Alkeemia lugemisnurk | Eckhart Tolle: armastus, rõõm ega rahu ei saa puhkeda õide enne, kui inimene pole end mõistuse ikkest vabastanud


Alkeemia lugemisnurk | Eckhart Tolle: armastus, rõõm ega rahu ei saa puhkeda õide enne, kui inimene pole end mõistuse ikkest vabastanud
Foto: depositphotos.com

"Mida enam sa samastud oma mõistusega, oma eelistuste, hinnangute ja tõlgendustega, mida vähem sa vaatleva teadvusena olevikuhetkes elad, seda tugevam on emotsionaalne laeng. Kui sa oma emotsioone ei tunne, kui oled neist ära lõigatud, hakkad neid tajuma keha tasandil füüsiliste probleemide või haigusnähtudena, "kirjutab kõrgelt hinnatud vaimne õpetaja Eckhart Tolle.

Mõistuse ülemvõim pole muud kui üks etapp teadvuse arengus. Meil on vaja kiiresti uuele tasemele jõuda, vastasel juhul hävitab juba koletud mõõtmed saavutanud mõistus meid täielikult.

Mõtlemine ja teadvus pole sünonüümid. Mõtlemine on vaid teadvuse väike osa. Pole mõtet ilma teadvuseta, kuid teadvus ei vaja mõtlemist. Valgustatus tähendab mõtetest kõrgemale tõusmist, mitte mõtetest madalamale, looma või taime tasandile langemist. Valgustatuna kasutad sa vajaduse korral endiselt oma mõtlemisvõimet, kuid varasemast palju efektiivsemalt ja konstruktiivsemalt. Siis kasutad sa seda praktilisel eesmärgil, aga oled vaba kontrollimatust sisedialoogist.

Kasutades mõistust, eriti loova lahenduse leidmiseks, pendeldad sa iga paari minuti tagant mõtete ja vaikuse, mõistuseja mitte-mõistuse vahel. Mitte-mõistus on ilma mõteteta teadvus. Ainult nii on võimalik loovalt mõelda, sest vaid nii saab mõte tõelise jõu.

Seotud lood:

Mõte, kui see pole seotud teadvuse palju avarama maailmaga, muutub kiiresti kõledaks, viljatuks, hullumeelseks ja destruktiivseks. Sisuliselt on inimmõistus ellujäämismehhanism. Ta oskab rünnata teisi ja kaitsta ennast teiste eest, koguda, salvestada ja analüüsida infot. Aga see pole põrmugi loominguline. Kõik tõelised kunstnikud loovad teadlikult või alateadlikult mitte-mõistuse allikast, sisemisest vaikusest. Siis annab mõistus loomingulisele impulsile või aimdusele kuju. Isegi maailma kõige suuremad teadlased on tunnistanud, et nende teaduslikud avastused tekkisid vaimse vaikuse hetkedel. Ameerika kõige silmapaistvamate matemaatikute, sealhulgas ka näiteks Einsteini tööharjumusi uurinud küsitlusest selgus, et mõtlemine "on vaid loomisprotsessi otsustava etapi teisejärguline aspekt". Suur osa teadlastest pole loomingulised pigem seetõttu, et nad ei oska mõtlemast lakata.

Mõistusel ja mõtlemisel pole midagi pistmist maapealse elu või sinu enda keha loomise ja elushoidmisega. Selle taga on midagi palju suuremat kui pelk mõistus. Kuidas saab 1/1000-sentimeetrise läbimõõduga rakk sisaldada DNA-infot, mille üleskirjutamiseks kuluks1000 kuuesajaleheküljelist raamatut? Mida rohkem me inimkeha tundma õpime, seda enam hoomame selles peituva info ja intellekti määratut keerulisust ning oma teadmiste küündimatust. Kui mõistus sellega kontakti saavutab, saab sellest imepärane töövahend. Siis on see millegi endast palju suurema teenistuses.

