OSHO: ära karda ennast aktsepteerida sellisena, nagu sa oled!


OSHO: ära karda ennast aktsepteerida sellisena, nagu sa oled!
Foto: depositphotos.com

Miks ma kardan aktsepteerida end sellisena, nagu olen? Kõik on selles samas olukorras. Kõik kardavad aktsepteerida end sellisena, nagu nad on. Niimoodi on viimastel sajanditel inimesed kasvatanud ja õpetanud iga last, iga inimolendit, kirjutab Osho oma raamatus "Teadvelolek tänapäeva maailmas".

See strateegia on lihtne, aga väga ohtlik. Strateegia on mõista sind hukka ja anda sulle ideaalid, nii et sa püüad alati olla keegi teine. Kristlane püüab saada Jeesuseks, budist püüab saada Buddhaks, ja see tundub olevat väga tark vahend, et eraldada sind sinust endast; nii et inimesed, kes seda teevad, ei tea seda isegi. Sõnad, mida Jeesus ristil ütles, ta viimased sõnad inimkonnale on mitmeski mõttes tohutult tähendusrikkad, eriti selles kontekstis. Ta palus Jumalat: "Isa, andesta neile, sest nad ei tea, mida teevad." Need on kohaldatavad igale isale ja emale, igale õpetajale ning igale preestrile ja moralistile - inimestele, kes juhivad kultuuri, ühiskonda, tsivilisatsiooni; kes püüavad vormida iga inimest teatud viisil. Võib-olla nemad ka ei tea, mida nad teevad. Võib-olla nad mõtlevad, et teevad kõik sinu heaks. Ma ei kahtle nende heades kavatsustes, aga ma muidugi tahan, et teaksite - nad on ignorantsed; nad on ebateadlikud inimesed.

Väike laps sünnib ebateadlikku ühiskonda. Ja see ebateadlik ühiskond hakkab last vormima vastavalt oma ideaalidele, unustades ühe asja, mis on kõige olulisem - lapsel on oma potentsiaal, ta ei pea kasvama Jeesuseks ega Krišnaks ega Buddhaks, vaid ta peab kasvama iseendaks. Kui ta iseendaks ei kasva, jääb ta kogu eluks tohutult õnnetuks. Ta elu muutub põrguks ja needuseks, ja ta ei tea, mis valesti on läinud. Talle näidati juba päris alguses kätte vale suund. Inimesed, kes on näidanud talle kätte vale suuna, on need, kes tema arvates teda armastavad; ta arvab, et nad on ta heategijad. Tegelikult on nad ta kõige suuremad vaenlased. Vanemad, õpetajad, preestrid ja ühiskonna liidrid on iga inimese, kes on siiani maa peale sündinud, kõige suuremad vaenlased. Ilma ise seda teadmata eraldavad nad su sinust endast. Ja et sa seda tähele ei paneks, korrutatakse sulle ühte asja: et sa oled vääritu, ei kõlba kuskile, sinust pole üldse mingit kasu. Muidugi võid sa saada austuse, lugupidamise vääriliseks, kui sa järgid reegleid ja korraldusi, mille teised on sulle ette andnud. Kui sa oled võimeline saama silmakirjatsejaks, siis oled ühiskonna mainekas liige. Aga kui tahad olla aus, siiras, ehe, sina ise, siis mõistavad kõik sind hukka. Ja läheb vaja tohutut vaprust, kui kõik sind hukka mõistavad. Selleks läheb vaja inimest, kellel on raudne selgroog, et seista oma jalgadel ja öelda endale: "Ma ei kavatse olla keegi teine kui ma ise, hea või halb, aktsepteeritav või mitte, mainekas või mitte. Üks asi on kindel - ma olen ainult mina ise ja mitte keegi teine."

Seotud lood:

See nõuab tohutult revolutsioonilist hoiakut elu suhtes. See on põhiline mäss, mida vajab iga inimene, kui ta tahab kunagi olla väljaspool kannatuste nõiaratast. Sa küsid minult: "Miks ma kardan aktsepteerida end sellisena, nagu ma olen?" Sest mitte keegi pole aktsepteerinud sind sellisena, nagu sa oled. Sellest on tekkinud hirm ja taipamine, et kui sa ennast aktsepteerid, siis keegi teine sind ei tunnusta. See on absoluutne tingimus igas seni eksisteerinud ühiskonnas ja kultuuris, et kui sa ennast aktsepteerid, siis kõik teised hülgavad su, või siis ei tunnusta sa ennast ja saavutad oma ühiskonnas ja kultuuris au ning kuulsuse. See valik on tõepoolest väga raske. Ilmselgelt valib enamik ühiskonna lugupidamise, aga koos sellega tulevad igasugused mured, piinad, mõttetuse tunne, kõrbetaoline elu, kus midagi ei kasva; kus miski pole roheline; kus ükski lill kunagi ei õitse; kus sa kõnnid ja kõnnid ja kõnnid ega leia kunagi ühtki oaasi.

Loe veel

Mulle meenub Lev Tolstoi. Vaid mõne päeva eest oli Moskvas rahvusvaheline raamatunäitus ja üks mu sannyasin, Lani, käis seal. Ta oli üllatunud... ja mu Vene sannyasin'id olid seal samuti üllatunud: maailmakuulsad kirjastused näitasid oma raamatuid, aga meie leti ümber oli kõige rohkem rahvast. Üks vana mees küsis minu pilti vaadates Lanilt: "Kas see mees on midagi Lev Tolstoi sarnast?" Lihtsalt mu habeme tõttu. Tolstoil oli väga ilus habe. Tolstoi nägi pidevalt üht unenägu, mis on terve sajandi vältel huvitanud igasuguste koolkondade psühhoanalüütikuid. See unenägu oli väga kummaline, ehkki mitte minu jaoks. Minu meelest ei vaja see psühhoanalüüsi, vaid lihtsalt tervet mõistust. See unenägu kordus iga öö pidevalt, mitu aastat. See oli kummaliselt õudne ja Tolstoi ärkas iga öö higistades üles, kuigi unenäos polnud mingit ohtu. Aga kui mõistad selle unenäo tähendusrikkust... see oli probleem, mis muutus õudusunenäoks. See unenägu esindab peaaegu iga inimese elu. Ükski psühhoanalüütiline koolkond pole suutnud välja selgitada, mis unenägu see on, sest paralleele pole, see on pretsedenditu. See unenägu oli iga öö üks ja seesama: tohutu kõrb, nii kaugele kui silm seletab, ainult kõrb ja kõrb... ja kaks saabast, mille Tolstoi enda omadena ära tundis, muudkui sammuvad edasi. Aga teda ennast pole seal... lihtsalt saapad kõnnivad ja kriuksuvad liival. Ja see jätkub, sest kõrb on lõputu. Saapad ei jõua kunagi kuhugi. Tagasi vaadates nägi ta kilomeetrite kaupa saabaste jälgi ja ees saapaid, mis kõndisid muudkui edasi. Tavaliselt sa ei arva, et see võiks olla õudusunenägu. Aga kui süveneda - iga päev, iga öö üks ja seesama mõttetus, ja kuhugi ei jõua. Tundub, et pole mingit saatust... ja saabastes pole kedagi, need on tühjad. Ta rääkis seda kõigile tuntud psühhoanalüütikutele tollasel Venemaal. Keegi ei osanud arvata, mida see tähendab, sest polnud mingit raamatut, kus oleks kirjeldatud unenägu, mis oleks sellega veidigi sarnanenud. See oli täiesti unikaalne. Aga minule pole see psühhoanalüüsi küsimus. See on lihtne unenägu, mis kujutab iga inimese elu. Sa kõnnid kõrbes, sest sa ei liigu eesmärgi poole, mis on su olemusele omane. Sa ei jõua kuhugi. Mida rohkem sa kõnnid, seda kaugemale endast jõuad. Ja mida rohkem sa otsid mingit tähendust... sa leiad täieliku tühjuse, ei midagi muud. See on selle unenäo tähendus. Inimene on kadunud, ainult saapad kõnnivad. Sind pole selles, mida sa teed. Sind pole selles, millega sa tegeled. Sind pole selles, mida sa teeskled end olevat.

See on täiesti õõnes, puhas silmakirjalikkus. Aga see, kuidas seda luuakse, on väga lihtne: räägi kõigile, et sellisena, nagu sa oled, ei vääri sa üldse eksisteerimistki. Sellisena nagu sa oled, oled sa lihtsalt inetu, tõeline õnnetus. Sellisena, nagu sa oled, peaks sul olema enda pärast häbi, sest sa pole väärt austust ja lugupidamist... Muidugi, iga laps hakkab tegema asju, mis peaksid justkui väärima lugupidamist. Ta muutub üha võltsimaks ja võltsimaks, üha kunstlikumaks ja kunstlikumaks, jääb üha rohkem eemale oma autentsest reaalsusest, tegelikust olemusest - ja siis tärkab hirm. Kui tekib igatsus end tunda, järgneb sellele otsekohe suur hirm. Sa kardad, et kui leiad ennast, siis kaotad austuse enda vastu, isegi enda silmis.

