Alkeemia lugemisnurk | Ärevuse puhul ei aita põgenemine ja vältimine


Alkeemia lugemisnurk | Ärevuse puhul ei aita põgenemine ja vältimine
Foto: depositphotos.com

Kas on tõesti võimalik, et aastakümnete eest juhtunu avaldab veel tänagi mõju? Jah, kui kogemus jäi toona lõpetamata – haiget saanuna tahtsid nutta, aga ei julenud; peksa saamise hirmus tahtsid ära joosta, aga ei suutnud; ebaõiglase süüdistuse korral oleksid tahtnud jalgu trampida ja kõik näkku karjuda, kuid hoidsid suu kinni ja käitusid kuulekalt. Peidame hoopis emotsioonid sügavale alateadvusesse, lootes neid enam mitte kunagi tunda. Aga emotsioonid on energia ja energia ei kao, vaid mõjutab sealt sügavalt kõiki meie mõtteid, tundeid ja käitumist aastaid või aastakümneid hiljemgi. Sellisel peitmisel võib olla ränk hind: krooniline pinge kehas, elujõu puudus ja ärevus. Ärevus ei ole haigus, millega pead lihtsalt leppima. Just nüüd on õige aeg võtta midagi ette, et leida endas jälle üles kerge olek, vaba hingamine, usk endasse ning, mis kõige tähtsam, elu ja kõige tuleva usaldamine.

Põgenemine ja vältimine ei aita

Ärevad inimesed küll teavad, et kehalised sümptomid on vaid hirmu väljendus, kuid kui ärevushoog on juba käes, kujutlevad nad ikka, kuidas kätevärin või peapööritus toob kaasa infarkti. Kuna selline mõte on väga hirmutav, teeb ärev inimene mida iganes, et paha enesetunde eest põgeneda.

Kuidas me põgeneme? Variante on tuhandeid! Kõige tavapärasem on muidugi taolisi olukordi üldse vältida - lifte mitte kasutada, vaid kõndida trepist; lükata magistritöö kaitsmist lõputult edasi, et ei peaks komisjoni ees suud lahti tegema; saata toidupoodi enda asemel abikaasa; jääda "haigeks", kui tuleb tähtsal töökoosolekul teiste ees aru anda. Põgeneda on võimalik ka nii, et sa ei lahku ruumist, kuid põrnitsed üksisilmi aknast välja või hoiad seina äärde ega osale suhtluses.

Seotud lood:

Märksa peidetumad põgenemise viisid on ohjeldamatu treenimine, pikad tööpäevad, sotsiaalmeedias surfamine, õhtused jäätiseportsud televiisori ees, suitsetamine, alkoholi või narkootikumi tarbimine, lõputu askeldamine, lobisemine, naljatlemine jms. Kõik need tegevused annavad petliku tunde, et me ei pea tegema seda, mis on hirmutav. Kuid pea liiva alla peitmise toime on vaid ajutine.

Lepi ja ära võitle

Ärev inimene on kogu aeg pinges, kontrollib oma asendit, liigutusi ja sõnu ning on ettevaatlik, et tema kehv enesetunne välja ei paistaks. Sügavamal tasandil kutsub taoline käitumine esile süütunde ja pettumuse iseendas. Ka keha ei pea sellisele pingele vastu ning annab ühe või teise sümptomiga kriisist märku. Sümptom omakorda kasvatab ärevust veelgi. See, mille vastu sa võitled, jääb kestma, ütleb Hiina vanasõna. "Ma ei tohiks ärevusse sattuda! Ma ei jaksa enam!" Niisugused mõtted, mis äreva inimese peas vahetpidamata ketravad, toovad kaasa sisemise võitluse, mis otse loomulikult kasvatab ärevust veelgi. Lõpeta võitlus!

Enam kui kakskümmend aastat ärevushäiretega tegelenud psühholoogiadoktor Edmund J. Bourne soovitab: "Leppige sellega, mida teie keha teeb - ärge võidelge selle vastu. Kui te üritate paanikale vastu hakata, tekitate endale lihtsalt rohkem pinget, see aga vaid suurendab teie ärevust. Kui te võtate omaks täpselt vastupidise hoiaku, suhtute olukorda vabalt ning lubate oma kehale vastavaid reaktsioone (nt südamepekslemine, pigistustunne rinnus, higised peopesad, peapööritus jne), aitab see teil paanika üle elada palju kiiremini ja kergema vaevaga." Kõlab liiga naiivselt?

Esimese asjana tuleb endale tunnistada, et hoolimata pingutustest oleme siiski ebatäiuslikud ja nõrgad. Alles seejärel saab alata paranemine, sest pinges ja pidevalt võitleval organismil pole lihtsalt ressurssi terveneda. Kui lõpetame võitluse ja põgenemise, "vallandab meel kemikaale, mis viivad keha füsioloogilisse puhkeseisundisse, mida kontrollib peamiselt parasümpaatiline närvisüsteem. Selles puhkeseisundis on keha loomulikud enesetervendamismehhanismid valmis kehas tekkinud riket parandama," annab lootust meditsiinidoktor ja kirjanik Lissa Rankin.

Otsi tuge inimeselt, keda usaldad

Kliendid ütlevad, et on julenud oma igapäevasest ärevusest rääkida vaid psühholoogile või psühhiaatrile. Abikaasagi ei tea, rääkimata kolleegidest ja sõpradest. Neile rääkimast segab hirm, et ei mõisteta, et peetakse nõrgaks või veidrikuks, et ei võeta enam kampa. Meie edukusele orienteeritud ühiskonnas on ebatäiuslikkust väga keeruline aktsepteerida. Tuleb olla tugev ja kõigega hakkama saada.

Loe veel

Kui oled otsustanud ärevuse probleemiga rinda pista, vali kõigepealt välja inimene, kes tundub sulle turvalise ja usaldusväärsena: psühholoog, terapeut, elukaaslane, parim sõber. Kui vähegi söandad, räägi tööl oma probleemist ülemusele ja ka paarile usaldusväärsele kolleegile. See muudab töökoha sinu jaoks turvalisemaks kohaks. Kui kasvõi paar inimest on su probleemist teadlikud, tunned vähem muret selle pärast, mida inimesed mõelda võiksid, kui sul ärevushoog peale tuleb. Ja kui end tõesti halvasti tunned, saad töölt ajutiselt lahkuda, selle asemel et end nelja seina vahele lõksu panna.

Muidugi tähendab rääkimine riskimist. Alati võib välja ilmuda keegi, kes näitab näpuga või naerab su üle. Sellepärast ongi tark alustada enese avamisega toetavas keskkonnas. Mu kliendid on rääkinud, et enamasti jäävad inimesed sõbralikuks. Suur osa mõistab hästi, sest vaevleb ise sama probleemi käes ja teab, mida ärevus tähendab.

Autor: Kadi Kütt

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Kadi Küti raamatust "Ärevuse vari".

KOMMENTEERI!