Viis sammu tõlgenduse muutmiseks ja meele rahustamiseks


Viis sammu tõlgenduse muutmiseks ja meele rahustamiseks
Koonda tähelepanu protsessile, mitte tulemuseleFoto: depositphotos.com

Küllap oled kuulnud Briti kirjaniku Aldous Huxley (Texts and Pretexts 1932) tuntud ütlust "Kogemus ei ole see, mis kellegi inimesega juhtunud on. Kogemus on see, mida inimene selle juhtunuga peale hakkab." Tõepoolest, kogeme ju kõik elus raskusi, kuid mõni meist suudab end põlvili surutuna kiiresti kokku võtta, selgelt mõelda ning otsuseid vastu võtta, teine on samas olukorras jõuetu ja langeb musta masendusse. Küsimus on selles, kuidas me meid tabanud olukorda tõlgendame: kas peame seda ähvardavaks hädaohuks või lahendatavaks väljakutseks.

Kui tõlgendame juhtunut hädaohtlikuna, vastab meie keha automaatselt stressireaktsiooniga - ajust saadetud häiresignaal vallandab neerupealistest adrenaliinivoo, mis tormab läbi vereringe ja pöörab keha tavalised toimingud pea peale. Kui selline reaktsioon kordub päevast päeva ja me ei suuda pärast stressiolukorda rahuneda ja lõdvestuda, on selle mõju meie kehale hävitav. Olgu siin näitena toodud vaid mõni võimalik tulemus: kõrge vererõhk, haavandid, diabeet, impotentsus, pidev väsimus ja võimetus keskenduda.

Stressireaktsioon jaguneb kolmeks faasiks:

1) stressitekitav sündmus

2) meie sisemine hinnang sellele

3) keha reaktsioon

Esimesega on meil pea võimatu midagi ette võtta, sest keskkond, kus elame, on täis väliseid stressoreid, mida meil pole võimalik vältida: müra, õhusaaste, olmekemikaalid, hoolimatus, kuritegevus jne. Kuna keha reaktsioonid on automaatsed, ei saa me ka siin suurt kaasa rääkida. Järelikult lükkub stressiga tegelemine teise, n.n. hinnangu faasi. Just meie hinnang olukorrale ehk meie tõlgendus on see, mis seob sündmust ehk stressi allikat ja keha reaktsiooni. Kui suudame muuta oma tõlgendust, muutub kohe ka kehareaktsioon.

Seotud lood:

Kuid asja muudab keerulisemaks see, et hinnang tuleneb paljuski mälust - meie reageeringut uutele olukordadele varjutab alati mineviku kogemus. Selle asemel, et iga situatsiooni uuesti (kainelt) hinnata, asetame ta vanadesse, meile juba tuntud kategooriatesse. See sünnib silmapilgu jooksul ja on meie teadliku kontrolli alt väljas. Ja mida aasta edasi ehk mida kauem laseme neil automaatsetel reaktsioonidel end kaasa tõmmata, seda keerulisem on stressiga toime tulla. Õnneks on meil võimalik õppida oma tõlgendusi märkama ja muutma.

Kui oled sattunud konfliktsituatsiooni ja tunned, et tavapärane stressireaktsioon hakkab sinus maad võtma, siid saad kasutada järgmist viit sammu:

  1. Tuleta endale meelde, et olukord on just selline, millisena sina seda parasjagu tõlgendad. Peatu hetkeks ja ütle endale, et sinu arvamus ei pruugi olla ainuke tõde. Sul ei ole patenti tõele. Igal lool on alati ka teine külg hoolimata sellest, kuidas sina end parajasti tunned.
  2. Tunneta oma keha. Kui su keha on pinges, on see selge märk, et hoiad oma vaatenurgast kramplikult kinni.
  3. Hinga rahulikult ja sügavalt ja keskendugi kehale. Lõdvesta lihased nii palju kui võimalik. Kohe, kui tood tähelepanu kehale, rahuneb meel ja mõistus hakkab tahes tahtmata asju teisti nägema.
  4. Sea oma tõlgendus kahtluse alla! Budistlik munk ja õpetaja Thich Nhat Hanh soovitab kirjutada paberile küsimuse "Oled sa selles kindel?" ja kinnitada paber nähtavale kohale seinale, et sul oleks igal hetkel meeles seda küsimust endalt küsida. Selles, mis iganes sa mõtled või teed, on vabadust vaid siis, kui sa oled avatud, uudishimulik ega hoia juba teadaolevast kümne küünega kinni.
  5. Koonda tähelepanu protsessile, mitte tulemusele. Keskendumine tulemusele annab stressile vaid hoogu juurde. Sa ei saa nagunii sündmusi ja nende tulemust lõpuni kontrollida.

Kui sulle saab harjumuseks sellisel moel oma tõlgendusi uurida ja muuta, lood enda sisse vaba ruumi - see võimaldab sul olla edaspidi spontaanne, paindlik ja loov selle asemel, et taluda kontrollimatuid vihapurskeid või nutuhooge või maandada kogunevat pinget ülesöömise ja alkoholiga.

Kuid mõnikord kasvab mingi olukord üle pea ja stressireaktsioon algab enne, kui arugi saad. Niisugusel juhul on ainuke mõistlik asi sellega kaasa minna, sest keha ei kavatse pöörduda tagasi stressivabasse seisundisse enne, kui reaktsioon on oma tee lõpuni käinud.

Autor: Kadi Kütt

Loe veel

Allikas: Joogateraapia.ee

KOMMENTEERI!