Nädala Alkeemik: RAINER NÕLVAK


Nädala Alkeemik: RAINER NÕLVAK

Maailmakoristusaktsiooni "Teeme ära!" eestvedaja ja kodanikuühiskonna aktivist Rainer Nõlvak räägib prügitalgutest, Eesti Nokiast, maailma majandusest, ökoelust, tervislikest eluviisidest ja maailma muutmisest.

Maailmakoristusaktsiooni "Teeme ära!" eestvedaja ja kodanikuühiskonna aktivist Rainer Nõlvak arvab, et elu ei pea olema mitte lihtne vaid huvitav. Tema juhtimisel võtavad tänavu ligi sada riiki ette mastaapse üleplanetaarse prügisorteerimismissiooni.

2008. aastal alguse saanud prügikoristustalgud "Teeme ära!" on saanud väga hea vastuvõtu mitmel pool maailmas: sarnaseid ettevõtmisi on toimunud juba 16 riigis, rohkem kui 2,7 miljoni vabatahtliku osalusel. Tänavu toimuv "Maailmakoristus 2012" ("Let’s Do It World CleanUp 2012") on selle rahvusvahelise liikumise esimene suur ühisettevõtmine, millega on tänaseks liitunud ligi sada riiki. Kuidas see planeet siis ära koristada plaanitakse?

Tavaliselt juhtuvad asjad nii, et paar inimest mõtlevad, et võiks asju teistmoodi teha ning siis sealt hakkabki kõik edasi hargnema. Viimase kümne aastaga on kommunikatsioonivahendite vallas toimunud nii võimas areng, et nüüd saavad pea kõik inimesed omavahel suhelda. Meil on planeedil 4,4 miljardit mobiiltelefoni ja internetiühenduski juba pea kõikjal, info levib tänasel päeval teistmoodi ja ülikiiresti. Minu jaoks oli näiteks hämmastav, kui kiiresti levis üle kogu maailma Eesti koristuskampaania video!

Seejärel tekkinud huvi teistest riikidest innustas meid ja sünnitas algul meeletuna tunduva mõtte, et mis oleks kui prooviks seda planeeti ära koristada. Jagasime oma unistust ka teistega ja nii see kõik lahti rulluma hakkaski.

Võimsa tehnoloogilise arenguga oleme loonud heaoluühiskonna, mille tulemusena oleme tekitanud majanduse, kus toodetakse hiiglaslik hulk asju, mida me ei vaja. Ameerika statistika põhjal leiab enam kui 2/3 asju kuue kuu pärast oma koha prügikastis. Kui see ongi tipptsivilisatsioon, siis äkki prooviks nüüd kuidagi teistmoodi?

Maailmakoristuskampaania üks mõte on ka selles, et tulla õlg õla kõrval kokku ja öelda maailmale, et me tahame nüüd teistmoodi elama hakata. See annaks tuge ka valitsustele ja organisatsioonidele, kes omakorda näeks, et tugi millegi ära tegemiseks ja muutmiseks on inimeste poolt olemas. Mudelid, kuidas majandust muuta, on ju teada, tuleb lihtsalt kokkulepetele jõuda.

Vaikselt loodetakse, et äkki saab "Teeme ära!" maailmakoristuaktsioonist see kauaotsitud ja -oodatud Eesti Nokia – mis sellest võimalikust tiitlist arvad?

Eesti Nokia otsimine hakkas pihta siis, kui me rahvusena tervikuna otsisime oma identiteeti teiste rahvuste hulgast – ja ka siis oli see metafooriks. Eneseleidmine, mida see Eesti Nokia, meie ihaldatud Püha Graal, sümboliseerib, on protsess, mitte üks lõplik ja identifitseeritud projekt. Ja see ei ole ei Skype ega laulupidu ega "Teeme ära!" ega mingi muu asi.

See Nokia peitub meie igaühe südames, meie julguses ja arusaamises öelda, et me oleme eestlased, väärtustada end samasuguse rahvana nagu kõik teisedki, ilma neid halvustamata või ülistamata. Sisemise tasakaalukuse leidmine rahvuslikul pinnal – see ongi meie Nokia. Ja küll me seda ükskord ka suudame, oleme selles suunas päris palju samme teinud ja on tõenäoline, et eneselegi märkamatult me varsti olemegi selles Nokias.

Hiljuti käisid New York’is tähtsal kohtumisel - millega tegu oli? Kes seal osalesid, mida seal arutati ja mis järeldustele jõuti? Mis sellest edasi areneb ja miks see nii oluline oli?

Eesti Välisministeeriumiga koostöös korraldasime ÜRO peakorteris Maailmakoristuse tutvustusürituse. Saime ka kiigata samal ajal toimunud järgmise aasta säästva arengu alase Rio 20+ tippkohtumise ettevalmistuse köögipoolele. Tõttöelda, ei olnud nähtu eriti julgustav. Saan täna hoopis paremini aru, miks ei ole kahekümne aasta jooksul õnnestunud globaalset kliimakokkulepet saavutada ning miks me ikkagi säärasel hävitaval moel "progressi" poole kihutame. Vähemasti praegusel moel. Sõnu on palju, ilusaid ja suuri, aga kuskilt tagant kumab hirm vastutuse, riskide, ebaõnnestumiste ees. Ma ei tea, kuipalju on rahvusvahelises diplomaatias inimesi, kes meie planeeti tõesti armastavad. