Alkeemia lugemisnurk. Donald Trump: üldiselt on raske inimestest lugu pidada, kuna suurem osa neist pole lugupidamist väärt


Alkeemia lugemisnurk. Donald Trump: üldiselt on raske inimestest lugu pidada, kuna suurem osa neist pole lugupidamist väärt
"Tõde Trumpist" annab vastuse kõigile neile, kes küsivad: "Kes ikkagi on Donald Trump?"Foto: depositphotos.com

Eksklusiivsetel intervjuudel ja põhjalikul uurimistööl põhinevas teoses "Tõde Trumpist" jutustab Pulitzeri võitjast ajakirjanik Michael D’Antonio kogu Trumpi loo alates tema aastatest ärimehena kuni presidendikampaaniani, mis osutus ootamatult edukaks. Ta annab ülevaate tõusudest ja langustest, skandaalidest ja triumfidest ning pidevast kuulsuse- ja rahajahist, mis on teinud Trumpist selle, kes ta täna on. D’Antonio uurib ka Trumpi perekonnavaranduse allikaid, tema püüdu poliitikast kasu lõigata ning oskust muuta meediakajastust võimuks.

Trump usub, et kõige enam mõjutavad meid geenid ja varase lapsepõlvekogemused. Tema ema oli tähelepanu ihkav naine, kelle kinnisideeks sai ühiskondlik positsioon ning kes luges iga senti ja käis isiklikult Trumpi hoonete keldris asuvatest pesumasinatest ja kuivatitest münte kogumas. Donaldi varases lapsepõlves oli ta ema aga tihti haige. Tema isa oli paljude kirjelduste kohaselt väga range ja nõudlik mees, kuid ühtlasi meelitav ja manipuleeriv tüssaja. Kaks valitsuse algatatud juurdlust paljastas, et ta väänas pidevalt reegleid, üritades välja pumbata lisatulusid sõjaveteranide ja keskklassi ameeriklaste huvides loodud elamuehitusprogrammidest. Fred Trumpi äritegevuse loovam külg ei seondunud nende tüüpelamute ehitamisega, vaid hoopis sellise korporatsioonivõrgustiku väljaarendamisega, millega varjata valitsuse toetuste tegelikku kasutamist. Kui ta kutsuti komiteede ette aru andma, tunnistas ta oma ahnet ja sobimatut käitumist, kuid põhjendas seda üpris ebamoraalsel moel: süsteem võimaldas tal seda teha. Maksumaksjate rahast toetatavate elamuehitusprogrammide ärakasutamises pole midagi halba, kuni kõik on juriidiliselt korrektne.

Seotud lood:

Ka kodus demonstreeris vanem Trump oma meetodeid ja prioriteete, ajades äri kuni hilise õhtuni. Üheks tema telefonitrikiks oli oma identiteedi varjamine, kui sellest võis inimestele helistades kasu tõusta - ta nimetas end siis mister Greeniks. Oma järeltulijatele õpetas ta, et teistega tuleb julmalt võidelda ja agressiivne olla. Donald pidi olema nii "tapja" kui "kuningas". Kui ta käis ajalehti laiali kandmas, sõidutati teda vahel suure limusiiniga. Pole siis üllatav, et temast kasvas vaidlushimuline, tülinoriv ja füüsiliselt agressiivne väike poiss.

Donald käis elitaarses erakoolis, kus ta pidi iga päev kandma oma tillukest mantlit ja lipsu. Ta ei kuulanud sõna ja rikkus korda, kuid Kew-Foresti erakool ei suutnud tema käitumist parandada. Trumpi ei suunanud õigele teele isegi Marble'i kollegiaalkirikus kuuldud usulised õpetussõnad, kui pere seal jumalateenistustel käis. See kirik oli koduks kuulsale reverendile Norman Vincent Peale'ile, kes õpetas, et müügimeheoskustes on midagi jumalikku ja ambitsioonide kohaselt talitamine on üks viis kõrgemat võimu teenida. Peale ei rääkinud sisuliselt kunagi pattudest või moraalsetest kohustustest ning oli vastu katoliiklase John F. Kennedy jõudmisele Valgesse Majja. Tema järgijad suhtusid temasse peaaegu kultuslikult ja hindasid kõrgelt tema raamatut "Positiivse mõtlemise jõud".

