Sisemise Lapse mitu taassündi


Sisemise Lapse mitu taassündi
Leia oma sisemine lapsFoto: depositphotos.com

Eksperdite hinnangul on tänapäeval ca 95% inimestest kogenud ebaadekvaatsest vanemlikku hoolt. Väidetavalt on Lääne kultuuriruumis üks igast neljast täiskasvanust kogenud lapsepõlves seksuaalset ahistamist. Lucia Capacchione sõnadega "ei saa me ravida laste väärkohtlemise epideemiat välises maailmas, kui pole lõpetanud sisemaailmas oma Sisemise Lapse väärkohtlemist."

Minu Laps versus Sisemine Laps

Miks tuleb naistel tihtilugu esile sünnitusjärgne depressioon, miks naised tunnevad end lastega kodus olles mahajäetult, hüljatult? Miks väljendub väikeste laste emadel nii palju kurbust ja viha?See on tingitud asjaolust, et väikeste laste eest hoolitsemine seab meid olukorda, kus me justkui muutume ise väikesteks lasteks. See, kuidas end uues situatsioonis tunneme, kuidas uute väljakutsetega toime tuleme, kuidas laste eest hoolitsemise keerulistes situatsioonides reageerime - kõik see sõltub sellest, kuidas me end ise imikuna või väikelapsena tundsime.

Viha

Nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, arukate, paljuõppinud ja tasakaalukate naistena võime väikelaste emadena kaotada kogu oma pagasi ning avastada ühtäkki, et sellest, mida me teoreetiliselt laste eest hoolitsemise ja nendele turvalise keskkonna loomise kohta teame, ei ole kõige vähematki kasu. Me võime olla vägagi teadlikud sellest, kuidas jonnivat või vihast väikelast rahustada, me võime isegi jagada õpetusssõnu selle kohta, kuidas armastav ja hell suhtumine rahustab jonnivat last, loob talle turvatunde ning lubab tal areneda emotsionaalselt terveks, empaatiliseks inimeseks. Ja sealsamas võime tunda totaalset abitust, kuuldes omaenda lapse lakkamatut appihüüdu. Selle asemel, et last hellalt silitada, sülle võtta ja emaarmastusest tulvil sosinatega last rahustada, võime tunda hoopis, kuidas meis kerkib üles ärritus.

Seotud lood:

Kui naine sellises olukorras abi ei leia (tavaliselt ei leia, sest häbi on tunnistada sedasorti emotsioone ning oma saamatust nendega toimetulekul), siis abitusetunne kumuleerub, samuti intensiivistuvad ka negatiivsed emotsioonid. Ärritus, mis on tekkinud reaktsioonina lapse intensiivselt väljendatud rahulolematusele, haakub enda vastu suunatud vihaga, mis tekib äratundmisest, et ma ei saa olukorraga hakkama. Lõpuks lisandub pettumus iseendas (Poleks iial uskunud, et ma ei suuda oma enda laste vastu piisavalt armastav olla), võib olla isegi enesepõlgus (Mis ema ma üldse olen? Mis inimene ma üldse olen?) Mõistagi kasvatab enesepõlgus viha veelgi. Juhul, kui naine on valmis endale oma viha tunnistama ning suudab seda kuidagi ohutul moel ka väljendada, piirdub asi sellega. Juhul, kui aga naine annab endast kõik, et viha mitte väljendada (surudes hambad risti ja öeldes endale: ma pean siiski suutma vähemalt väliselt normaalseks jääda), jõuab naine järgmisesse etappi, milleks on depressioon.

Depressioon

Depressioon = enda allasurumine. Ennast võib alla suruda väga erineval moel. Me oskame endas alla suruda loomingulisust, seksuaalsust, naiselikkust, eneseväljendust, oma tõde, oma ausust jne, jne. Väikeste laste emana on meil enda allasurumiseks veel palju "lisavõimalusi". Tundes endas ära viha ja olles samas veendunud, et seda mingil juhul väljendada ei tohi, surutakse viha enda sisse lukku ja hakatakse vaevlema depressiooni käes. Eesmärk on olnud sellisel naisel küll õilis - käituda meeldivalt ja tsiviliseeritult, mitte näidata lastele kurja nägu ja mitte peletada eemale oma meest, kuid tulemus ei ole suurem asi. Kui fuuria muutub raevutsemiste vahepeal naiseks, kes ootab mehelt tuge, mõistmist ja õrnusi, siis sügavas depressioonis olevat naist ei oska mees kuidagi hallata. Sest mees lihtsalt ei leia lukuauku ega ka ühtegi sobivat võtit, millega olukorda päästa. Üle kõige on meeste jaoks mõistetamatu vaikiv, apaatne ja (väliselt) tuim naine. Kuigi seesmiselt võib naine vaevelda valu käes, tundub ta mehele olevat tõrkuv ja hangunud. See hirmutab, see peletab. Mees tunneb omakorda saamatust ja abitust (Püha jumal, mida ma temaga peaks peale hakkama?) ning alati lahendust otsiv mehelik mõistus kiilub kinni. Tulemuseks on juba kaks halvatud tegutsemistahtega inimest. Kes on sellises situatsioonis lastele toetavateks vanemateks???