Aga emotsioonid? Emotsioonidele kulub mul rohkem aega kui mõtetele. Inimmõistus pole minu arusaama järgi ainult mõtted. Siia kuuluvad ka emotsioonid ning mitteteadvuslikud psühhoemotsionaalsed reaktsioonid. Emotsioon tekib keha ja mõtte kokkupuutepunktis. Emotsioon on keha reaktsioon. Võib öelda, et see on mõttepeegeldus kehas. Näiteks ründav või vaenulik mõte tekitab kehas sellise energia kuhjumise, mida me vihaks kutsume. Keha valmistub võitluseks. Mõte sellest, et sind rünnatakse füüsiliselt või psühholoogiliselt, tekitab kehas pinge ja see on hirmu füüsiline avaldus.

Uurimused näitavad sedagi, et tugevad emotsioonid muudavad keha biokeemiat. Need biokeemilised muutused kehastavad emotsiooni füüsilist ehk materiaalset väljendust. Loomulikult ei teadvusta inimene kõiki oma mõtteid ning alles emotsioone jälgides võib ta neist teadlikuks saada.

Mida enam sa samastud oma mõistusega, oma eelistuste, hinnangute ja tõlgendustega, mida vähem sa vaatleva teadvusena olevikuhetkes elad, seda tugevam on emotsionaalne laeng. Kui sa oma emotsioone ei tunne, kui oled neist ära lõigatud, hakkad neid tajuma keha tasandil füüsiliste probleemide või haigusnähtudena. Viimastel aastatel on sellest palju kirjutatud ja seepärast pole neisse detailidesse laskuda vaja.

Tugev teadvustamata ehk mitteteadvuslik emotsionaalne muster võib avalduda sündmusena, mis võib paista pelga juhusena. Ma olen näiteks pannud tähele, et inimesed, kelles on palju teadvustamata ja välja elamata viha, langevad palju suurema tõenäosusega teiste vihaste inimeste verbaalsete või füüsiliste rünnakute ohvriks. Sageli ilma nähtava põhjuseta. Neist õhkub viha, mille püüavad õhust kinni inimesed, kelles selle tõttu lülitub sisse nende enda varjatud viha.

Kui sul on raske oma emotsioone vaadelda, hakka suuremat tähelepanu pöörama oma kehas olevale energiaväljale. Tunneta oma keha seestpoolt. Nii õpid tundma ka oma emotsioone. Sa ütled, et emotsioon on mõistuse peegeldus kehas, kuid mõnikord on nende kahe vahel vastuolu: mõistus ütleb "ei", kuid emotsioonid ütlevad "jah" või vastupidi. Kui sa peas toimuvat tõepoolest tundma tahad õppida, annab keha sulle alati tõese peegelduse. Jälgi emotsiooni või pigem tunneta seda kehas! Kui on olemas tajutav vastuolu, siis mõte valetab. Emotsioon räägib tõtt. Mitte tõtt sinu kohta, vaid sinu vaimuseisundi kohta sel hetkel.

Teadlike mõtete ja mitteteadvuslike mõtteprotsesside konflikt on tavaline. Sa ei pruugi mitteteadvuslikku mõttetegevust mõttena teadvustada, kuid alati väljendub see kehas emotsioonina ja seda oskad sa tähele panna. Emotsiooni vaatlemine on sisuliselt sama, mis mõtte kuulamine või vaatlemine. Vahe on ainult selles, et mõte on sinu peas, kuid emotsioonil on tugev füüsiline väljendus. Seepärast on see eelkõige tuntav kehas. Nüüd võid lasta emotsioonil olla ja see ei juhi ega kontrolli sind enam. Enam ei ole sa ise see emotsioon. Sa oled vaatleja, jälgija. Seda harjutades tuleb kõik mitteteadvuslik teadvuse pinnale. Seega, emotsioonide jälgimine on sama oluline kui mõtete vaatlemine? Jah.

Harju endalt küsima "Mis minu sees praegu toimub?". See küsimus annab sulle õige suuna. Aga ära analüüsi, lihtsalt vaatle! Suuna tähelepanu enda sisse! Tunneta emotsiooni energiat! Kui emotsiooni ei ole, süüvi veel sügavamale - oma keha sisemisse energiavälja! See on värav olemise juurde.

