Pideva kiirustamise haigus paneb unustama oma hinge ja südame

 (3)
Pideva kiirustamise haigus paneb unustama oma hinge ja südame
Foto: depositphotos.com

Miks meil on pidevalt kiire? Kuidas on meie elud küll selliseks kujunenud? Miks me endale niimoodi teeme? Mis on juhtunud maailmaga, kus võisime lihtsalt istuda koos oma lähedastega ja rahulikult vestelda oma südant ja hinge puudutavatest asjadest? Kuidas me küll saamegi elada, mõtestada, olla, kellekski muutuda ja tõeliselt inimeseks saada, kui meil on kogu aeg nii kiire?

Kohtusin paar päeva tagasi ühe hea sõbraga. Käisin tal külas, et küsida tema ja ta perekonna käekäigu kohta. Ta vaatas mulle otsa ja ütles tasasel häälel, peaaegu nuuksudes: "Mul on nii kiire... kohutavalt kiire... mul on lõpp palju tegemist."

Pisut hiljem kohtasin juhtumisi veel üht sõpra ja küsisin, kuidas temal käsi käib. Sain täpselt samasuguse tasase vastuse: "Mul on lihtsalt nii kiire... kole palju asju on teha."

Tema hääletoon peegeldas ärritatust, väsimust ja lausa ülekoormatust.

Ja see ei ole vaid täiskasvanute mure. Kui kolisin umbes kümme aastat tagasi koos perega Põhja-Carolinasse, tundsime eriti suurt rõõmu selle üle, et olime kolinud suurepäraste koolide poolest tuntud piirkonda. Leidsime endale elukoha mitmekesises naabruses, kus elas palju perekondi. Kõik tundus olevat hästi ja õigesti.

Kui olime end sisse seadnud, külastasime üht oma sõbralikku naabrit ja küsisime, kas nende tütar võiks meie omaga pisut koos mängida. Lapse ema, kes oli tõeliselt tore inimene, võttis taskust mobiili välja ja kuvas ekraanile kalendri. Ta hakkas seda allapoole kerima ning muudkui keris ja keris. Lõpuks lausus ta: "Mu tütrel on kahe ja poole nädala pärast üks 45-minutiline auk. Ülejäänud aeg on hõivatud trenni, klaveritundide ja hääleseadega. Tal on lihtsalt nii kiire."

Seotud lood:

Kohutavalt hävitava mõjuga kombed saavad alguse varajases elueas. Tõeliselt vara.

Kuidas on meie elud küll selliseks kujunenud? Miks me endale niimoodi teeme? Miks me oma lastele niimoodi teeme? Miks oleme unustanud tõsiasja, et me oleme inimolendid, mitte inimtegevused?

Mis on saanud maailmast, kus lapsed end mängides poriseks, mustaks ja räpaseks teevad ning - taevas hoia! - vahel ka igavust tunnevad? Kas me peame oma lapsi nii palju armastama, et täidame nende graafiku lõputute tegevustega, tekitame neile stressi ja sunnime nad sarnaselt meiega muudkui kiirustama?

Mis on juhtunud maailmaga, kus võisime lihtsalt istuda koos oma lähedastega ja rahulikult vestelda oma südant ja hinge puudutavatest asjadest; vestelda aeglaselt ja kiirustamata, täites vestluse tähendusrikaste pauside ja vaikushetkedega, mida keegi kohe häirima ei kiirusta?

Kuidas me küll lõime sellise maailma, kus meil on vaja teha üha rohkem ja rohkem, aga üha vähem aega jääb puhkuseks, mõtisklemiseks, lähedastega suhtlemiseks ja lihtsalt... olemiseks?

Olen kuskilt lugenud, et "mõtestamata elu ei ole inimese jaoks elamist väärt". Kuidas me küll saamegi elada, mõtestada, olla, kellekski muutuda ja tõeliselt inimeseks saada, kui meil on kogu aeg nii kiire?

Pideva kiirustamise haigus (ja nimetagem seda tõesti haiguseks, sest kiirustavatel inimestel on näiliselt alati mingi häda) on spirituaalselt hävitava mõjuga meie tervisele ja heaolule. See nõrgestab meie võimet pühendada kogu tähelepanu oma kõige lähedasematele pereliikmetele, ning takistab meil loomast sellist kogukonda, mida me kõik nii meeleheitlikult soovime.

1950ndatest alates on meile kättesaadavaks tehtud suur hulk uusi tehnoloogilisi uuendusi, millelt me lootsime (või mille kohta meile lubati), et need muudavad meie elu lihtsamaks, kiiremaks ja kergemaks. Kuid sellest kõigest hoolimata ei ole meil praegu rohkem „vaba" või puhkeaega võrreldes aastakümnete taguse ajaga.

Nii mõnegi "privilegeeritud" inimese jaoks meie seast on töö ja kodu vaheline piir muutunud vägagi ähmaseks. Me kõik oleme oma seadmete lõksus. Iga. Viimane. Kui. Hetk.

Nutitelefonide ja sülearvutite olemasolu tähendab, et kontorit ja kodu ei saa enam nii selgepiiriliselt eristada. Kui lapsed on magama pandud, oleme meie tagasi netis.

Loe veel

Üks minu igapäevastest katsumustest on meililaviiniga toimetulek. Sageli kutsun seda oma pühaks sõjaks meilide vastu. Olen pidevalt uppumas sadade meilide alla ning mul pole õrna aimugi, kuidas sellele lõpp teha. Olen proovinud erinevaid võtteid: vastata kirjadele ainult õhtul või jätta nädalavahetusel kirjadele vastamata või paluda inimestel minuga rohkem näost näkku kohtuda. Kirjad aga jätkavad saabumist lausa mõõtmatul hulgal: isiklikud kirjad, tööalased kirjad, kõikvõimalikud kirjad. Ja inimesed ootavad neile vastust - viivitamatult. Tuleb välja, et ka minul on väga kiire.

