Unusta pealesurutud normid ja ela oma hinge järgi


Unusta pealesurutud normid ja ela oma hinge järgi
Foto: depositphotos.com

Mu erakonslutatsioonides küsitakse peamiselt, et ütle, mida ma tegema pean, kuidas eluga edasi minna, mida tuleks valida või otsustada, kirjutab Ilona Karula lehel Algolemus.com. Keda kuulda võtta jne? Tänasel päeval ma eraviisiliselt kedagi enam ei nõusta. Üheks põhjuseks on beebi, kes vajab oma ema rohkem kui ema vajab tööd ning teisest küljest ma ei taha neile küsimustele enam vastata, sest mu vastus on liiga lihtne: "Vastused saad oma hinge käest. Õpi teda meelde tuletama ning uuesti tundma õppima kui aega saad!" Vabandust, aga selles klišees peitub päris sügav tõde, kirjutab Ilona Karula oma kodulehel Algolemus.com.

Hiljuti vaatasin dokumentaalfilmi "Peakokk Flynnist", mis jutustas poisist, kes avas juba kümne aastaselt oma California kodu elutoas õhtusöögiklubi, kus pakkus üllatusest suurte silmadega külalistele hooajalistest toiduainetest ülipeent fine diningut.

Oma kirest toidu tegemise vastu sattus ta üsna pea rambivalgusesse ning parimatesse köökidesse tippkokkade käe alla praktikale, kes teda ise sinna kutsusid.

Poisile oli palju kaasaelajaid, aga sama palju ka neid, kes teda maha tegid, tänaval solvanguid järele karjusid või sotsiaalmeedias mõnitasid. Suurimad kriitikud olid muidugi teised kokad, suuremate kulinaaria kogemustega keskealised mehed, kes kibestumisest ja kadedusest talle etteheiteid tegid, et poiss pole mingi peakokk, sest ta ei ole läbinud peakokaks saamise aastatepikkust kadalippu a'la nõudepesijast sibulate hakkijaks köögis.

Seotud lood:

Selle peale vastas noor peakokk Flynn üllatavalt küpselt: "Ma pole ennast ise kunagi peakokaks nimetanud. Teised teevad seda minu eest. Minule meeldib lihtsalt niisama süüa teha. Ma juhindun siin elus ainult sellest, mis mind inspireerib. Mind saadab minu kirg ja ma järgnen oma sisemisele tundele."

Juba järgmisel päeval sattusin vaatama dokumentaali Michelini tärnidest ning sealgi rääkis sarnast juttu Asador Etxebarri omanik ja peakokk Victor Arginzoniz, kes ütles, et ta on lihtne inimene, kellele meeldib tema töö. "Ma ei tee süüa Michelini tärnide nimel. Kui oma esimese tärni sain, siis kuulsin sellest alles hiljem teiste käest. Ma ei oodanud seda kuulsat telefonikõne. Michelini tärnid võivad olla, aga need ei määra mitte midagi. Edu ja võidud siin elus on väikeste igapäevaste õnnestumiste tulemus, mitte üleöö saavutatud ime."

Mõlemate kokkade vahel paralleele tõmmates väitsid nad kui ühest suust, et nad ei mõtle, mida nad teevad, sest nad teavad mida nad teevad, kuna see miski tuleb sügavalt nende hinge seest.

Kui ma nüüd oma raamatute kirjutamisele tagasi vaatan, siis on mul samamoodi. Ma ei mõtle millest kirjutada, sest ma tean mida kirjutada ning seetõttu ongi võimalik raamatuid avaldada lihtsalt, kuna ma vahendan seda, mis voolab minu seest lihtsalt.

Mind pole kannustanud tahtmine olla ekstra KEEGI. Olen teinud seda, mis mind köidab ja mis mulle meeldib. Ma järgnen oma sisemisele tundele ja kõik ülejäänu järgneb minule.

Emana kavatsen ka oma tütart kasvatada samas vaimus, tunde järgi, valvates selle üle, et tavaühiskonna piiravad normid ja käskudele-keeldudele tuginevad tõekspidamised ei varjutaks iial tema teadlikku rikkumata olemust ega paneks teda kahtlema oma sisemises tundes. Seda enam, et kõige targem teejuht inimesele siin ilmas saab olla tema enda Hinge tunne, mitte mõni suuvooder.