Tavaliselt on emotsioon võimendatud ja energeetilise väljenduse saanud mõttemall. Selle energeetiline laeng on sageli tugev, sestap ei pruugi olla kerge seda jälgida ega sellele vastu seista. Emotsioon tahab sind enda võimusesse haarata. Sageli see tal ka õnnestub, sest sinu kohaloleku jõud on nõrk. Kui sa ei ole kohal ja samastud mitteteadvuslikult emotsiooniga - mis on tõiesti tavaline - muutub emotsioon ajutiselt "sinuks." Sageli tekib emotsioonide ja mõtete nõiaring: üks toidab teist. Mõtlemine olukorra, sündmuse või inimese üle, mis on emotsiooni tekitanud, annab emotsioonile energiat. See omakorda õhutab mõtet. Põhimõtteliselt on kõik emotsioonid ühe igipõlise ja muutumatu emotsiooni eri variandid. Too emotsioon sündis siis, kui inimene unustas enda kohta kõik peale nime ja vormi. Sellele emotsioonile on raske väga täpset nime panna. "Hirm" oleks ehk üsna lähedane vaste, kuid sellele lisandub veel ohu-, mahajäetuse ja ebatäiuslikkuse tunne. Seda võib ka lihtsalt valuks nimetada.

Inimmõistuse üks ülesandeid ongi võidelda selle emotsionaalse valuga või see olematuks teha. Ning see on üks põhjusi, miks mõistus pidevalt töös on. Mõistus ei suuda aga saavutada muud kui valu ajutise leevenemise. Mida enam mõistus valuga võitleb, seda suuremaks valu kasvab. Mõistus ei suuda iial lahendust leida. Ta ei aita sind, sest ta on ise osa "probleemist". See oleks sama kui süütajat taga ajav politseiülem, kes ise tulekahju korraldas. Inimene ei vabane valust enne, kui ta ei lõpeta samastumist mõistusega. Enne, kui tema maailm ei lakka olemast egokeskne. Alles taganev mõistus ja olemine saavad avalduda sinu tegeliku olemusena.

Mis saab positiivsetest emotsioonidest, armastusest ja rõõmust? Neid ei saa lahutada sinu loomulikust sisemisest seotusest olemisega. Üürikesed armastuse- ja rõõmuhetked või harvad sügava sisemise rahu tunnetamise momendid on võimalikud siis, kui mõttevoolu tekivad pausid. Enamik inimesi kogeb neid pause harva ja sedagi juhuslikult. Mõistus vaikib suure ilu jalge ees. Ka äärmuslik füüsiline pingutus või suur oht suudavad mõistuse vaikima sundida. Äkki saabub sisemine vaikus. Ja sellest vaikusest tõuseb habras, aga tugev rõõm, armastus ja rahu. Tavaliselt on need hetked lühikesed. Mõistus alustab uuesti oma mürarikast tegevust, mida me mõtlemiseks nimetame. Armastus, rõõm ega rahu ei saa puhkeda õide enne, kui inimene pole end mõistuse ikkest vabastanud. Aga ma ei nimetaks neid emotsioonideks. Need on emotsioonidest kaugemal, palju sügavamal tasandil. Seega tuleb oma emotsioone teadvustada ja tunnetada ning alles siis on võimalik tajuda seda, mis on veel sügavamal.

Emotsioon on sõna otseses mõttes segaja. See tuleneb ladinakeelsest mõistest emovere, mis tõhendab segama. Armastus, rõõm ja rahu on olemise sügavamad tasandid ehk siis olemisega kontaktis olemise kolm aspekti. Neil ei ole vastandeid, sest need tekivad mujalt kui mõtteist. Emotsioonid kuuluvad dualistliku mõistuse juurde ja alluvad vastandite seadusele. See tähendab: pole halba ilma heata. Valgustamata, mõistusekeskses maailmas kutsutakse rõõmuks seda lühiajalist naudinguhetke, mis kerkib pinnale naudingu ja valu vaheldumisel. Nauding tekib alati millestki välisest, rõõm sünnib sinust enesest. See, mis täna naudingut tähendab, teeb homme palju valu ja meelehärmi. Ja pruugib naudingu allikal vaid kaduda, kui sina taas haiget saad. Armastuseks peetu võib olla mõnda aega nauditav ja erutav. Tegelikult on see vaid sõltuvust tekitav klammerdumine, erakordselt nõudlik seisund, mis võib üheainsa hetkega iseenda vastandiks muutuda. Esimese eufooria lahtudes hakkavad paljud armastussuhted pendeldama armastuse ja vihkamise, külgetõmbe ja teineteise ründamise vahel.

