Alkeemia lugemisnurk: Betti Alveri kirjandusauhinna võitja - Taavi Jakobson "Tõeline jumalaosake"


Alkeemia lugemisnurk: Betti Alveri kirjandusauhinna võitja - Taavi Jakobson "Tõeline jumalaosake"
Taavi Jakobson "Tõeline jumalaosake"Pilgrimbooks.ee

Loe avapeatükki Taavi Jakobsoni põnevast romaanist "Tõeline jumalaosake", mis pälvis hiljuti maineka Betti Alveri kirjandusauhinna. Žürii esimees Kalju Kruusa kiitis premeeritud teost, nimetades raamatut "tõeliselt nakatavaks", mida "kannatab lugeda mitu korda".

"Veendumused on ohtlikumad tõe vaenlased kui valed."

Friedrich Nietzsche

Varjuline pärastlõuna

Tema valik oli lihtne: minna ja tunnistada kogu maailmale, et gobon on üks suur jama ja ta on neid kõiki juba aastaid lihtsalt lollitanud... või lasta sel hullusel omasoodu edasi levida. Ta tea­dis täpselt, mis kaas­neb esimese ja mis teise valikuga. Ja oli selleks valmis. Või kas ikka teadis? Inimkonna aja­lukku on mahtunud lugematul hulgal uskumusi ja teooriaid, mis on kadunud ja millest keegi enam midagi ei mäleta. Ei mäletata ka nende algatajate saatust, ega sedagi, keda võiks selle tiitliga kutsuda. Mnjah, lisaks nende õnnelike vaikselt unustusse libi­senud tõekuulutajate armeele on terve rida neid, kes lõpetasid tuleriidal või siis vähemalt ristil. Tuleriida kuumus tundus äärmi­selt eba­meeldiv perspektiiv. Seda juulikuist palavust oli niigi raske taluda.

Taas silma valgunud higi kipitas põrgulikult. Elton püüdis selle käeseljaga ära pühkida, kuid muutis kõrvetuse nii ainult hullemaks. Ta kaalus hetke, kas see valu võiks puhastustulena lunastuse tuua, kuid muiates oma ei-tea-kust-tulnud totra mõttekäigu üle, otsustas kiirelt varrukaga silma kuiva­tamise kasuks. See töötas. Nad ütlevad, et Päike on kuumemgi kui tuleriit, vajus ta tagasi oma hämarasse sisemaailma, aga püsib vähemalt viisakal kaugusel. Väidetavalt suisa 149,6 miljoni kilomeetri kaugusel meenus kunagi õpitud fakt. Keskmiselt. Huvitav, kas selle tõe õpetajad seda ka ise ikka kindlalt teavad või lihtsalt kordavad sõnu, mis tunduvad piisavalt usutavad, kuna kõik teised räägivad sama. Masside tarkus. Hah, missugune suurepärane oksüümoron!

Seotud lood:

Jah, tuleriitadel tavatsesid lõpetada nii mõnedki vahvad visionäärid, aga viimastel sajanditel on see tore komme kuidagi unarusse vajunud. On olemas uued ja tõhusamad viisid ühiskonna kontrolliks ja meelelahutuseks. Huvitav, kui leitaks viis, kuidas asjade kosmosesse heitmine tekitab vähem reostust kui tuleriit - kas ajaloo kordamise ilust hakatakse eksoraakleid näiteks Päikesesse lennutama. Ökohukkamine päikesetulekeras. Võiks olla väga distsiplineeriv iga­suguse jama kokkukeerajatele.