Ühiskond on igale inimesele liiga raske. See teeb, mida iganes suudab, et sind mõjutada, nii et hakkad mõtlema, et sa oledki see mõjutus, ja sa muutud osaks ühiskonnast, su enda olemuse vastu. Sinust saab kristlane, sinust saab hindu, sinust saab moslem, ja sa unustad täiesti, et sündisid lihtsalt inimesena, ilma religioonita, ilma poliitikata, ilma rahvuseta, ilma rassita. Sa sündisid lihtsalt puhta kasvamisvõimalusena. Minu meelest on sannyas selleks, et tuua sind su enda juurde tagasi, olgu tagajärjed millised tahes; olgu risk milline tahes. Sa pead enda juurde tagasi tulema. Sa ei pruugi seal leida Jeesust, selleks pole vajadust. Ühest Jeesusest piisab täiesti. Sa ei pruugi sealt leida Gautama Buddhat ja sellest pole mitte midagi, sest liiga palju Gautama Buddhasid oleks lihtsalt igav. Eksistents ei taha inimesi korrata. See on nii loominguline, et toob alati midagi uut igasse inimesse: uue potentsiaali, uue võimaluse, uue suuruse, uue dimensiooni, uue tipu. Sannyas on mäss kõigi ühiskondade ja kõigi kultuuride ja kõigi tsivilisatsioonide vastu sel lihtsal põhjusel, et need on üksikisiku vastu. Mina olen täielikult üksikisiku poolt. Ma võin ohverdada iga ühiskonna ja iga religiooni ja iga tsivilisatsiooni, kogu inimkonna ajaloo ühe üksikisiku eest. See üksikisik on kõige väärtuslikum fenomen, sest ta on osa eksistentsist.

Sa pead loobuma oma hirmust. See on sulle peale sunnitud, see pole loomulik. Vaata väikseid lapsi - nad aktsepteerivad end täielikult: pole hukkamõistu, pole soovi olla keegi teine. Aga kui laps kasvab, siis on see kõik häiritud. Sa pead julgust koguma, et tulla tagasi enda juurde. Kogu ühiskond takistab sind, mõistab su hukka. Aga palju parem on see, et sind mõistab hukka terve maailm, kui jääda õnnetuks ja võltsiks ja kunstlikuks ja elada kellegi teise elu. Sul võib olla õnnelik elu. Ja siin pole kahte võimalust, vaid ainult üks - see, et sa pead olema sina ise, ole, kes oled. Sealt, enda sügavast aktsepteerimisest ja austusest enda vastu alustadki kasvamist. Sa lased õitseda oma lilledel - mitte kristlikel, mitte budistlikel, mitte hinduistlikel, vaid täielikult su enda omadel - ja see on panus eksistentsi. Aga see nõuab tohutut julgust minna üksi mööda oma rada ja jätta kõik teised maanteele. Rahva hulgas on mõnus olla, soe - üksi minna on muidugi hirm.

Mõistus muudkui vaidleb, et kogu inimkond ei saa eksida, ja mina lähen üksi edasi. Parem on olla osa rahvahulgast, sest siis sa ei vastuta, kui miski läheb valesti. Igaüks vastutab. Aga hetkel, kui lahkud rahva seast, võtad vastutuse jälle enda kätte. Kui miski läheb viltu, siis vastutad sina. Ent pea meeles üht väga olulist asja: vastutus on medali üks külg, teine külg on vabadus. Sul võivad olla mõlemad või mitte kumbki. Kui sa ei taha vastutada, ei saa sa vabadust ja ilma vabaduseta pole kasvu. Niisiis, sa pead aktsepteerima vastutust ja elama absoluutses vabaduses, et saaksid areneda selleks, kes sa oled.

Võib ilmneda, et sa oled roosipõõsas või saialill või ehk metsalill, millel polegi nime. Aga üks on kindel: ole, sa kes oled, aga sa oled tohutult õnnelik. Sa oled täiesti õnnis. Sa ei pruugi olla lugupeetud - vastupidi, võib-olla mõistavad kõik sind hukka. Aga sügaval sisimas tunned sa sellist ekstaatilist rõõmu, mida võib tunda vaid vaba inimene. Ja ainult vaba inimene võib kasvada kõrgemates teadlikkuse kihtides, võib jõuda Himaalaja tippudeni.

Allikas: Osho "Teadvelolek tänapäeva maailmas", kirjastus Pilgrim

Loe lisaks: Osho: ära sunni asju tagant, lase elul lihtsalt kulgeda nii, nagu ta kulgeb

Osho tsitaadid elust, armastusest ja julgusest

Osho: hirm surma ees on hirm aja ees. Ja ajahirm on sügaval sisimas hirm elamata hetkede, elamata elu pärast

KOMMENTEERI!