Palun mulle üks mandala värviraamat


Palun mulle üks mandala värviraamat
Foto: erakogu

Hämmastav, kui paljusid asju mul/meil tegelikult üldse vaja ei ole ja selle selginemise on toonud just seesama eriolukord kõigest viie nädalaga. Kappe koristades selgus, et meil on piisavalt absoluutselt kõike alates riietest ning jalanõudest lõpetades ... kõigega. Mul päriselt ON, mida selga panna - issand, kas mina ütlesin seda just praegu? Samas olen ma täiesti kindel, et kui olukord oleks selline, nagu eelmisel kevadhooajal, shoppaks me ka praegusel hetkel kuskil keskuses asju, mida meil ei ole vaja!

Ma olen varasemalt ka eelkõige iseenda elu hõlpsamaks muutvaid asju leiutanud, kuid samas vähemalt kahel korral Patendiametist tagasi tulnuna otsustanud, et ma ei viitsi seda kadalippu läbida.

Eile ma näiteks mõtlesin, kui vajalik oleks pärast eriolukorda paigutada kaupluste kassaliinidesse andurid, mis võimalikele jätkuvatele distantseerumisreeglitele hoiatab ka ületarbimise eest. No näiteks "Tähelepanu, tegemist on ületarbimisega, palun inventeeri keskendunult oma ostukorvi, tee uus otsus ja säästa raha!" Või siis näiliste suurte allahindluskampaaniate ajal palgata mitte kottide pakkijaid kassaliini lõppu (Hullud Päevad) vaid tarbimispsühholooge kassaliini siirdujatele: "Vabandage, Teil on hetkel seljas päris ilus kleit aga Teie korvis on veel kaks - kas olete kindel, et soovite neid osta?"

Ehk siis lühidalt on praegu ideaalne aeg igasuguste uute leiutiste turule toomiseks. Ruumi on piisavalt nii vabanenud kui ka täiesti tühja koha pealt juurde tekkinud. Mul on siin viie nädala jooksul pool märkmikku täis saanud ning lisaks olen endale registreerinud veel mõned uued domeenid. Mul on neid nüüd 12 kokku kogutud ja kui ma nendega ka lähiajal midagi ette ei võta, siis on neid lihtsalt ilus vaadata - nagu nähtamatu pensionisammas. Nagu lootusrikas või siis tülikas pärandus mu lastele?

Seotud lood:

Ja kui hobidest juttu tuli, siis katsetasin paar päeva tagasi veel ühe asja ära, millele mu väike neiu mind utsitas - mandala värviraamatud. Väike Naine on korduvalt mu silme all katsetanud nende pisikeste kujundite täppisvärvimist ning ma pole kunagi aru saanud, miks ta nii toredat ja "rahustavat" tegevust tavaliselt korraga lõpule ei vii.

"Emme, miks see tegevus rahustav peaks olema, kui see ajab mu silmad lihtsalt tagurpidi?" uuris ta, kui ma ise siis ka lõpuks ühe pildi ette võtsin.

"Mis sa ajad, kallike, mis mõttes tagurpidi, see on ju nii põnev ja äge. Võta rahulikult. Tee lihtsalt vahepeal pause ning ega selliseid suuri asju ei peagi 10 minutiga ära tegema. Peaasi, et ikka endal mõnus oleks," selgitan talle elutõde, teadmata, et tegelikult ongi tal taaskord õigus.

See vastab täielikult tõele, et iga 2 ruutsentimeetri värvimise järgselt valdab mu silmi kummastav pimedus. Tunne, et sa just nägid väga täpselt, mida ja millist elementi sa värvid ning siis see kaob kuskile su silmamunade taha ära. Päris valus tunne on.

"Issand, see ei ole ju võimalik, et ma ei saa isegi värviraamatuga hakkama," mõtlen ning otsustan pärast mõningaid silmaharjutusi ja värskendavaid kulmutõsteid vähemalt pool pildist ilma laua tagant tõusmata ära teha.

"No pagan, miks need elemendid siin ikka nii pisikesed peavad olema? Miks need üldse otsa ei saa, kui ma muudkui värvin ja värvin? Huvitav, kas mulle paar kuud tagasi teostatud nägemiskontroll, kus mind absoluutseks kotkasilmaks tunnistati, läks vahetusse mõne poolpimedaga?" kerivad peas igasugused diagnoosid nii endale, kui sellele meelierutavale protsessile.

Aga ma sain pool tehtud ja ma olin täiesti läbi pärast seda. Ma ei tea, äkki see peabki niimoodi mõjuma aga samal päeval ma seda lõpuni ei teinud, vaid jätkasin järgmisel hommikul. Kusjuures kohe esimese asjana pärast hommikukohvi, sest see rahustav tegevus lausa painas mind - ma pean selle lõpuni tegema. Seekord panin klapid pähe ja kuulasin samal ajal rahustavat lounge muusikat. Uue hooga sain päris palju tehtud ning pilt hakkas ilmet võtma. Vahelduseks tundele, et "ma pean selle valmis saama" ning eirates nüüdseks juba päris osavalt silmamunavalu, oli oma kätega loodud tulemuse üle lõpuks ikka väga rahulolev tunne ka kohale saabunud. Näpud olid ka veidi kanged ja vahepeal puhkasin mitu korda, sest Väike Naine ütles, et üle ääre ei tohi värvida. Seepärast kasutasin oma juhendaja petmiseks päris palju helekollast värvi, sest sellega pole üle ääre läinud praak nii silmatorkav.

"Huvitav, kas mandala stiil on edasijõudnutele ja mina peaks tegelikult alustama Masha ja Karu värviraamatutest? Või on asi selles, et see on 100% tubane tegevus ning kuskil mätta otsas värvides tuleb see mul paremini välja?" kerivad peas jälle erinevad versioonid mu oskamatuse suunas lihtsalt värvida. Isegi mitte esimese klassi lapsi koduõpetada - vaid lihtsalt värvida!

Ja päris lõpuni jõudsin ma ikkagi siis, kui olin täna lastega nende (vabandust- meie, sest minul vist oli vaheaja üle tunduvalt suurem rõõm, kui neil üldse) koolivaheaja esimesele päevale pühendatud metsamatkalt koju jõudnud. Võõpasin vilunud liigutustega viimased 3 ruutsentimeetrit seda millimeetrite mudru ja sain aru: ühtki sõda ei saa võita ilma lahinguteta. Iga värvimist nõudev detail oli nagu lahing omaette, kuid kui sõda võidetud sai, siis ei mäletanud ma enam ainsatki lahingut ega reaalselt füüsilisele kehale mõjunud kaotuseid. Silmanägemine taastus kiiresti, näpuluud olid terved ning pilt sai üle antud mu uhkele väikesele õpetajale - minu tütrekesele. "Emme, issand, sa tegidki ära! Nii ilus!"

"Tegin jah," tõden absoluutse rahu ning uhkusega Ja teen ka selle koduõppe lõpuni ja pean eriolukorra vapralt vastu ning luban, et käin igal vaheaja päeval oma tublide koduõpilastega looduses matkamas. Tänase matka käigus saime ikka meeletult ilusaid pilte ning kui ma kodus neid vaatama hakkasin, siis sain aru, et lisaks mandala värviraamatutele on superilusaid mandalamustreid ka looduses. Neid lihtsalt peab nägema. Vau-efekt on garanteeritud.

Autor: Liina Valner, 7-aastaste kaksikute ema

Loe lisaks: Karmavõlaga koduõpetaja

Koroona-ajastu kõrvalnähe: kuulsuste loba käib järsku hirmsasti närvidele

Ajurveeda konsultant Mirjam Hakkaja: Isolatsiooni õndsus

Kas koroona on hoopis meele tervise probleem?

KOMMENTEERI!