Ei, praegu on humaansus valitsev trend. Ja karta on, et see püsib veel mõnda aega. Iseenesest oleks ju omamoodi põnevgi vaadata, kuidas esimene ketserite tulerakett teele saadetakse. Nagu keskajal. Ainult et ei peaks lärmakas rahvasummas parema vaatega koha pärast võit­lema. Kantaks seda sündmust ju üle kõigis meediakanaleis. Koos asjaosaliste ja nende lähe­daste interv­juu­dega ning loomulikult võimalusega laial massil onlain hääletada, kas ketserid on oma saatust väärt või mitte. Ja lugematutes kommentaariumites parastada. Suurepärane ja steriilne alter­natiiv kividega surnukspildumisele. Ei saaks tolmuseks ning isegi anonüümsus oleks tagatud. Ja nad ütlevad, et inimkond ei ole sajandite jooksul arenenud! Respek­taabli­mate meedia­konglo­meraatide kanalitel ei käiks hääletus mitte konkreetsete ketserite vaid kogu päikese­tule­riidan­duse eluõiguse üle. Ehk annaks isegi reality kokku panna, mille õnnelik võitja pääseks Päikese-ekskur­sioonist ja upitataks taas kuulsuse staatusesse? Võib-olla isegi mitmeks nädalaks. Tsivili­satsioon at its best. Elton rüüpas pudeli tühjaks ja tegi vastikusgrimassi. Seis­nud õlu oli leige ja mõru nagu sooja kätte unusta­tud anumasse virelema jäänud märjukese viimasest lonksust oodata võiski. Ent ometi tuleb ka see ära juua - justkui ohverdusena esi­mese õndsalt külma ja neitsiliku sõõmu eest, mille vast­avatud pudel enda korgikütkest vabastajale kingib.

Loe veel

Peaasi, et ei peaks raketi teelesaatmist ise liiga lähedalt vaatama. Huh, üle mõistuse vastik on ettegi kujutada higiseid ja halisevaid tüüpe täistopitud metallkasti, mis mitme G kiirendusega Maalt Päikese poole saadetakse. Pärast selle seltskonna talumist tunduks Päikeses põlemine ilmselt juba kergendusena. Aga võrreldes praeguse olukorraga? Mnjah. Õudse lõpu mõttega flirtimine ei olnud Eltonile viimasel ajal sugugi uus. Huvitav, kui paljusid uusketsereid lohutaks teadmine, et ehk nimetataks nende järgi mingi religioon, mis aastate jooksul tuhandeid jüng­reid kaasa tõmbab. Või siis vähemalt mõne kooli tagumine pink, millel too kunagi istunud oli. Või et kunagi keegi tõestab, et ta teooria oli siiski tõene. Eltonil igatahes oli järgijaid juba prae­gugi palju rohkem, kui ta oleks kunagi lootnud. Või pigem ulmelisemateski õudusunenägudes ette näha võinud.

Jah, tänasel päeval tähendaks Eltoni jaoks päikesetuleriida raketi stardipaika minemine hoopis võimalust meeldivalt jahedas VIP-telgis koos teiste maailma vägevatega raketi lendu­tõus­mise vaatemängu imetleda. Mõnusate suupistete ja suurte ekraanidega, millel kantaks üle otsepilti õnne­­­tutest sügaval raketi sügavusest. Hah, vägevad! Kui paljudel neist on oma gobonid kapis peidus? Ilmselt siiski mitte paljudel - enamusel neist ei ole piisavalt kujutlusvõimet. Lambad! Sama­sugused lambad nagu kõik need teisedki. Mõnedel on olnud lihtsalt rohkem õnne. Või jultu­must. Või taiplikkust ontliku lamba moodi välja näha. Või olen hoopis mina ise lammas? Nemad oskavad nautida kuulsuse tipul olemist - kihutavad ringi uhkete autodega, söövad nooblites restoranides ja mekivad head konjakit glamuurses seltskonnas, mitte ei vedele kuu­mal verandal enne esinemist mingil totral konverentsil ja trimpa odavat liisunud laket. Veelgi armetumaks tegi Eltoni oleku see, et see mõttetu vedelemine oli juba aastaid ta päeva mõtes­ta­tuim osa.

