Tiina Tiitus: Kas iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja?

 (1)
Tiina Tiitus: Kas iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja?
Käeddepositphotos.com

Kui lõpmatult palju kordi oleme kuulnud, et me oleme ise oma õnne loojad! Sellest pajatavad sajad raamatud, sellest räägitakse arvukatel eneseabi kursustel. Õnne valemeid pakuvad erinevad vaimsed praktikad, nõiad ja naisteajakirjad.

Kuid kes julgeb tõusta püsti ja öelda: "Mina tean! Ma olen seda kogenud ja oskan. Ma tean, kuidas see käib." Mõned. Enamasti näen ma teiste järgi kooris noogutavaid päid. Samal ajal arvab iga noogutaja, et ta on ainus, kes ei oska ja ei julge öelda, et tal pole õrna aimu, kuidas see õnneasi tema elus toimida võiks! Teistel kindlasti ongi kerge, mis neil viga.

Enamus inimesi tunnevad, et saatus pillutab neid suvaliselt ja neil pole oma elu üle mingit kontrolli. Kui siis ainult natuke. Näiteks kumma vorsti ta oma väikese palga eest täna ostab. Ka vaimsete praktikatega tegelevad inimesed valivad ikka ja jälle kannatuste tee. Miks küll!? Mis meil viga on! Kui meie elu on meie enda luua, miks siis ikka on meie elus häda ja viletsus? Me võiks ju valida õnneliku elu, kui me ise oma õnne sepad oleme. Miks me siis valime kannatused! Miks ikka pole kohale jõudnud see unistuste prints, kui see kõik minu teha on ja pealegi veel nii lihtne pidi olema! Targad räägivad nagu ühest suust, et kogu aeg läheb aina kergemaks. Võibolla on mind ära unustatud, äkki teistel lähebki.

Seotud lood:

Kujutage ette noort kogenematut hingekest oma hingekodus. Ta näeb kehastustest tagasitulevaid vanu kogenud hingesid. Neil on põnevad ja vägevad seiklused rääkida, mida nad vaimustunult kõigiga jagavad. Kes on just surnud surmahirmu kogedes sõjas, kus tal pea otsast löödi, kes oli ise tapja. "Aga mind jättis ema maha ja surin nälga," ei jää kolmas võlgu. "Mul mees peksis ja ma olin kabuhirmus, roomasin madalamalt kui muru. Küll olid meil vägevad elud, me saime nii palju teada ja me oleme nüüd väga kogenud!"

Noor hingeke tahab ka teada, mis tunne oleks tunda surmahirmu. Kuidas see üldse võimalik on? Ta teab, et kõik on igavesed ja kedagi ei saa hävitada. "Ma tahan ka surra, lähen ka sinna inimeseks," mõtleb hingeke. "Tulge tapke mind ära," ütleb ta teistele hingedele. "See ei käi nii," vastavad talle kogenud hinged. "Me ei saa sind tappa. Sa oled puhas ja valge, sa mäletad veel kes sa oled ja kuni sa ei tunne surmahirmu, ei saa sind keegi tappa."

"No mida ma siis tegema pean?" küsib noor hingeke. "Selleks, et kogeda surmahirmu, on sul vaja ette võtta pikk teekond," vastavad kogenud. "Sa lähed paljudesse kehastusse ja igas elus teed natuke madalama võnkeda tegusid. Sa sisened järjest sügavamasse illusiooni ja lõpuks ei mäleta enam, kes sa oled. Selleks ajaks oled sa väga tumedas energias ja oled ise teinud väga valusaid tegusid, oled ise piinanud ja tapnud. Sa ei mäleta enam ennast ega meid. Siis saame tulla sind tapma. See teekond võib kesta väga-väga kaua."

Võtabki noor hingeke selle teekonna ette. Lõpuks jõuab ta sinna, millest vanad hinged rääkisid. Ta tapetakse inimesena ja ta läheb tagasi oma hingekoju. Huviga tulevad vanad hinged uurima, kuidas tal läks ja mis tunne tal on. "See oli nii väga raske," ütleb ta. "Ma ei mäletanud, kes ma olen ja ma ei tundnud teid ära! Ma ei uskunud, et see võimalik on! Nüüd ma tean, mis tunne on tunda surmahirmu ja mitte mäletada." Aga nüüd, kui see hingeke on läbi käinud selle raske kehastuste tee Maal, pole ta enam noor kogenematu hingeke, vaid suur meister, kes valdab loomist ka kõige raskemates maailmades.

Nii näen mina meie seiklusi, mida me nimetame kannatusteks. Selleks, et meil meistritena oleks üldse võimalik kogeda valu "luksust", oleme enne selleks palju vaeva näinud ja hulgaliselt raskeid energiaid kokku heegeldanud. Nüüd saame kogeda oma töö vilju. Võiksime mõelda, et kannatus pole mitte karmaline karistus vaid meie endi looming, et saaksime teatud kogemusi kogeda. Kui tunne on käes, saame öelda: tehtud! Ja edasi minna. Meie tänane reaalsus on meie endi eilne looming. Muidugi on meil palju abilisi, kes meid sellel põneval teel aitavad. Uskuge, et nad teevad seda armastusest ja nii leebelt, kui vähegi võimalik. Kui natuke "nõrgemalt lüüa", võime pärast kodus öelda, et ei saanud kogemust täiega kätte ja on vaja uuesti teha.

Eriti meisterlikud on oma mängudes põlised Maakad omavahelistes suhetes. See on erakordselt palju võimalusi pakkuv teema hinge arenguks. Mees, naine, perekond, vanemad: see on hingedele doktorikraadi saamine. Maa on üks raske õppeklass, kuhu tulla ja ainuüksi kehastumise eest saame suured ovatsioonid. Kuid me tuleme siia ikka ja jälle vabatahtlikult, sest siin on väga palju võimalusi kasvamiseks.

Me oleme vaba valiku planeedil ja see on suur meisterlikkus siin hakkama saada. See tähendab, et meil on valik, me saame muutuda, meil on võimalus muundada energiaid. Nii loome kurbuse rõõmuks, viha kaastundeks, hirmu mõistmiseks ja üksinduse rahuks. Kus ja kelle käes on siis mõõdupuu, kui kogenud hing on? Muidugi meie endi käes ja mõõdupuuks on see, kui palju me oskame olla oma igapäevaelus tasakaalus, õnnes ja rahus.

Autor: Tiina Tiitus

KOMMENTEERI!