Alkeemia lugemisnurk | Armastuse aastaring: sügavalt naiselik, aus, avameelne ja inspireeriv teekond


Alkeemia lugemisnurk | Armastuse aastaring: sügavalt naiselik, aus, avameelne ja inspireeriv teekond
Foto: depositphotos.com

Ursula Zimmermanni raamat "Armastuse aastaring” on lummav pilguheit naise siseilma, mille valgus ja varjud on tabatud nauditava tundlikkusega. Nii nagu looduse aastaringis, on ka siin tärkamist, õitsemist, viljumist ja ühe teekonna ilusnukrat lõpetatust. Ühtaegu tugev ja habras, ilus ja valus, vahe kui välgunool, õrn nagu liblikatiiva värelus, väärtustab "Armastuse aastaring" meie loomuomast soovi armastada ja olla armastatud.

Katkend Ursula Zimmermanni raamatust "Armastuse aastaring"

Laeva voolimine

Sa oled mu poole teel. Laevaga, mida sa isegi veel alles voolid. Ütled, et ehitamine võtab aega.

Aega?

Aega!

Aega... Kui kaua veel!?

Ma olen naine, mul pole aimugi, kuidas need asjad täpselt käivad. Kui mitu korda on vaja höövlit teritada, kui mitu naela taguda, kui mitu puuda soola ära süüa, enne kui mees laeva valmis saab?
Ma olen naine ja minul on hoopis muud ülesanded. Mu ees lebab ilmatuma suur luuvalge linane kangas, paar kääre, niit ja nõel ja mul pole aimugi, kuidas õmmeldakse armastuse laevale purje, mis peaks vastu kõik ootamatud tormid ja kõige pikemad ootamised. Mulle pole seda keegi veel mitte kunagi õpetanud, ei algkool ega ülikool, ei ema, vanaema ega ka vanavanaema, mitte ükski teadjanaine ega sõbranna.

Kükitan põlvili lahmaka neljakandilise riidetüki ees ja ma ei tea...

Seotud lood:

Armas jumal, kas sina tead?

Mida? Ah et tarkus olgu mu enda kätes. Mu rüpes?

Südame all. Või nii...

Tead mis, Mees, kõige kergem oleks need käärid, niit ja nõel jätta tuppe mu seelikuvööl, jätta kõik kus see ja teine. Põrgusse saata nii sind kui su teosammul valmiv laev! Ehk ainult haarata kaasa purjeriie üle õla ja joosta minema, juustes soolane tuul ja põsel mõni pisar, missest et soolasem veel. Loota ja uskuda, et kuskil on keegi, kes teab. Või veel parem, kes tuleks laevaga, millel puri juba ammu peal!

Sa vaatad mind oma helehallide silmadega ja ütled, et sa ka ei tea, kui kaua veel... Ma ohkan ja tunnistan, et see on raske. Et on raske õppida õmblema armastuse laevale purje, mis peaks vastu kõik ootamatud tormid ja kõige pikemad ootamised. Et ma ei oska.Laseme teineteise sõrmist lahti ja igaüks suundub vaikselt nohistades omas suunas. Ma ei tea, kas kuulen õigesti või vaid kujutan ette, et õhtuvaikuses on kuskil taamal kuulda su haamri kopsimist... Ohkan, torkan sõrmkübara sõrme ja sätin end tagasi tööle. Kui kerge oleks jätta kõik sinnapaika. Kui raske oleks kahetseda, et jätsin õmblemata meie purje.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Ursula Zimmermanni raamatust "Armastuse aastaring".

Need lood on kantud ürgsest tarkusest, et armastaja on ennekõike andja ja tänulikkus südame särav teejuht.
Sügavalt naiselik, aus, avameelne ja inspireeriv teekond.

- Heidi Raba, kirjanik ja luuletaja

***
Tõsi, ühest küljest räägib see raamat ühe naise ja mehe loo. Aga palju enam räägib ta armastusest endast - jõust, mis ei kao ega haihtu, vaid on alati meiega, ükskõik mis ei juhtuks, kui vaid valime sedasi mõelda ja tunda. Kui usaldame.

Need lood on pühendatud kõigile, kes usuvad armastuse energia tervendavasse jõusse. Ja kõigile, kes veel ei usu, aga kelle hinged ometi teavad.

- Ursula Zimmermann


KOMMENTEERI!