Vähemalt valge särgi olen selga saanud, muigas ta irooniliselt. Valge, nagu PR soovitas, kui gobonist teati veel väga vähe. Jah, olid ka sellised ajad... Valge pidavat usutavust tõstma. Ja jumega sobima. Ka püksid, sokid, kingad ja pintsak, mis kusagil läheduses vedelesid, olid PR valitud ja isegi ostetud. PR, Paula Rebase. Kas ta oleks teiste initsiaalidega mõne muu ameti peal? Avalike suhete spetsia­list, kes ise avalikkust iga hinnaga vältis. Füüsik ta igatahes ei oleks, reaalainetest ei tea ta midagi. Ometi ei ole see seganud teda veenmast lugematut kogust toimetajaid, peatoimetajaid, reportereid ja keda iganes, et goboni avastamine on suurim sündmus maailma ajaloos pärast ratta leiutamist. Varsti on ta siin ja ajab mind taas konve­rentsile, mõtles Elton tülgastusega. Esinema ja inimestega suhtlema.

See suhtlemine tundus tõelise piinana, mis oli omamoodi paradoks, kuna nüüd käis ta läbi inimes­tega, kellega oli ammu soovinud sisulisi vestlusi pidada. Inimestega, kelle sõna luges ja mõte kandis - vähemalt oli nii tundunud eemalt vaadates. Nüüd, ise nende hulka kuuludes, oli see tunne alles jäänud vaid mõnede isendite osas. Lõputud keskustelud elust, poliitikast, teadu­sest ja millest iganes. Isegi naistest, kunstist, muusikast. Valdavalt mitte-ekspertidest moodus­tu­vad vestlusringid vedasid diskussiooni elementaarsete baasteadmiste tasemele ja võimaldasid igaühel oma piiratud pagasist ammu­tatud mõtteteradega hiilata. Vähemalt enese silmis. Sedasi keskmistatud sõnamu­lin jäi Eltoni jaoks primitiivseks. Nii ei tahtnud ta juba pikka aega mitte kellegagi lävida peale oma kõrgtehnoloogilise külm­kapi, telekapuldi ja läpaka. Sügav fatalistlik tunnetus, et kuidagi­moodi õnnestub ka seekord PR-l ta esinema saada, vallandas Eltoni rinnast sügava ohke. Pehmelt, kuid järeleandmatult sai PR alati oma tahtmise. Nii nagu õnnes­tus tal välja vahetada kogu oma kliendi garderoob, kaasa­ arvatud armastatud mokassiinkingad ja kirjud sokid.

Kerge tuulehoog libistas Eltoni valge pluusi hõlma kõrvale, paljastades erksavärvilised bokserid. Ta tundis neid vaadates heldimuse ja uhkuse kombinatsiooni. Jah, PR võib olla küll kogu ta riietuse välja vahetanud, aga välise pinna all oli ta ikka seesama lootust­andev noor teadlane oma multifilmi-tegelaste pilte täis pikitud alukatega. Oma bokserite stiili ma ei muuda, lubas ta endale veelkord. See on kindel. Seda kartust - või siiski pigem lootust - et PR ta alus­pükstega iial midagi ette võtab, muidugi ei olnud. See sai juba nende esmakohtumisel vägagi selgeks. Sel ammusel päeval, mil värske töögrupi juht Kobar juhuslikult oma vanas kabinetis istus. PR ilmus talle iseloomulikus tumedas pinstripe kostüümis sinna nagu ilmutus teiselt planeedilt. Sellist väljapeetud, jahedat ja veatut ilu võis kohata vaid hoolikalt photo­shopitud klants­ajakirjade esikaantel, mitte reaalsuses. Kindlasti mitte Eltoni reaalsuses. Laboris töötas mitmeid kenasid tütarlapsi, aga nad olid muutu­nud semudeks. Semud ei meigi ega kanna seelikut. Vaikival eelajaloolisel kokkuleppel kaotasid ka meeskolleegid oma soo­tunnused hommikuti valgesse kitlisse riie­tudes, nii et labori tubades, koridorides ja kohvikus ringles rahustavalt androgüünne ja eatu seltskond, mille liikmed grupeerusid vaid akadeemi­liste tiitlite, uurimissuundade ja õppe­toolide järgi.