Kuna koolivälised kogemused näisid Trumpi üleolekutunnet vaid kinnitavat, kiusas ta nii klassikaaslasi kui õpetajaid. Seega saadeti ta kaheksandasse klassi kaugesse New Yorgi militaarakadeemiasse (NYMA), kus ta pidi kandma univormi ning elama lihtsa sisustusega väikeses toas. Sõbrad, perekond ja Trumpi häärberi luksus jäid minevikku. Nende asemele tulid range distsipliin ja sõjaväeline hierarhia. NYMA-s käituti hoolealustega brutaalsel moel, nii füüsilises kui psühholoogilises plaanis. Nagu Donald mulle mainis: "Nad kütsid sul kere kuumaks." Lisaks sellele, et NYMA näis kinnitavat julmuse kohta maailmas, süstiti seal Donaldisse usku, et võistlemine ja võitmine on kõige tähtsam. Tema kunagine instruktor "kolonel" Theodore Dobias rääkis mulle, et Trump pidi kõiges esimene olema, isegi söökla toidujärjekorras. Ta meenutas ka, et isa "oli poisi vastu väga karm; ta oli väga sakslaslik". NYMA kadettide hulgas leidus mafioosode ja Ladina-Ameerika diktatuuride võimumeeste poegi, ent seal polnud musti ega asiaate. Donaldi abituriendiaastal muutus rebaste ristimine nõnda karmiks, et üks uustulnuk sattus haiglasse, kui vanema klassi õpilane ta raske metallketiga läbi nüpeldas. Kuna akadeemia jõhker kultuur sai nüüd avalikuks, pidi kolm sealset vaneminstruktorit erru minema.

Donald kohanes NYMA nõudmistega edukalt ning käis pärastpoole kolledžis nagu kutsekoolis, tulles igal nädalalõpul koju, et pereäris õpipoisiks olla. Ta nägi, kuidas isa poliitikutega manipuleeris, tehes neile annetusi, ning kasutas oma sidemeid selleks, et veelgi rikkamaks saada. Kui vaesematest ja vähemuste kogukonnast pärit mehed Vietnamis võitlesid ja surid, õnnestus temal väeteenistust vältida ühe tillukese terviseprobleemi tõttu. Kukekannused ei takistanud tal sporti tegemast, kuid mingil põhjusel tähendas see, et lahinguis võidelda ta ei saa.

Kolledži järel seadis Donald end sisse Manhattanile, liikudes seal ringkondades, kus võis ahnust, tüssamist ja pahelisust lähedalt näha. Omaenda sõnade kohaselt oli ta ööklubis Studio 54 tunnistajaks kuulsuste orgiatele ning väljaspool seda New Yorgi poliitikas lokkavale korruptsioonile.(Hiljem märgib ta, et osariigi kuberner Hugh Carey tegi kampaaniaannetuse nimel "ükskõik mida".) Üks Trumpi esimesi lähedasi sõpru oli maffiaadvokaat ja poliitiline patuoinas Roy Cohn, kes oli kurikuulus omarassistlike ja antisemiitlike (kuigi ta ise oli juut) märkuste poolest. Cohni näpunäidete kohaselt õnnestus ka Trumpil peagi ajakirjandust ära kasutada ja luua väär mulje edukusest. Mõningate manipulatsioonide tulemusel suutis ta teenida New York Timesi heakskiidu ning teda kujutati seal kena ja hiilgava noormehena, mille järel jõudis ta välja ka linna tähtsaimasseTV-jutusaatesse. Press vajas häid lugusid, mis ei pruukinud alati päris tõele vastata, ning kahjuks ei tulnud seegi, et Donald oli fotogeeniline.

