedega. Vaene loom silkab jooma, mõlgutab omi mõtteid ja siis äkki kukub auku ning ongi lõksus. Nõnda me aga armastusest räägime! Me liigume ringi, teeme oma tavapäraseid toimetusi, kuni näeme äkitselt toa või koridori teises otsas teda - nätaki! - olemegi "kukkunud armastusse". Sinna ei saa mitte midagi parata. See ei allu mitte kuidagi meie kontrollile. Me teame, et abielu on meile ette määratud, mida varem, seda parem. Niisiis räägime sellest oma sõpradele ja kuna nemad tegutsevad samade põhimõtete järgi, on nad meiega ühel nõul - jah, kui armastus on suur, on aeg abielluda. Pahatihti ei võta me üldse arvesse asjaolu, et ühe poole sotsiaalsed, spirituaalsed ja intellektuaalsed huvid on teise poole omadest väga kaugel. Meie väärtussüsteem ja eesmärgid on vastuolulised, aga me oleme "armastuse sees". Sellisest ettekujutusest armastuse kohta tulenebki suur tragöödia, et aasta pärast abiellumist istub paarike nõustaja kabinetis ja ütleb: "Me ei armasta enam teineteist." Ja sellepärast on nad valmis lahutama.

"Armastus on ju kadunud, ega te ei taha ometi öelda, et me peaksime ilma selleta kokku jääma!" Kui "surin" vaibub Mul on eelpool kirjeldatud emotsionaalse kogemuse kohta eraldi termin. Nimetan seda "surinaks". Meil tekib vastassugupoole suhtes soe, pulbitsev, justkui surisev tunne. See surin innustab meid temaga koos minema hamburgerit sööma. Mõnikord surin kaob esimesel kohtingul. Tema kohta selgub midagi sellist, mis lihtsalt lülitab emotsioonid välja. Järgmine kord, kui meid hamburgerile kutsutakse, pole meil kõht tühi. Mõne teise inimese puhul aga muutub surin suuremaks, mida rohkem koos ollakse. Juba üsna varsti leiame end ööl ja päeval talle mõtlemast ja need mõtted on loomult kinnismõtted. Meie silmis on ta kõige imelisem ja põnevam inimene, keda iial kohanud oleme. Tahame temaga koos olla igal võimalikul juhul. Oma unistustes veedame kogu ülejäänud elu koos ja teeme teineteist õnnelikuks.

Palun ärge saage minust valesti aru. Ma arvan, et surin on tähtis. Surin on reaalne tunne ja ma pooldan igati selle püsimajäämist. Aga õnnelik abielu ei põhine surinal. Ma ei ütle, et abielluma peaks ilma surinata. See soe ja põnevil tunne, kananahk ihul, tunne, et sind aktsepteeritakse, ja erutus puudutustest, mis surinat tekitab, on kirsiks tordil. Ent tort ei koosne ainult kirsist. Abiellumisotsuse puhul on eluliselt oluline võtta arvesse ka teisi tegureid, millest siin raamatus juttu tuleb. Armumine on emotsionaalne ja obsessiivne kogemus. Kuid emotsioonid muutuvad ja obsessioon vaibub. Teaduslike uuringute tulemustest selgub, et "armastuse sees" olemise ehk armumisobsessiooni eluiga on keskmiselt kaks aastat.* Mõnel juhul võib see kesta veidi kauem, mõnel juhul veidi vähem aega. Keskmine kestus on aga kaks aastat. Pärast seda me laskume emotsionaalsetest pilvedest maa peale ja elu need tahud, mida eufooriaetapis eirati, hakkavad muutuma tähtsaks. Meie erinevused hakkavad ilmsiks tulema ja me leiame end vaidlemas inimesega, keda kunagi pidasime veatuks. Selleks hetkeks oleme avastanud, et "armastuse sees" olemine ei ole õnneliku abielu vundament.

Neil lugejatel, kes ehk juba mõtlevad abiellumisele oma armsamaga, soovitan kindlasti lugeda selle raamatu lisa (lk 175). Minu veendumuse kohaselt on kohtamaskäimise peamine eesmärk teineteist tundma õppida ning uurida abielu intellektuaalseid, emotsionaalseid, sotsiaalseid, spirituaalseid ja füüsilisi alustalasid. Ainult nii on võimalik langetada mõistlik otsus - abielluda või mitte abielluda.

Raamatu lisas toodud ülesannete küsimused aitavad teil abielu alustalade üle arutleda.

Räägime asjad selgeks

1. Hinda skaalal 0-10, kui tugevat "surinat" tunned inimese vastu, kellega kohtamas käid?

2. Kui surina keskmine "eluiga" on kaks aastat, siis püüa ennustada, kui kaua sinu arvates sinu eufoorilised tunded veel kestavad.

3. Mõtiskle, kas te sobite kokku järgmistes valdkondades: * intellektuaalne dialoog, * emotsioonide kontrollimine, * seltskondlikud huvid, * spirituaalne maailm, * väärtused, väärtushinnangud.

4. Raamatu lisas alapealkirjaga "Terve suhte arendamine" (lk 175) on küsimused, mis aitavad soovi korral neisse teemadesse põhjalikumalt süveneda.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Gary D. Chapmani raamatust "Pika ja õnneliku abielu saladus".

"Mitte keegi ei abiellu mõttega olla ise õnnetu või teha oma abikaasa õnnetuks. Ometi on meile kõigile teada, et lääne kultuuriruumis kõigub lahutuste protsent 50% ümber ja kõige rohkem lahutatakse esimese seitsme abieluaasta jooksul. Suurem osa inimestest valmistub märkimisväärselt kauem ette tööeluks kui abieluks. Sellepärast polegi imestada, et oma erialal jõutakse hoopis edukamalt püstitatud sihtideni, samas kui abieluõnn jääbki paljudele kättesaamatuks.

Viimased 35 aastat olen nõustanud paare, kelle unistuse õnnelikust abielust on purustanud tegelik elu, millesse kuuluvad pesemata nõud, tasumata arved, sobimatud töögraafikud ja nutvad lapsed. Olen veendunud, et nii mõnigi raskus oleks välditav, kui paarid saaksid abieluks põhjalikumat ettevalmistust. Sellepärast ma selle raamatu kirjutasingi. Kui ma enda abielu algusaastatele tagasi vaatan, siis oleksin küll tahtnud, et keegi oleks mulle rääkinud seda, mida ma siin raamatus kirjutan. Loodan väga, et oma abielu avameelse kirjeldamisega aitan ma teil vältida veidigi seda valu ja pettumust, mida meie Karolyniga üle elasime." - Katkendid G. D. Chapmani sissejuhatusest

Lisaks sellele, et selles raamatus käsitletavate teemade uurimisest on palju kasu ühise elu loomiseks, on nendega tegelemine lihtsalt ka väga huvitav ja nauditav avastusretk, kui teil on sügav soov üksteise isiksuslikke erinevusi põhjalikumalt tundma õppida.

KOMMENTEERI!