PR ilmumise tegi veel müstilisemaks vaikus. Elton mäletab selgelt seda pea täielikku vaikust, mis tekkis koridoris enne, kui see daam ta ukse hoogsalt lahti paiskas ja oma lõhnastatud visiit­­kaardi ulatas. Vaikus enne täiuslikku tormi. Vaikus oli nii sügav, et Elton seda selgelt tajus - ehkki ta oli töösse süvenenult enamasti immuunne kõige ümbritseva suhtes. Kogu maja oli tardunud - ei mingit juttu, ei mingit liikumist. Ainus heli oli Eltoni uksele lähenevad kiired ja kindlad kõrgete kontsakingade sammud.

Visiitkaardil ilutsesid vaid kaks suurt kuldset tähte: PR ja telefoninumber. Ei midagi liigset. Ei midagi ilustatut. Nagu ka nende vestluses. Väljudes pööras Paula uksel veel hetkeks ringi ja ütles nagu muuseas talle ainuomase viimistletud artikulatsiooniga: „Ja oma klientidega ma ei maga. Nägemist." Ning läinud ta oligi. Kui palju kordi on Elton püüdnud ette kujutada, ena­masti hilistel üksilda­stel öötundidel, mis oleks juhtunud siis, kui ta oleks noorele daamile järele jooksnud ja hüüd­nud, et sel tingimusel ta kliendiks ei hakka. Noh, ilmselt ei oleks ta siis üks oodatuimaid kõne­lejaid suurtel rahvusvahelistel konverentsidel, sagedane ajakirjade esi­kaane­­tegelane ja ei naudiks seda siniste, kollaste ja roheliste toonide kombinatsiooni sobivalt asetsetud saarekesega silmapiiri lähedal.

Palavus .... Päike püsis vähemalt viisakalt Eltoni maja ümbritsevate puude varjus. Veel. Männimetsa magus aroom täitis suviselt liikumatu leitsaku. Kergenduseks oli käe­pärast kast külmade jookidega. Kui vähe on õndsuseks tarvis! Või siis unustuseks. Ei, unustu­seks on siiski palju rohkem vaja. See neetud valik - rääkida tõde või seda, mida kõik kuulda soovivad? Õnneks on aeg tänapäeval unustav ja kiire. Aeg. Nagu tagurpidi voolav jõgi - laisast alam­jook­sust ... inimkonna sünni paiku ... on ajalugu jõudnud nüüdisaja kärsitute käres­ti­keni. Kange­lased, trendid, uskumused ja isegi moehirmud vahetuvad nädalatega. Keegi ei mäletaks gobonist ja Elton Kobarast pärast järgmist suurt skandaali enam midagi. Kui palju selle uue skandaalini läheks - nädal, kuu, aasta? Ainult retroajakirjanikud leiaksid neti sügavu­sest mõne loo, mida siis parastavalt 20 aastat pärast goboni „avastamist" avaldada. Vahet pole - ega keegi neid ju ei loe.

Ei, loeks vist ikka küll, aga vahet ikka ei ole. Nagu ka praegu. Eks ka praegu kirjutatakse artik­leid, milles veenvalt tõestatakse, et gobon on vastuolus kõigi tänapäevase füüsika reeglitega või siis lihtsalt lauslollus, aga enamus ei usu neid. Ei loegi. Palju põnevam on ju uskuda goboni ole­mas­­olu. Või siis lahmida emotsionaalselt selle vastu. Süvenemine võtaks liigkaua aega. Ena­musele on füüsika liiga keeruline ja see läbiseeditud püree, mida ajakirjandus teadusartiklite pähe inimestele ser­vee­rib, ei oma algse uurimustööga enamasti palju pistmist. Teadus­aja­kirjandus on aga outsaide­rite jaoks võõras ja oma komplitseerituses kurnav mängumaa.

Eltonile meenus hiljuti nähtud teledebatt, kus kaks teadlaseks tituleeritud indiviidi väitle­sid goboni olemasolu võimalikkuse üle. Debati ajal toimunud publikuhääletuse võitis ülekaalu­kalt toetajate leer. Ta ise andis lugematul hulgal hääli goboni vastu. Seega - objektiivselt võttes - on ta midagi ju teinud selle hulluse peatamiseks. Pärast esimese vastuhääle saatmist tundis ta end justkui kangelane. Või kui surmapatu sooritanu. Pärast esimest vastuhäält saatis ta oma sõnumit uuesti ja uuesti ja uuesti kuni võigas sireen hääleta­miseks antud aja lõppenuks kuulutas.