Teiste jaoks on asjad aga hoopis teisiti. Paljude inimeste jaoks on kahel madalapalgalisel töökohal töötamine ainus viis perekonnale elatist teenida. Kakskümmend protsenti meie lastest elavad vaesuses ning liiga paljud vanemad töötavad miinimumpalgaga vaid selleks, et katus oleks pea kohal ja söök laual. Meil kõigil on väga kiire.

Vanad mudelid, sealhulgas tuumperekonna oma, kus üks lapsevanem töötab väljaspool kodu (kui selline mudel üldse on päriselt toiminud), on enamiku jaoks meist juba minevik. Suurem osa peredest on tänapäeval üksikpered või sellised, kus mõlemad vanemad töötavad väljaspool kodu. Selline mudel ei toimi.

Asjad aga ei pea niimoodi olema.

Paljudes islamimaades kasutatakse järgnevat ütlust, kui tahetakse kellegi käekäigu kohta pärida: araabia keeles "Kayf haal-ik?" või pärsia keeles "Haal-e shomaa chetoreh?" Kuidas on sinu haal?

Mis on siis see haal, mille kohta küsitakse? See tähendab inimese südame hetkeseisundit. Tegelikult küsime sellega: "Kuidas läheb sinu südamel käesoleval hetkel, nüüdsama?" Kui küsin kelleltki: "Kuidas läheb?", siis tegelikult ma just seda teada tahangi.

Ma ei küsi, kui palju asju sul veel päevaplaani kohaselt teha on või kui paljudele sõnumitele sul veel vastata tuleb. Ma tahan teada, kuidas sinu südamel käesoleval hetkel läheb. Ütle mulle. Ütle mulle, kas sinu süda on rõõmus, kas sinu süda valutab, kas sinu süda on kurb, kas sinu süda ihkab kellegi teise puudutust. Vaata omaenda südamesse, uuri oma hinge ning ütle mulle siis midagi oma südame ja hinge kohta.

Ütle mulle, et sa pole unustanud, et oled endiselt inimolend, mitte inimtegevus. Ütle mulle, et oled midagi enamat kui masin, kes ükshaaval päevaplaanist punkte maha kriipsutab. Pea minuga see vestlus, vaheta üks silmapilk või puudutus. Pea minuga tervendav vestlus, mis on täis heasoovilikkust ja tähelepanu.

Aseta käsi mu käsivarrele, vaata mulle silma ja loo minuga vaid viivuks side. Ütle mulle midagi oma südame kohta ja ärata minu süda. Aita mulle meelde tuletada, et ka mina olen täielik ja terviklik inimene, kes ihkab samuti teise inimese puudutust.

Ma õpetan ülikoolis, kus paljud tudengid tunnevad suurt uhkust oma elustiili üle, mis seisneb "kõvasti õppimises ja kõvasti pidutsemises". See peegeldab ehk meist paljude elustiili ja hõivatust - isegi meie puhkuseks mõeldud tegevus peegeldab sedasama ülestimuleeritust. Meie puhkus väljendub sageli arutute märulifilmide vaatamise või raevukate ja kiirete spordialadega tegelemise näol.

Mul pole välja pakkuda ühtegi imepärast lahendust. Tean vaid seda, et oleme kaotamas oma võimet elada tõeliselt inimlikku elu.

Meil on vaja luua teistsugune suhe töö ja tehnoloogiaga. Me teame, mida tahame: tähendusrikast elu, kogukonnatunnet, tasakaalustatud eksistentsi. Asi pole ainult töörügamises või kiiremates iPhone'ides. Me tahame tõeliselt inimeseks muutuda.

W. B. Yeats on kirjutanud: "Oma sügavaimasse hingesoppi vaatamine nõuab meilt rohkem julgust kui lahinguväljal võitlemine sõdurilt."

Kuidas me õigupoolest oma sügavaimat hingesoppi peaksime uurima, kui meil on nii kiire? Kuidas me peaksime mõtestatud elu elama?

Olen alatine lootuse ori, aga kahtlen selles, kas inimesed on nõus pidama vajalikku sügavat vestlust sellel teemal, kuidas niimoodi teha - kuidas niimoodi elada. Me vajame mingit teistsugust mudelit oma elu, ühiskonna, pere ja kogukonna organiseerimiseks.

Tahan, et mu lapsed teeksid end mustaks ja räpaseks ning vahel isegi igavleksid - nõnda õpivad nad inimeseks olemist. Tahan, et meil oleks selline elu, kus võime oma tegevuse hetkeks peatada, üksteisele silma vaadata, teineteist puudutada ja üksteisele öelda: "Minu südamel läheb hetkel niimoodi." Ma leian võimalusel aega, et mõtiskleda omaenda eksistentsi üle; olen piisavalt ühenduses oma südame ja hingega, teadmaks, kuidas mul läheb, ning oskan väljendada oma südame seisundit.

Milline on sinu südame seisund täna?

Proovime luua sellise inimestevahelise sideme, kus keegi võib küll meile vastata: "Mul on kohutavalt kiire," aga meie võime omakorda vastu öelda: "Ma tean, sõbrake. Meil kõigil on kiire. Kuid mina tahan teada, kuidas sinu südamel läheb."

Tõlkinud: Joonas Orav

Allikas: Onbeing.org

Loe lisaks kirjastus Pilgrim poolt välja antud Thich Nhat Hanhi raamatut "Meelerahu igas sammus".

KOMMENTEERI!