Edukuse mõõdupuu ei saa kunagi olla maksimaalselt kõige mainekama hariduse ja mõjukama töökoha saavutamine.

Edukuse mõõdupuu algab maksimaalselt parima vaimse harituse saamisest, mis juhendab inimest olema selles elus rahulolev ning õnnelik. Nagu laps-kokk Flynn, kes ei mõistnud, miks ta peab suurema osa oma ajast (8h) kulutama asjadele (näiteks kooli seinte vahel istumisele), mis temas kirge ei ärata ega vaimu sütita. Miks ta peaks ootama 18nda eluaastani, et alles siis minna kokaks õppima? Miks mitte sisemiselt ärgata KOHE?

Venemaal on näiteks juba ammu erakoolid, kus õpilased on suunatud pühendama enam aega nendele õppeainetele ja teemadele, milles nad kõige andekamad on. Kõik ülejäänu jäetakse teisejärguliseks. Ja selliste koolide õpilastel on ka tulemusi ette näidata, sest paljudest neist on saanud õnnelikud edukad täiskasvanud.

Vaadakem mistahes suurkujusid, kelle looming voolab vabalt. Neid kõiki ühendab asjaolu, et nende Hing on vaba ja saab ennast selles kehas vabalt väljendada. Ehk see ongi hästi-minemise stardijoon ja edurada.

Ei ole siin ilmas imeinimesi.

On inimesed, kelle anded on vabad (see ongi nn. ime) ning on ülejäänud inimesed, kelle anded on luku taga. Sealjuures meie enda ühiskond pärsib annete vaba väljendamist sellega kui üksteist tambitakse maha, haridussüsteemi poolt surutakse piiravasse orjusesse, et mahutuksime endid ette kirjutatud normidesse. Meid haritakse läbi piitsutamise ja premeerimise ehk läbi madalama hariduse andmise vormi.

Ja nii meist saavadki maskides õnnetud täiskasvanud, kes teevad tähtsat nägu ja teesklevad kedagi teist, kes nad ei ole, kuna tahetakse kangesti olla kõigi teiste silmis keegi, kuna enda jaoks ei olda enam mitte keegi. Isegi kui püütakse oma anded eneses üles leida, taas avastada või vallandada, siis ilmuvad kiiresti "politseinikud" meie endi seast, kes need kiiresti maha tambivad, et keegi julges maailma kõnetada hinge tasandil ja teistmoodi.

Siinkohal soovitus lapsevanematele.

Palun suhelge oma lastega tarkade ja arenenud olendite keeles. Ärge küsige, mis neile meeldib või mida nad tahavad või ei taha. Küsige hoopis, mida nad tunnevad, kuidas nad tunnevad ning mille poole suunab neid sisemine vaist.

Ärge keelake neile rõõmu ega kustutage neis kirge, hinnates lapsi pelgalt vaid koolitunnistuse järgi. Kui inimene on andnud endast parima, siis ongi ta parim. Kui keegi (näiteks kool) nõuab temalt veel midagi paremat, siis on see kellegi teise parim. Hinded tunnistusel ja diplomid seina peal ei tee meist veel hea elukäiguga inimesi. Vastupidi. Hea elukäigu tagab see kui järgneme oma sisemisele tundele, sest vaid nii jõutakse kohale sinna, kuhu on selles elus vaja jõuda, et vaim oleks rahul, hing toidetud ja füüsiline reaalsus rahuldust pakkuvalt toetav.

Minu teel on ka terve elu olnud palju neid, kes minusse ei ole uskunud, aga see pole saanud mulle takistuseks, et teha oma unistusi teoks, millesse mina olen uskunud. Kiusteks sellistele olen ma otsustanud minna nii kaugele, et ma ei kuule ega näe enam neid, kes minusse ei usu, sest mulle piisab kui ma iseendasse usun.

Autor: Ilona Karula

Allikas: Algolemus.com

Loe lisaks: Unistused näitavad meile, kes me tõeliselt olla tahame

Kuidas leida jõudu, et viia ellu kõik oma unistused?

Usu, et elu toob head

Kas sinu süda on maailmale ja armastusele avatud?

KOMMENTEERI!