Rahulikust ja kiirest unustuse hõlma vajumisest ei tasu siiski liiga palju unistada, tõdes ta kibedalt. Kukkumine oleks hirmkõrge. Nii kõrge, et ärataks lisatähelepanu. Paljud neist, keda ta lend ei huvitanud, tuleks kaema kukkumisest tekkinud sügavat kraatrit. Karjast eralduja vardasse ajamine on ikka põnevam kui uurimine, mis asja või miks ta ajas. Laiad massid unus­taksid goboni ja tema „avastaja" siiski ehk talutava aja jooksul. Aga ise ju jääks mäletama ... ja jääksid mäletama need, kelle puhul sooviks unustamist kõige kiiremini. Need, kelle arva­mus on oluline. Päriselt oluline.

Ei unustaks ka need, kelle sissetulek sõltub gobonist. Ega need, kes mingil veidral põhjusel on gobonist oma uskumuste keskpunkti teinud. See on hirmuäratav, kui palju veebi- ja päris­kogu­kondi goboni ümber on tekkinud. Need teised ... Need teised võivad olla omaette. Paras­tavad - ja mis siis?  Lollid väärivadki lollitamist. Kui mina neid enam ei lollita, tulevad järgmi­sed. Tulevad ka siis, kui asjad lähevad samasoodu edasi. Aga see kura­muse süütunne ei kao. Ja häbi.

Süütunde kaotamine - seda peaks õppima hakkama. Rajaks oma koguduse, mis õpetab süü­tundest vabanemise vaimseid praktikaid ja kutsuks sinna mõned targad inimesed eneseabi meetoditest jutustama? Ei peaks neile selle eest ehk isegi maksma - goboni avastaja nimi annaks ka neile võimaluse oma ideoloogiaid müüa. Ehk oleks eneseabi õpetamine läbipõlenud teadlasele loogiline järgmine eluetapp? Eltoni silmis paistis hetkeks õhin ja kelmikas sädelus. Mõlemad olid muutunud viimastel aastatel üliharvadeks külalisteks. Jah, kunagi ammu ... väga ammu, vaimustas ta terav pilk ja kirglik suhtumine ümbritsevasse paljusid, nagu ta nüüd tagantjärele on aru hakanud saama. Ja tema kõrgelennulised ideed - juhul kui neist aru saadi. Loodus ei salli tühja kohta. Aga mitte ka ülerahvastatust. Praegu vaimustuvad teda ümbrit­sevad inimesed goboni avastaja kuulsusest. Õhin ja kel­mi­kas sädelus olid oma rolli minetanud ning viisakalt taandunud. Vaid mõnel valitud hetkel andsid nad enda eksistentsist veel märku. Praegu oli üks selline hetk ... ja hetkeks see jäigi. Elton vajus tagasi oma musta­desse mõtetesse sel päikest täis suvisel pärastlõunal oma stiilse funkvilla merepoolsel terrassil.

Elton püüdis meenutada selle uudistes nähtud tüdruku nime, kes oli tunnistajate sõnul midagi goboni võim­su­sest soganud ja rongi ette tormanud. Fanaatiline idioot! Võibolla vajas ta lihtsalt ettekäänet, mille oleks leidnud kust iganes. Aga mispärast oli tal vaja just gobonisse uskuma hakata? Gobonisse uskuma! See osake ei ole ju mingi religioosne jahu. Gobon oli mõeldud teadusena. Njah, pseudo­tea­dusena. Kas pseudoteadus sünnitabki uskumusi ja fanaatikuid? Kas mul on nüüd sellepärast karmavõlg, mille muidu oleks keegi teine enda külge saanud? Või peaks end hoopis rohkem süüdi tundma nende pärast, kelle elu gobon jätkuvalt mürgitas? Iseendast alustades.

