Alkeemia lugemisnurk. Alan Adojaan "Elu läbi taksopeegli" - naljakas, kurb ja hullumeelne!


Alkeemia lugemisnurk. Alan Adojaan "Elu läbi taksopeegli" - naljakas, kurb ja hullumeelne!
"Luik"Illustratsioon Leo Lätti

Alan Adojaani uusim raamat viib lugejad värvikale reisile taksojuhtide sisekosmoses aset leidva argipäevase absurdi, huumori ning teinekord ka tragöödia radadele. Taksojuht peab olema teenindaja, probleemilahendaja, abiline, psühholoog, kriisitöötaja, ja nagu siinsetest lugudestki lugeda, tuleb esineda veel kümnetes väga kummalistes rollides. Taksojuhid peavad tegelema seksiteenuste ja narkootikumide jahtijatega, satuvad vedama hulle ja surnuid, päästavad nii inimeste kui loomade elusid ning võtavad vastu sünnitusi ja solvanguid. Seiklusi täis amet, mille värvikamad küljed on kogutud raamatusse " Elu läbi taksopeegli".

Loe veel

Seevald 

Tuleb tellimus Mustamäe tagumisse otsa, dispetšeri naeruvarjundiga häälest aimub juba, et tal on olnud tavapäratu vestlus tellijaga. Et teha dispetšeritööd, peavad sul ikka raudsed närvid sees tinisema, mõtlen. Taksojuhina saad veel vait olla, kui mõni ajusid hakkab komposteerima, aga telefoni otsas tuleb sul käituda probleemide ja mõistatuste muukijana, psühholoogina ja lasteaiakasvatajana ning kõike seda parima klienditeeninduse reeglite raames. Jube töö. 

Jõuan maja ette, eemalt juba näen vanamutti, kes vehib kätega, nagu tahaks lendu tõusta. Vanaprouast on asi väga kaugel: see on ehe vanamutt mis vanamutt. Seljas on tal vanamuttide haute couture: pruunikasruuduline ultrapaksust riidest mantli moodi nässakas. See meenutab vähemalt kaks talve lahesopis, kõrkjates vedelenud surnud koera. Taskute ja suurte nööpidega koera. Loomulikult on mantlinässaka alla kuhjatud lugematu arv kihte muid kampsunisarnaseid ning kitlisarnaseid värvilisi kaltse. Vanamutt näeb välja nagu kubujusside etalon. Kui kuskil korraldataks maailmameistrivõistluseid Missis Kubujuss 2014, siis esikolmiku koha ma garanteerin sellele võistlejale kindlasti. Hämmastav on, et ta käed veel selles kaltsudepuntras nii energiliselt liikuda saavad. Endal tekiks kindlasti metsik klaustrofoobia hoog, olles niimoodi kinni mässitud, nagu hullusärgis. Peas on tal üllatavalt moodne kollane kübar ning selle külge seatud riideräbalatest, varese sulgedest, pihlakakobarast ja kuivanud oksakestest tülgastav ikebana. Ees on sarvraamidega prillid, ilma klaasideta. Kõik see kokku moodustab üsna jahmatava komplekti. Sellise, mida ei julgegi vahtima jääda, vaid nii silmanurgast vilksamisi vaatad muigega, kui kandja su pilku ei näe.

Taksot silmates vudib tädi takso juurde ja viskub auto ette, püüdes nagu autot kehaga peatada. Pidurdan järsult ja vannun omaette vaikselt. Uks rebitakse lahti ning hetkega vupsab mutt kõrvalistmele. Ahjaa, kilekotid on tal ka loomulikult, mitu tükki üksteise sisse laotud ning sangad teibiga remonditud. Need endale jalgadesse toppinud, käänab ta oma kortsulise näo minu poole ilma keha liigutamata nagu kassikakk ning jääb intensiivselt mulle otsa vahtima. Vaatame tõtt. Tubli minuti, enne kui ma kõnevõime tagasi saan.

