Sellest, milline sa praegu oled, koos kõigi oma vigade ja nõrkustega, piisab, et väärida tõelist armastust!


Sellest, milline sa praegu oled, koos kõigi oma vigade ja nõrkustega, piisab, et väärida tõelist armastust!
Foto: depositphotos.com

Me mõtleme alati nii suurejooneliselt, et enne, kui saame avada oma südame armastusele, peame leidma selle täiusliku inimese. Lapsepõlve maagilise mõtlemise mustrid koos nooruse idealismiga panevad meid otsima täiuslikkust nii endas kui ka teistes - ja kõrvale lükkama inimlikke nõrkusi ning vigu kui midagi alamat, mis ei vääri armastust. Kuid täiuslikkuseotsing on tegelikult armastuse antitees, sest armastus ongi see, kui me tunneme end koos kõigi oma vigadega teise juuresolekul turvaliselt, kirjutab Katherine Woodward Thomas oma raamatus "Kuida leida seda "õiget"".

"Iseenda armastamine pole kergete killast, kuna see tähendab, et tuleb armastada ennast tervikuna, ka enese varju, kus peidus kõik vead ja sotsiaalselt ebasobiv. See hoolivus, millega suhtume oma varjusse, ühtlasi ka muudab seda." James Hillman

Sufi pühak Nasrudin räägib loo kahest mehest. Üks neist küsib teiselt, miks ta pole kunagi abiellunud. Teine mees ohkab raskelt ja tunnistab, et on juba aastaid täiuslikku naist otsinud. "Kas sa siis ei leidnudki teda?" küsib esimene mees. "Oh ei," vastab teine mees kurvalt, "ma leidsin ta. Kuid selgus, et ka tema otsis täiuslikku meest."

Mõelge korraks neile, keda olete oma elus kohanud ja täiuslikuks pidanud. Me võime imetleda, isegi kadestada neid inimesi, kuid harva me armastame neid. Mitte meie täiuslikkus pole see, mis meid armastusväärseks muudab, vaid pigem meie puudused ning täiuslikult ebatäiuslik ebatäiuslikkus. Sellest, milline te olete praegu, koos kõigi oma vigade ja nõrkustega, piisab, et väärida tõelist armastust. Teil võib olla harjumusi ja mustreid, mis ei lase armastusel täiel määral teie ellu tulla, kuid armastus ei jää kunagi meile kättesaamatuks seetõttu, kuna me pole selleks piisavalt head. Armastus saab jõudu just ebatäiuslikkusest. Armastus lipsab meil käest, kuna me ise lükkame seda eemale ja hävitame ta võrsed.

Seotud lood:

Lähedus tähendab, et annaksime ja võtaksime vastu kõike, mis on autentne, siiras ja tõene. Seetõttu on väga oluline, et me tunneksime oma mina kõiki aspekte - nii "häid" kui "halbu", oma meeldivaid ja ebameeldivaid iseloomujooni, nii pimedust kui ka valgust - see on armastuse jaoks hädavajalik. "Selle, mis pärit pimedusest, ma tunnistan omaks," kirjutas Shakespeare. Enamikku meist aga õpetati juba lapsepõlves lahti ütlema oma tõelisest olemusest ja seda tõrjuma. Meid ei toetatud, kui esile tuli meie loomuse tumedam pool - meie isekus, soov domineerida, kadedus või kättemaksuhimu. Meid ei õpetatud, kuidas aktsepteerida oma viha kõigis selle avaldumisvormides, ega julgustatud väljendama või avastama oma seksuaalsust. Kusagil sellel teekonnal eraldusime me oma tõelistest tunnetest ja osakesed meist läksid kaduma selle tagasiside tõttu, mida saime nii otsesel kui ka kaudsel moel. Suur osa meie tõelisest olemusest läks kaduma "hea lapsekasvatuse" tähe all. - "Kullake, sa ei ole just väga kena, kui sa nutad." "No kulla poiss, sa ei saa tõesti ju oma õe peale vihane olla." "Pole võimalik, et sa tõesti tahad korvpalli mängida. Kallike, tüdrukud lähevad kisakoori, mitte korvpallimeeskonda!"

Me ei peitnud mitte ainult oma varjupoole omadusi, vaid ühtlasi vähendasime ka valgust eneses, oma geniaalsust. Loobusime oma annetest ("Mu vend oli meist see musikaalne, seega mina proovisin olla hoopis see tark vend"); elurõõmsast entusiasmist ("Mu ema oli alati depressioonis ja ma ei tahtnud teda kurvastada, olles nii rõõmus"); oma nutikusest ("Mu õpetaja arvas, et ma nõuan lihtsalt tähelepanu ja seetõttu ma enam ei tõstnud klassis kätt"); ja oma kirest ("Näiteringis käimine polnud popp ja ma loobusin sellest"). Neid põhjusi on lugematul arvul, miks me süstemaatiliselt loobusime oma olemuslikest kalduvustest, et veenda ennast ja teisi selles, et oleme armastust väärt ja kuulume nende hulka.