Kurbus

Mõnikord ei tunne naine sünnitusjärgset depressiooni ega ka viha, vaid kurbust. Olukorda analüüsides ütleb naine ise, et "Ma olen lastega koju jäädes muutunud nii kurvaks. Olen justnagu ise väike laps, kes ootab, et teda sülle võetakse ja tema eest hoolitsetakse. Mees teeb kõik, et me tuleksime kenasti toime, kuid mulle tundub, et ikka on tema hoolitsust ja tuge vähe. Ta võib nahast välja pugeda, ikka on mul tema armastusest puudu." Olenemata sellest, kui palju üritab mees oma kurblikku naist aidata ja toetada, hüljatuse ja puudusetunne jääb naisega. Selliste emotsioonide lõksus olev naine võib algul paluda, et mees teda laste eest hoolitsemisel või kodutöödes rohkem aitaks. Paraku on mehe kodutööde koorma suurendamisest kasu üksnes kodutööde plaanis. Naise koormus küll väheneb, mis on igati tänuväärt ja õiglane, kuid tunne, et "mul on raske, ma ei tule toime ja minu jaoks ei jätku midagi", jääb. Leevendust saamata võib naine (või ka mees) välja mõelda uusi väliseid lahendusi: tuleb palgata koristaja, lühemateks perioodideks tuleb hankida lapsehoidja, et võimaldada emal pisut rutiinist välja tulla ja ennast (trennis, kohvikus, massaažis vms) turgutada. Selline asjade käik on suureks abiks. Milline naine ei tahaks väljuda pisukeseks ajaks rutiinist ja tunda ennast jälle naisena? Kui väikseid lapsi on mitu ja kui mõni neist on päris tilluke, võib isegi raamatu lugemine raamatupoe leti ees tunduda eneseteostusena! Pea tühjendamine tuhandetest laste ja koduga seonduvatest pisiasjadest teostab mõnusa restardi ning õhtul võib mees rõõmuga avastada, et tal on magamistoas uuesti Naine, mitte Neitsi Maarja.

Seega tuleb kurbliku naise turgutamist ja talle oma aja võimaldamist kindlasti jätkata. Paraku toovad sellised võtted lahendusi naisele, kes vajab lihtsalt aeg-ajalt rutiinist väljumist. Sügavat mahajäetustunnet ega kurbust nende võtetega ei ravi. Kui naine tunneb väikeste lastega hoolitsemise perioodil ennast mahajäetuna, siis saab ta rutiinist väljudes meeldivaid impulsse, kuid kogu hüljatus naaseb niipea, kui vaheldust pakkunud impulsse enam ei tule.

Selline mahajäetusetunne võib äärmuslikul juhul üle kasvada ka ohjeldamatuks armukadeduseks. Esmalt võib naine tunda lihtsalt pahameelt (kadedust?) seetõttu, et mehel on vabadus ja võimalus teha enda ajaga, mida soovib, naisel mitte. Kui mees olukorda analüüsida ei oska ning aru ei saa, mida naine tegelikult vajab, võib pahameelest saada armukadedus. Kõik detailid muutuvad ülikõnekaks: "Miks mees tegelikult nendel üritustel (koosviibimistel, trennides, klubiõhtutel vms) käib? Mida ta sealt otsib? Kindlasti midagi sellist, mida ta minu käest enam ei looda leida!" Arusaadavalt toidavad sellist armukadedust madal enesehinnang ja alaväärsustunne. Terve enesehinnanguga naisel ei teki ettekujutust, et ta ei ole enam pärast laste sünnitamist mehe jaoks atraktiivne. Madala enesehinnanguga naise jaoks räägib aga iga millimeeter lõtva kõhunahka terve eepose sellest, kuidas ta naisena enam oma meest ei kütkesta. Mida rohkem naine selliste lugudega ennast piitsutab, seda sügavamale langeb enesehinnang ning seda vähematraktiivseks ta tõepoolest muutub.

Niisiis sügavat puudusetunnet, mis väljendub kas hüljatusetunde, kurbuse või armukadedusena, ei ravi ükski väline võte. Lähikondsed saavad oma abi pakkudes või enda käitumist korrigeerides küll olukorda leevendada, kuid mitte naist selliste destruktiivsete tunnete käest vabastada.

Lahendus?