Need sektid! Kas nad ei saa tõesti aru, et kogu see goboni jutt on lauslollus! Nali, mis lihtsalt hakkas oma elu elama? Nali ... mille teaduslikuks tõestamiseks on valit­sused kulutanud miljo­neid! Ei, vist juba lausa kümneid miljoneid. Huvitav, kas need rahad nõutakse minult sisse, kui ma pettuse üles tunnustan, hoidis Elton talle nii omaseks saanud enese­iroonilist joont. Äkki saan maksegraafiku järgmiseks ... 5387ks aastaks, et seda siis oma nooremlaborandi palgast maksta pärast maja ja praktiliselt kasutamatult seisva autopargi oksjonil müümist? Kui mind üldse enam kuhugi teadusasutusse nooremlaborandikski aktsep­teeritaks. Ilmselt siiski - oleks keegi, kelle üle igapäevaselt irvitada.

Fanaatikud fanaatikuteks - uskuda võib ju mida iganes. Aga mida mõtlevad need tüübid, kes saavad palka goboni omaduste uurimise eest? Kas mõni neist tõesti näeb selles jamas mingit mõtet? Kas nad ei ole tõesti siiani läbi hammustanud, et tegu on täieliku umbluuga? Tahaks loota, et vähemalt mõni neist on. Samas - raske on uskuda, et teadlased on tänapäeval nii küünilised, et võtavad palka millegi tegemise eest, millesse nad ei usu. Njah, nad on kas lollid või küünilised. Ei teagi, kumb variant on hullem. Sic transit gloria mundi.

Oleks tollal - tundub, et sellest on igavik möödas - osanud suu kinni hoida, oleks maailm hoopis teistmoodi. Ei, maailm ei oleks. Maailm tervikuna raiskaks oma aega ja raha mingi muu lolluse peale. Küll aga oleks suure hulga indiviidide elu hoopis teistsugune. Hirmuäratavalt suure hulga. Viimase aja sündmused tundusid uskumatutena isegi olles need omal nahal läbi põdenud. Väga mitmed liblikad pidid oma tiibu just õigel hetkel ja õiges kohas lehvi­tama ... ja seda nad kui kokkulepitult ka tegid. Oleks mõnigi sündmus, mõnigi saatuslik kaart olemata jäänud, või pisutki nihkesse läinud, oleks goboni-nimeline kaardimajake varisenud ajaloo prügikasti veel enne ajaloo osaks saamist. Ent seda ei juhtunud. Pea olematu tõenäosu­sega sündmused kuhjusid veelgi ebatõenäolisemasse põhjuste-tagajärgede võrgustikku, mis Eltoni päästmatult endasse mähkis. Veendunud skeptikuna ei uskunud ta millessegi üle­loomu­likku, kuid nende aastate jooksul olid teda küsimused „Miks mina?" ja „Millega olen selle piina ära teeni­nud?" tabanud rohkem kordi, kui ta endalegi tunnistada julges. Liblikatiibadest tõus­nud õrn tuulehoog, mis ootuspärase vaibumise asemel oli paisunud tormiks, kandis gobonit ja tema loojat peadpööritavatesse kõrgustesse ja kaugustesse. Kus on see õiglane päike, mis tiivasulgi koos hoidva vaha viimaks sulatab? Peidus raskete ebateaduse pilvede taga? Või hirmu­pilvede?

Elton avas järgmise õlle. Pärastlõunasse tiksunud kell tähendas kolmanda joogi vääramatut õigust avatud saada. Kesvamärjukese ajutine klaaskodu oli mõnusalt külm ja kastepärleis. Pudeli sisu oli aga vastikult samal lainel selle avajas pulbitseva tunnete virvarriga. Vaht purskas pudeli suust välja ja voolas kleepuva joana mööda pudeli külge ja seda hoidvat kätt alla särgi rinnaesisele. Ehkki mõningane räpakus võis ju geniaalse teadlase kuvandiga kaasas käia, ei saa ju nii lavale astuda. Elton võttis seda kui märki, et tänane esinemine jääb ära, öelgu PR, mis ta tahab ja kuivatas õllese käe särgihõlma. Ligane ja kleepuv tunne jäi alles. Esimene lonks vast­avatud pudelist kaotas koos suhu jäänud mõrkja maitsega ka väikese osa vastikustundest.