Penny on armastatud näitleja hilistes kahekümnendates, kes kannatab pidevalt ärevuse käes, et ta ei meeldi teistele. Kuigi ta on äärmiselt ilus ja andekas ning tal on palju häid sõpru, alavääristab ta end sageli, rääkides oma neurootilisusest, sellest, kui rumal ta on või kuidas ta kõiki hulluks ajab. Pärast mitut teraapiaseanssi rääkis Penny, et terve teismeea vältel tõrjusid teised nende klassi tüdrukud teda eemale. Ta ema seletas talle, et põhjuseks on see, et need tüdrukud kadestavad teda. Selle tagajärjel hakkas Penny ennast teadlikult alavääristama, lootuses, et teised tüdrukud ei pelga teda siis enam nii palju ja võtavad ta enda hulka. See toimis. Vähehaaval võtsid nad Penny omaks. Kuid see, mis toimis tookord, ei toimi enam nüüd. Penny mitte ainult ei kartnud endiselt, et ta ei meeldi teistele, vaatamata kõigile faktidele, mis tõesta vad tegelikult vastupidist (kuid kahjuks baseeruvad kõik need "sõprussuhted" valel, kuna ta näitab ennast kellegi teisena), vaid tundis ennast ka halvasti. Pidev enese alavääristamine mõjus talle halvasti. Penny pidi võtma riski, et loobub sellest. Ta pidi omaks võtma oma ilu ja erilised anded. Ta pidi täiel määral tunnetama, mida tähendab omada selliseid andeid, sellist karismat, kõike seda ilu ja isiklikku väge. Seda oli tõesti omajagu. Minu arvates oli Penny jutt, et ta ei ole siiamaani kohanud ühtegi "väekat" meest oma elus, omajagu naljakas. Pidin talle meenutama, et ta ise oli see, kes oli loobubud oma väest. Asi ei olnud selles, et neid "väekaid" mehi pole. Asi oli selles, et ta ise tõmbus nende meestega, kes peegeldasid tagasi tema enda vildakat suhtumist oma väesse. Avaldasin arvamust, et kui ta hakkab oma sisemisesse jõusse teisiti suhtuma, siis hakkab ta kindlasti kohtama neid, kes oma jõudu realiseerivad. Ja hiljuti, kui üle pika aja juhuslikult Pennyga kohtusin, rääkis ta, et varsti pärast seda, kui ta oli teinud otsuse, et ta laseb oma sisemisel väel täiel määral särada, kohtas ta kena, andekat ja väekat meest. Aasta hiljem on nad ikka veel väga armunud ja mõtlevad juba abiellumisele.

Kui me ei realiseeri neid omadusi, mis meis tegelikult peidus on, tõmbame sageli ligi inimesi, kellel on needsamad omadused.

/.../

Meie vajadus kuuluda kuhugi on üks kõige ürgsemaid vajadusi üldse. Kuid selleks, et säilitada sidet teistega - oma hõimuga, peab enamik meist suuremat osa oma tõelisest olemusest alla suruma. Aga selleks, et kohtuda oma ideaalse partneriga, peame me kindlasti need allasurutud aspektid taas enesesse integreerima. Need aspektid meie olemusest on meie kingitus teistele, meie anded ja unikaalne vaim. Just tänu nendele omadustele tunneb meid ära meie tulevane, sest ainult siis, kui oleme täiel määral me ise, näevad ka teised, mida meil on suhtes pakkuda. Tooma evangeeliumis, varakristlikus tekstis, on Jeesuse õpetussõnad: "Kui toote esile selle, mis teis on peidus, siis see päästab teid. Kui te ei too seda esile, mis teis peidus on, siis see hävitab teid."

PRAKTILINE ÜLESANNE Tehke täna vähemalt üks asi, kus võtate riski ja väljendate oma tõelist mina (näiteks ütlete välja oma arvamuse sellisel puhul, kui tavaliselt vaikiksite; ostate mõne "julge" riideeseme, mis peegeldab teie seni varjul olnud isiksuse tahku; panete end kirja tantsutundi, et ellu viia lapsepõlvefantaasia, jms, jms).

Allikas: Katherine Woodward Thomas "Kuida leida seda "õiget"", kirjastus Pilgrim

PILGRIMI VEEBIBUUM! 💥 Eriline aeg loob erilised hinnad - ka maikuus leiab püsiklient PILGRIMI E-POEST väärt lugemist KUNI -80% SOODSAMALT!

Telli koju mugavalt ja kontaktivabalt: https://pilgrim.ee/raamatud.html

Loe lisaks: Armastus on Sinu loomulik olek

Kadri Luik: meie suhted on meie endi kätes ja tööd ei tule teha mitte niivõrd suhtega, vaid ikka iseendaga

Armasta ja aktsepteeri ennast täpselt sellisena nagu sa oled

KOMMENTEERI!