Tagasi algusesse. Niisiis kogevad kirjeldatud sünnitusjärgset viha, kurbust, hüljatusetunnet või depressiooni ainult need (95% naistest?), kes on ise imikuna või väikelapsena ühel või teisel moel hooletusse jäetud. Küsimus on selles, MIKS see sedamoodi toimib? Seletusi on mitu. Üks põhjus, miks ei suuda ka ülihea teoreetilise baasiga ja muidu igati tasakaalus olev naine pakkuda oma beebile või väikelapsele igas olukorras armastavat turvatunnet, peitub selles, et sellisel naisel puudub alateadvuses mudel. Teadvuse tasandil on kõik suurepärane - naine on valmistunud olema oma lastele hell ja hoolitsev, armastav ja toetustpakkuv ükskõik mis olukorras. Ta usub, et nii see lähebki, sest teadvuse tasandil ei näe ta ühtegi põhjust, miks peaks minema kuidagi teisiti. Kuid alateadvusel pole mitte mingit aimu sellest, kuidas soovitud elu luua. Kuna alateadvuses sedasorti mudel puudub, siis haarab alateadvus esimese, mis antud keerulise olukorraga kuidagi haakub. See on mudel, mille järgi toimisid naise hooldajad tema lapsepõlves. Ja see mudel ei sisalda mitte midagi sellest, millega naine on kavatsenud oma lapsed üle külvata.

See seletus haakub imagoteraapia alustaladega, mis väidab, et me kõik valime endale partneri IMAGO järgi, mis koosneb kõikide meie lapsepõlve hooldajate positiivsete ja negatiivsete omaduste summast. Soovides teadlikult teha partnerivalikul kõik teisiti kui meie vanemad, valime meheks ometi samasuguse türanni kui oli isa või naiseks samasuguse tänitaja kui oli ema. Teise seletuse (mis on muidugi eelnevaga väga lähedalt seotud) pakub Sisemise Lapse kontseptsioon. Nimelt ei saa me pakkuda tõeliselt toetavat ja igas situatsioonis armastavat kasvukeskkonda oma lastele, kuni me pole tervendanud enda Sisemise Lapse haavu. Enamik meist teab, mida Sisemine Laps endast kujutab. Vahet pole, kas võtame teda kui arhetüüpi, alaisiksust, sümbolit või midagi muud, arusaam sellest, et meis igaühes peitub väike laps, kes teatud olukordades meie asemel tegutseb, on üldlevinud.

Probleem on aga selles, et tavajuhul inimesed alahindavad Sisemise Lapse mõjuvõimu nii positiivses kui negatiivses mõttes. Alates hetkest, kui Sisemise Lapse kontseptsioon omaks võetakse, kuni hetkeni, kus Sisemine Laps tervenenuks loetakse, ei kulu kuigi palju aega. Inimesed usuvad, et olles vaadanud korraks silma enda sees elavale väiksele poisile või tüdrukule ning olles teinud ka üht-teist tema tervendamiseks, peaks olema töö tehtud. Levinud suhtumise kohaselt kuulutatakse teema läbitöötatuks, kui ollakse sellele pühendanud mitu teraapiaseanssi. Jah, mõne teemaga saab asi ühele poole ka ühe seansiga. Kuid uskudes, et ka Sisemine Laps meie sees vajab meilt vaid ühte armastavat pilku, oleme sageli lühinägelikud. Kui lühinägelik on oldud, selgubki keerulistes situatsioonides, muuhulgas eelpool kirjeldatud väikelaste eest hoolitsemise ajal.

Kui eluperioodis, kus sa peaksid andma endast väga palju armastust, tunned hoopis, et sinul endal on armastuse puudus; kui selle asemel, et olla igal sammul toetav, tunned hoopis, et sind ei toetata piisavalt; kui soovides laste ülevoolavaid emotsioone hallata tunned, et sinu enda emotsioonid kasvavad üle pea, siis on väga selgelt tegemist Sisemise Lapse tervendamata haavadega. Kui sa tunned, et sulle tehakse pidevalt haiget, tuleb tervendada Haavatud Last. Kui sa tunned, et sind on hüljatud, tuleb tervendada Hüljatud Last. Jah, ka mees saab sinu Sisemise Lapse heaks palju ära teha. Kuid kogu vastutust mehe õlule panna oleks vale ja viitaks sinu enda vastutustundetusele.

Selleks, et kasvada Tõeliselt Armastavaks Lapsevanemaks, käivitada laste eest hoolitsemises oma unistuste mustrid ja pakkuda oma lastele igal sammul tõelist tuge, tuleb sageli pühendada oma Sisemise Lapse tervendamisele hoopis rohkem aega ja tähelepanu, kui seni arvata oskasime. Kuid saadud hingerahu, tasakaal ja lastega koostoimimisest tekkiv kooskõla on panustamist väärt.

Kohtudes Sisemise Lapsega, võib inimene avastada, et paljud tema vajadused on olnud rahuldamata - vajadus armastuse, turvalisuse, usalduse, austuse või juhendamise järele. Selliste baasvajaduste mitterahuldamine on viinud aga tänapäeva inimesed kas kroonilise ärevuse, hirmu, viha või lootusetuse sesisundisse. Kas poleks ilus kingitus - lubada endal kõigist neist seisunditest vabaneda, ja seda läbi Sisemise Lapse taassünni? Oluline on siinjuures mitte piirata end uskumusega, et millegi taassünd saab olla vaid ühekordne kogemus.

Autor: Anu Hermlin

Allikas: Vaimukoda.ee

Loe ka kirjastus Pilgrim poolt välja antud Katrin Saali Sauli raamatut "Naiseks olemise kunst"

KOMMENTEERI!