Tunnete muutmiseks on vaja oma emotsioone teadvustada ja need vabastada

 (1)
Tunnete muutmiseks on vaja oma emotsioone teadvustada ja need vabastada
Vabasta end rõhuvatest tunnetestFoto: depositphotos.com

Tunnete muutmise protsess on sarnane psühhoteraapiaga. Nii saab tuvastada sellised kannatuste põhjused, mis tulenevad sellest, kuidas me ise asju tõlgendame: uskumustest, mis meil enda, oma kultuuri ja maailma kohta on. Sama kehtib ka siin, kui kasutame oma tunnete muutmiseks teadvelolekut. Pärast tunde tuvastamist, sellega ühekssaamist, selle maharahustamist ja selle vabastamist saame vaadata sügavuti tunde tekkimise põhjustele, mis tulenevad sageli ebaõigetest arusaamadest.

Esimene samm tunnetega tegeledes on ära tunda iga pinnale kerkinud tunne. Teadlikkus on tööriistaks, mille abil sellega tegeleda. Näiteks, kui tunned hirmu, siis vii end teadvelolekusse, vaatle oma hirmu ja tunne see ära kui hirm. Sa tead, et hirm voolab välja sinust endast ja ka teadlikkus voolab välja sinust endast. Mõlemad on sinu sees, kuid ei võitle omavahel, vaid hoolitsevad üksteise eest.

Teiseks sammuks on saada oma tundega üheks. Ära ütle: "Mine ära, Hirm! Sa ei meeldi mulle. Sa ei ole mina.” Palju tulemuslikum on öelda: "Tere, Hirm! Kuidas sul on täna läinud?” Seejärel saad need kaks aspekti – teadveloleku ja hirmu – kokku viia, et nad siis sõpradena käsi suruksid ja üheks saaksid. Selline lähenemine võib tunduda hirmutav, kuid sa ei peaks kartma, sest sa juba tead, et oled midagi enamat kui lihtsalt oma hirm. Nii kaua, kuni oled teadvelolekus, saab teadlikkus olla sinu hirmu kaaslane. Peamine tegevus on sellisel puhul oma teadvelolekut teadliku hingamisega toita, et seda elusa ja tugevana hoida.

Seotud lood:

Kuigi teadvelolek ei pruugi alguses väga tugev olla, siis seda toites muutub see tugevamaks. Nii kaua, kuni oled teadlik, ei upu sa oma hirmu sisse ära. Tegelikult hakkad sa muutuma juba selsamal hetkel, kui teadlikkus sinu sees sünnib.

Kolmandaks sammuks on selle tunde rahustamine. Sel ajal, kui teadvelolek tegeleb sinu hirmuga, hakkad sina seda hirmu maha rahustama. "Sisse hingates rahustan maha oma keha ja meele.” Oma tunde saad maha rahustada selle tundega lihtsalt koos olles, nagu ema, kes hoiab oma nutvat last õrnalt süles. Tundes oma ema õrnust, rahuneb beebi maha ja lõpetab nutmise. Sinu teadlikkus on ema, kes on sündinud sinu teadvuse sügavustest ja hoolitseb sinu valutunde eest. Ema, kes hoiab süles oma last, on oma lapsega üks. Laps ei suuda maha rahuneda, kui ema teda hoides muudest asjadest mõtleb. Emal tuleb kõik muud asjad kõrvale jätta ja oma last lihtsalt hoida. Seepärast ära püüa seda tunnet vältida. Ära ütle: "Sa ei ole oluline. Sa oled kõigest tunne.” Ole sellega üks. Sa võid öelda: "Välja hingates rahustan ma oma hirmu.”

Neljandaks sammuks on selle tunde vabastamine, selle minnalaskmine. Tänu oma rahulikkusele tunned sa isegi hirmul olles kergendust, sest tead, et sinu hirm ei kasva millekski, mis sind enda alla matab. Kui tead, et oled võimeline oma hirmuga toime tulema, siis väheneb see kohe miinimumini, muutudes pehmemaks, ja see pole enam nii raske. Nüüd saad sellele naeratada ja sel minna lasta, kuid ära veel sellega tegelemist lõpeta. Rahunemine ja vabakslaskmine on kõigest sümptomite ravi. Nüüd on sul võimalus minna veel sügavamale ja asuda tööle oma hirmuallika muutmise kallal.

Viiendaks sammuks on sügavuti vaatamine. Sa vaatad sügavuti oma lapse sisse – oma hirmutunde sisse –, et näha, mis on valesti. Tee seda isegi siis, kui laps enam ei nuta ehk kui hirm on juba üle läinud. Sa ei saa last kogu aeg süles hoida, seepärast peaksid tema sisse vaatama, et näha, mis on valesti. Sügavuti vaadates võid näha midagi, mis aitab sul alustada selle tunde muutmist. Näiteks sa mõistad, et tema kannatustel võib olla palju põhjuseid, nii sisemisi kui ka ümbritsevast keskkonnast tingituid. Kui tema elukeskkonnas on midagi valesti ja sa parandad selle ära, lahendades olukorra õrnuse ja hoolivusega, siis tunneb ta end paremini. Vaadates sügavuti oma last, võid näha tema nutu põhjusi ning kui oled neid näinud, siis ka tead, mida teha ja mida mitte teha, et seda tunnet muuta ja olla vaba.

Loe veel

See protsess on sarnane psühhoteraapiaga. Terapeut vaatab koos patsiendiga, milles seisneb valu olemus. Terapeudi abiga saab patsient sageli tuvastada sellised kannatuste põhjused, mis tulenevad sellest, kuidas ta ise asju tõlgendab: uskumustest, mis tal enda, oma kultuuri ja maailma kohta on. Terapeut vaagib neid seisukohti ja arvamusi koos patsiendiga ja üheskoos vabastavad nad patsiendi sellest vanglast, milles too on olnud. Kuid olulised on siin just patsiendi pingutused. Õpetaja peab aitama sündida õpetajal oma õpilase sees, ja psühhoterapeut peab aitama sündida psühhoterapeudil patsiendi sees. Patsiendi "sisemine psühhoterapeut” saab siis täiel jõul väga tulemuslikult töötada.

Terapeut ei ravi patsienti lihtsalt nii, et annab talle uue uskumuste komplekti. Ta püüab aidata patsiendil näha, millised arvamused ja uskumused on patsiendi kannatusteni viinud. Paljud patsiendid tahavad vabaneda oma valusatest tunnetest, kuid nad ei soovi vabaneda oma uskumustest ja seisukohtadest, mis ongi nende tunnete juurteks. Seepärast peavad terapeut ja patsient ühiselt töötama, et aidata patsiendil näha asju nii, nagu need on. Sama kehtib ka siin, kui kasutame oma tunnete muutmiseks teadvelolekut. Pärast tunde tuvastamist, sellega ühekssaamist, selle maharahustamist ja selle vabastamist saame vaadata sügavuti tunde tekkimise põhjustele, mis tulenevad sageli ebaõigetest arusaamadest. Kohe, kui oleme mõistnud oma tunnete olemust ja nende põhjuseid, hakkavad nad end ise muutma.

Allikas: Thich Nhat Hanh "Meelerahu igas sammus", kirjastus Pilgrim

KOMMENTEERI!