Tõeline armastus ei tekita kannatusi. Armastus ei muutu ootamatult vihkamiseks ega tõeline rõõm valuks. Nagu ma ütlesin, juba enne valgustumist - enne mõistuse ikkest vabanemist - võid sa tunda üürikest tõelist rõõmu, tõelist armastust või sügavat sisemist rahu. See kuulub sinu sügavama olemuse juurde, mida mõtted ähmastama hakkavad. Isegi hariliku sõltuvussuhte puhul võib harvadel hetkedel tunda midagi ehedat ja tõelist. Kuid need on vaid hetkelised välgatused, mille mõistus üsna pea lämmatab.

Siis on sul tunne, et sul oli midagi väga väärtuslikku, aga oled selle käest lasknud. Või püüab mõistus sind veenda, et kõik polnudki muudkui vaid üks suur illusioon. Tegelikult ei olnud see mingi illusioon. Ja seda ei saa kaotada. See on sulle loomuomane. Mõistus võib seda ähmastada, aga mitte hävitada. Kui taevas kattub tihedate pilvedega, pole päike ju kuhugi kadunud. See on endiselt olemas. Teiselpool pilvi.

Buddha ütleb, et valu ja kannatused tekivad soovist või tahtmistest ning valust vabanemiseks tuleb vabaneda soovidest. Mõistus püüab leida aseainet olemise rõõmule, otsides pääsemist ja rahulolu välistes asjades ning tulevikus. Seni, kuni ma samastun oma mõistusega, olen ma ise need tahtmised, vajadused, soovid, kiindumused ja vastumeelsused. Selles olukorras on kõigest üks tulevikuihalus ka soov olla vaba ja valgustatud. Seepärast ära taha vabaneda soovidest või saavutada valgustatust! Õpi olema praeguses hetkes! Ole kohal oma mõtete vaatlejana! Buddha tsiteerimise asemel ole buda, ole "ülesäratatu", ole see, mida sõna "buda" tähendab.

Inimene on valu käes vaevelnud aastatuhandeid, hetkest, kui ta langes aja ja mõistuse maailma. Siis kadus arm ja teadmine olemisest. Sellest hetkest on inimene tundnud end võõra maailmaruumi tähtsusetu osakesena. Ta kaotas kontakti kõige allika ja teiste inimestega. Valu on möödapääsmatu seni, kuni sa samastud oma mõistusega. Ehk vaimses mõttes seni, kuni sa pole teadvusel. Eelkõige räägin ma emotsionaalsest valust, mis on ka füüsilise valu ja haiguste peamine allikas. Viha, põlgus, enesehaletsus, süütunded, vihkamine, depressioon, armukadedus, isegi kõige väiksem ärritus on teatud liiki valu. Ning iga nauding ja emotsionaalne kõrghetk sisaldab sellesama valu seemet. Nende vaheldumine oma vastanditega on vältimatu. Seda näitab aeg.

Igaüks, kes on proovinud "pilves olemiseks" narkootikume, teab, et see lõpeb kõrgelt kukkumisega. Nauding asendub valuga. Paljud inimesed teavad ka, kuidas kahe inimese lähedane suhe väga kiiresti naudingust valuks muutub. Hinge seisukohast on negatiivne ja positiivne polaarsus ühe mündi kaks külge. Mõlemad on osa kõige taustal olevast valust, mis kuulub lahutamatu osana mõistusekeskse ego juurde.

Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Eckhart Tolle raamatust "Uus maailm"

KOMMENTEERI!