"Kuhu sõidame ka?"
Mutt vaikib veel tubli paarkümmend sekundit ja siis hüüab: "No mis sa arvad, kuhu sõidame? Vaata mind, mis sa ise arvad, kuhu sellised viiakse?"
"Ee, no ma ei teagi, kuhu proua soovib, et teda viiakse?"
Mulle hakkab tunduma, et nii lihtsalt ma ei pääse.
"Kas ma sinu arust näen välja nagu normaalne inimene?"ründab mutt edasi, silmad kilavad peas.
"Nii ja naa, ei mina oska hinnata," üritan ma laveerida.
"Igaüks näeb ju, et ma olen puhta hull ju, vaata mulle silma, poiss!"
Vaatan silma, tundub küll nii, jah.
"Hullud viiakse hullumajja!" hüüab mutt. 
"Sõidame Seevaldisse ja kohe!"

Võtan kursi Paldiski maantee poole, käes on õhtune tipptund.
"Jah, vahepeal tuleb käia nõu küsimas, mida teha," teatab proua. "Mul on viimasel ajal unenäod jube tüütuks läinud, ei julge enam magama minnagi, üks ja seesama jama pidevalt."
Uurin viisakalt, et kas mingid painajad või õudusunenäod on kallal?"
Ei ole mingeid painajaid, lihtsalt jube tüütud on. Täna ja eile öösel näiteks nägin terve öö unes, et võtsin kartuleid.Tundide kaupa, lihtsalt võtsin kartuleid mullast ja panin kasti. No miks ma pean sellist jama vaatama?"

Mina ei saa aru, kas mutt lõbutseb minu arvel või ongi naturaalne hull. Keeran raadio valjemaks, sõidame vaikides. Paldiski maantee psühhiaatriakliiniku juures pean kinni, proua maksab, tänab ja vudib innukalt uksest sisse.

Luik 

Mina olen naistaksojuht, seega minuga hirmsaid lugusid ei juhtu, naisi ikka hoitakse ja käitutakse viisakalt. Eks lolli juttu peab muidugi palju kuulama ja eks imelikke ole igasuguseid, aga mul on pigem oma klientuur, kellel viin lapsi sinna-tänna ja vanemad inimesed tellivad mind palju. 
Aga ühe toreda loo räägin küll. Nimelt krõbedal talvepäeval tuleb tellimus, et Kadriorgu vaja sõita, et Luik ootab seal, vaja kuskile viia. Tulgu ma sinna tiigi äärde kohviku ette. Mis seal ikka, sõidan Kadrioru poole kesklinnast ja mõtlen, et kumb Luik see on, kas Hans või see teine, kes meil minister oli, noh see - Jüri Luik. 

Jõuan kohale ja mis ma näen. Kohviku taga seisavad poisid, igavene pirakas valge luik süles. No lind, noh, luik! Kargasin autost välja ja küsisin, et kus te, hullukesed, selle linnuga nüüd minema hakkate? Nemad ütlesid, et vaene linnuke olla jää sisse kinni jäänud ja nad lõhkusid lahti eile õhtul, aga täna hommikul oli ikka veel siin, külili lume peal. Poisid helistasid siis loomaaeda ja sealt öeldi, et toodagu aga luik sinna, eks siis vaatab, mida teha annab. Mati Kaal oli isiklikult öelnud. Panime siis luige koos ühe poisiga taha istmele, kes hoidis teda kinni, et seal rapsima ei hakkaks, ja teine istus ette ja nii me sõitsimegi. Luik oli vist päris otsa lõppenud, ei teinud ta mingit häält ega rabelenud, täitsa rahulikult lebas seal istmel. Ma panin veel ajalehed alla, muidu situb istmed täis äkki.

Sõitsimegi siis Õismäele loomaaeda, panin aga küljeväravast sisse ja seal need poisid selle linnuga kuskile marssisid, rahama neilt ei võtnud. No ilus tegu oli see küll. Inimesi ongi kahte sorti: kalliskivid ja telliskivid. Nii et mina olen kohe päris luike sõidutanud. Ja mitte mingit Jüri ega Hansu, vaid riikliku tähtsusega prominenti ikkagi: Kadrioru pargi luike! 

Katkend pärineb Alan Adojaani raamatust "Elu läbi taksopeegli"

KOMMENTEERI!