Vahel vajad sa raputust, mis ärataks


Vahel vajad sa raputust, mis ärataks
Foto: depositphotos.com

Kui paljud meist elavad elusid, mis on piinarikkalt monotoonsed, nii vaesed oma nägemuselt, nii limiteeritud oma võimalustest, et sisemine tuli põgeneda selle valu eest hakkab meie mugavust vaikselt raputama, hakkab elamist selles turvatsoonis muutma väljakannatamatuks.

Vahel on vaja selles piinavas elujanus peaaegu alla anda, et see miski sees ärkaks ja ütleks, et nii ei saa see enam jätkuda. Mis ärataks ja näitaks, et pigem tõesti elada oma südame järgi ja riskida kõigega järgides oma kirge, seigeldes tundmatusse kui kaotada end sellesse lõputusse terve elu kestvasse hetke, kus me vaikselt anname hinge igavusest, sellest monotoonsest elurattast, kus me ei pööra kordagi pilku endasse, et näha, mis lööks selle sisemuse põlema, mis paneks selle vere lõpuks leegitsedes voolama.

Me vajame elus neid raputusi, neid hetki, mis tõmbavad kui viimse hingetõmbe meist välja, sest see elule vastuvoolus elamine on muutunud sürreaalselt piinavaks. Ükski väljakutse, ükski eneseületamine ei vaja nii palju pingutust kui paigal püsimine, kui elamine monotoonselt eirates kogu seda elu endas. Kui me ise end üles ei suuda äratada, siis hakkab elu meid raputama - raputab ja raputab, kuni lõpuks miski sees tärkab ja hakkab mõistma, et isegi need raputused haavamas meie keha ja südant on enamat, on põnevamad kui see üksluine rattas jooksmine. Sel hetkel kui taipame, et isegi kannatus on etem kui see, mida siiani teinud oleme, on uue algus.

Seotud lood:

Me hakkame väärtustama elu ja hakkame avama silmi elu hinnalisusele, hakkame mõistma, et meil on võimalus sellest välja astuda, võttes elu enda kätte ja hakata eluga koos töötama, et käia enda teed avastades enda tõelist potentsiaali, realiseerides enda võimeid ja tugevusi läbi elu, teenides elu ja olles olemas iga muutuse jaoks sellele plaksutades ja avasüli vastu võttes.

Me oleme vajanud ja vajame neid raputusi, et me ei jääks magama, et me ei raiskaks seda elu unisena kondamise peale, et me lõpuks avaks silmad kogu selle elu müstilisusele ja õpiks kasutama enda jõudu, enda tugevust, enda loomingulisust, enda armastust elada, luua ja mängeldes elujoovastuses nautida igat hetke.

Me oleme vajanud ja vajame neid raputusi, et me ei unustaks seda elu endas, et me tunneksime seda elusust endis rändamas. Me oleme vajanud ja vajame igat kogemust, mis elu meile saatnud ja saatmas on.

Usalda. Elu teab, mida sa vajad. Elu oskab sind juhtida. Usalda, kõigel on alati põhjus.

Autor: Marelle Kaelep

Allikas: Marelle Kaelepi Facebooki leht

Loe lisaks: 9 selget märki, mis näitavad, et universum "kõneleb" sinuga

Abracadabra Havai stiilis: palve probleemide lahendamiseks ja enese tervendamiseks

6 märki, et sa oled endalegi teadmata maapealne ingel

KOMMENTEERI!