On aeg hakata kuulama oma tundeid!


On aeg hakata kuulama oma tundeid!
Kuula oma tundeiddepositphotos.com

Kui oled pikka aega peitnud emotsioone enda sisse ja elanud nii nagu sinult oodatakse, siis ühel hetkel võid tunda, et sulle saab küllalt. See on kui ärkamine, mis toob kaasa tunnete, mõtete ja soovide tulva. Mida selle kõigega peale hakata? Tuuli Mäemat soovitab seda kõike lihtsalt kogeda, et iseennast paremini tundma õppida.

Kevad paneb justkui rohkem tundma, kõike on rohkem - õhku, valgust, linde. Ainus, mida aina vähemaks jääb on aeg. Kohustused ja tähtajad ajavad pidevalt meid taga. Tundub, et ükskõik, kui kiiresti rutata, nad saavad meid ikka kätte. Tundub, et aega oleks vaja juurde võita, et kõik soovitu ära teha. Elada nii, et miski pidevalt tagant pressib, on pinget tekitav. See ebamäärane ärevus ja raskus tungib nii meie südamesse kui ka hinge.

Ma pole varem kogenud nii põnevat aega nagu praegu. Ma ei tea, kas asi on kevades või ongi tekkimas mingit moodi Uus maailm. Vahel on oma keha nii raske kuulata. Ta esitab soove, mida tegelikult täita ei tahaks. Keha tahab üht, mõistus teist ja süda kolmandat. Meist paljud ei oska sellises valikus mingitpidi käituda - õpetatud on, et elada tuleb südame järgi, ometigi karjub mõistus nii teist keelt ning füüsis tahaks hoopiski midagi kolmandat. See on justkui salajane mäng Sinu ja Sinu vahel.

Näiteks on mul viimane nädal aega meeletu söögiisu. No ilmselt sööksin krohvi seinast ka ära, rääkimata siis kõigest muust ebatervislikust, mis suust alla läheb. Ja siis see üks osa minust - mõistus, mis on nii ärkvel ja teadvustatud, öeldes, et võibolla võiksid võtta vitamiine või lihtsalt mõistusega piirata kõike. Keha aga küsib, nõuab ja palub. Asi ei olegi ainult elevandi suuruses söögiisus. Keha tahab kõike muud ka, meeletus koguses, kohe, nüüd ja praegu - magada, loominguga tegeleda, kirjutada, olla üksinduses ja samal ajal kallima kaisus, olla ilus ning samal ajal täiesti tavaline, kuulata ja samal ajal vait olla, tööd teha ja samal ajal hoopiski logeleda.

Seotud lood:

Ma olen põhjani täis äärmusi ja vastakaid tundeid. "Kuidas saab ühes inimeses nii palju erinevaid tundeid, mõtteid, soove ja tahtmisi olla?" küsisin endalt täna hommikul ärgates. Tekib tunne justkui oleksin miljonist kihist koosnev sibul, kus iga uus kiht viib unustamatule reisile. Just unustamatule, sest iga selle soovi, tunde ja tahtmisega tuleb ellu midagi uut - huvitav õppetund, kogemus, avastus.

Nii ma siis olengi võimeline ühel hetkel nutma ja teisel hetkel naerma nii, et hing jääb kinni. Ja mul on päriselt ka naljakas. Ja mul on päriselt ka järgmisel hetkel tohutult kurb. Ma suudan olla korraga endas ja endast ära. Ühel hetkel olla mesimagusalt armas ja järgmisel hetkel vastik bitch. See, mis kõnetas mind eile, ei kõneta mind enam täna. Igal hommikul ärgates on lisandunud mõni uus mõte, tunne või soov ning üks vanadest lahkunud.

Ma üldse ei kavatsegi oma kehale, mõistusele ega südamele vastu töötada. Esimest korda elus lasen ma kõigel välja tulla. Ilma igasuguste süümepiinadeta. Ma ei taha enam mõelda sellele, mis oleks hea teiste suhtes. Mulle ei lähe korda, kas on viisakas naerda kõhukrampides avalikus kohas või teisel hetkel nutta. Ma lasen oma kehal küsida toitu täpselt nii palju, kui ta vajab. Ma lasen endal magada nii palju, kui vaja. Töötan täpselt sinna piirini, kuni kehal on küll. Armastan kuniks süda on täis.

Millele see tegelikult viitab? (pikk paus ning siis hakkan lihtsalt kirjutama) Ma olen väga pikka aega elanud kõik oma emotsioonid, tunded, tahtmised, palumised, soovid ja mõtted enda sisse. Nüüd on aga see pott ääreni täis ja hakkab üle ajama. Nii siis see keha loobibki mulle täiesti segaseid tundeid, mõtteid, soove, tahtmisi. Ja ma mõistan seda alles praegu, kui lasen lihtsalt oma kehal kirjutada ilma, et mõistus töötaks.

Vapustav, kas pole? Elu on tõeliselt põnev. Kui võtad lihtsalt aega, et seda uurida.

Algav kevad toob hoopis uued arusaamad ja põhimõtted - kõik, mis enne teenis, see enam ei teeni. Enam ei taha saada nii palju, rohkem tahaks anda. Kõike on liiga palju - asju, kohustusi, tööd, inimesi. See kõik enam ei teeni. tundub, et mida vähem, seda parem.

Algav kevad on hea aeg, et ärgata unest. Märgata enda sees tõelisi tundeid, mõtteid ja soove. Kuulata neid päriselt ja lasta neil elada, kasvada, areneda, õppida, hingata, armastada. Liikuda vooluga kaasa ja mitte tõkkeid luua - nii enesele, elule kui ka tunnetele. Hingata sügavamalt õhku kopsudesse ja täita end unistuste kuhjaga.

Elu on imeline, kui lased sellel lihtsalt voolata. Võimalus kogeda kõiki neid kõikumisi ja tunnete keeriseid on kauneim kogemus, mis siin maailmas olla saab!

Autor: Tuuli Mäemat

KOMMENTEERI!