Igal sammul, meeldigu see talle või mitte, nägi Trump pealt, et need, kes olid valmis vanamoodsaid kõlbelise käitumise norme rikkuma, lõikasid sellest suurt kasu. New Yorgis olid ajalehtede kolumnistid 1970. aastatel valmis vahetama pressi tähelepanu teatud teenete vastu, seega said mafioosod sama kuulsaks kui sporditähed ning sellised voorused nagu truudus ja siirus jäid minevikku. Tema maailm oli võltssäraga ülekullatud rentsel ning ta veendus viimaks, et inimesed on põhiolemuselt müüdavad. Mida rohkem ta rõhus ahnusele ja enesekesksusele, seda rohkem see inimestele meeldis. Ta palkas kellegi endast raamatut kirjutama, kuulutas end autoriks ning sellest sai menuteos. Ta murdis avalikult truudust oma esimesele abikaasale ning tulemuseks oli skandaal, mis tõi ta lastele kaasa mõnitusi ja kannatusi. Tema firmad elasid üle tohutuid pankrotte ning terve hulk tema ärilisi ettevõtmisi lõppes hävinguga. Lugematute kohtuasjade, artiklite ja inimeste tunnistuste põhjal on tema ja ta organisatsioonid ära kasutanud tuhandeid investoreid, tarbijaid jt.

Aastal 2016, oli Trump presidendikandidaat, tegelike ideaalideta mees, keda huvitab vaid isiklik võim. Kuna empaatia ja eetika on talle üsna tundmatud, kasutab ta ära rassiviha, suhtub naistesse põlgusega ning õhutab vaikimisi vägivalda. Kui valimised lähenevad, saab tema arusaam inimkonnast üha uuesti kinnitust. Kuid kõige tähtsamad küsimused, mis vastust ootavad, ei käi siiski Trumpi kohta. Tema olemuses pole enam erilist kahtlust. Küll aga pole sama selge see, mis peitub meis endis.

Katkend pärineb kirjastus Pilgrim poolt välja antud Michael D'Antonio raamatust "Tõde Trumpist".

"Tõde Trumpist" annab vastuse kõigile neile, kes küsivad: "Kes ikkagi on Donald Trump?"

"Hoolikalt koostatud ja õiglane ülevaade."
USA Today

"Ergutav ja põnev lugemine, mis põhineb intervjuudel ja dokumentidel ning võtab kokku kümneid aastaid meediakajastust, et rääkida lugu Trumpi lapsepõlvest, perekonnast, äritehingutest ja kõrvalepõigetest poliitikasse."
The Washington Post

"Tasakaalukas, heade allikatega ja täiuslikult ajastatud."
Financial Times (UK)

Eksklusiivsetel intervjuudel ja põhjalikul uurimistööl põhinevas teoses jutustab Pulitzeri võitjast ajakirjanik Michael D'Antonio kogu Trumpi loo alates tema aastatest ärimehena kuni presidendikampaaniani, mis osutus ootamatult edukaks. Ta annab ülevaate tõusudest ja langustest, skandaalidest ja triumfidest ning pidevast kuulsuse- ja rahajahist, mis on teinud Trumpist selle, kes ta täna on. D'Antonio uurib ka Trumpi perekonnavaranduse allikaid, tema püüdu poliitikast kasu lõigata ning oskust muuta meediakajastust võimuks.

"Tõde Trumpist" on esmalt avaldatud 2015. aastal ja nüüd uuendatud, et kajastada Trumpi tõusu poliitikataevasse. See on halastamatu ja silmi avav ülevaade kogu maailmale enim kõneainet pakkuva mehe elust ja karjäärist.


KOMMENTEERI!