Pealegi - mida ma neile räägin? Kui mäletaks, kellele ma üldse täna esinema pidin? Vahet pole. Kas see konverents just täna oleks väärt seda, et ma ütlen, et ma olen neid kõiki kõik need aastad lollitanud? Ei ole. Selle sõnumi teatamiseks on vaja palju suuremat lava, palju suurejoonelisemat üritust kui see, kuhu mind täna veetakse!

Veider... kogu selle jama alustamiseks piisas vaid artiklist paaris mõttetus nädalalehes. Njah, päris teadusajakirjad ei avalda mu töid ju siiamaani. Kuidagi lohutavgi teada, et mingil hulgal inimestest on mõtlemisvõime säilinud. Aga mis sest kasu! Teevad midagi. Kirjutavad midagi. Loevad midagi. Nagu minagi kunagi. Aga mida see muudab? Olgu, neil on vähemalt teadmise ilu, et teevad midagi mõtestatut. Vähemalt mõni aeg. Mõni neist jõuab kunagi millegi suureni välja ja saab ehk enne surma Nobeligi kätte. Aga selleks läheb vaja aastakümneid pühen­du­mist ja rasket tööd. Ja õnne!

Need suurelt mõtlejad, kellele õnne ei jagunud, jõuavad arusaamisele, et nende valdkond on umbtee ja et on oma eluaja kulutanud mõttetusele. Enamasti lohutavad nad end siis sellega, et on tulevaste põlvede jaoks leidnud kinnituse, et üks tee tuhandetest võimalikest ei vii kuhugi välja. Või jäävad andmeid valikuliselt esitades jäärapäiselt oma lugu kordama. Või muudavad esialgset elegantset teooriat täiendavate piirangutega segasemaks ja falsi­fit­seeri­mise suhtes immuunsemaks, kuni nende talendi kunagised austajad hakkavad respekti säilita­mise püüdest neid ignoreerima. Väikeselt tegijad ... eks nende tulemused sõltuvad sellest, kelle teooriaid nad kunagi juhtusid toetama hakkama. Kõik sebivad ja teevad midagi, samal ajal kui mina istun suurepärase vaatega villa verandal ja esinen peakõnelejana konve­rentsidel, millel kuulajana osalemise kulusid ei oleks instituut mulle veel üsna hiljuti nõus­tunud kinni maksma. Vat nii, kulla kolleegid! See sõõm on teie terviseks - kes te mind veel soos­tute mäle­tama, tõstis Elton toosti pilvede poole.

***

Suur kollaste silmadega kajakas maandus kauni merevaatega funkvilla terrassi metallpiirdele ja laskis kuuldavale oma läbilõikava hüüatuse. Keegi ei vastanud. Elton oli saatusega leppinud ning sõitis PR seltsis vastu oma järjekordsele esinemisele. 

***

"Tõelise jumalaosakese" lugejatele on mul omast kogemusest kaks hoiatust. Esiteks, kui loete seda enne laeva või lennuki peale minekut, võtke tarvitusele abinõud, mis teile aja kulgu meelde tuletavad ja reisile hilinemist väldivad, sest raamatu sündmustikku ja aruteludesse on end kerge ära kaotada. Teiseks, ärge lugege seda avalikus kohas, sest teie naeruturtsatused võivad ümbritsevate inimeste poolt esile kutsuda rohkem mõistmatuid pilke kui soovite.

Iga hea raamat peab ka harima. Kui oma matemaatika-alased teadmised olen ammutanud ööülikoolist, siis sellest raamatust leiab kõik kvantfüüsika-alased teadmised, mida igapäevaelus tarvis võib minna.

 Hannes Tamjärv

Loe veel 100 lehekülge näidist Taavi Jakobsoni raamatust "Tõeline jumalaosake"

Uuri lisa raamatu kohta kirjastuse Pilgrim kodulehelt ja vaata ka Taavi Jakobsoni ETV saates "Kahekõne"

KOMMENTEERI!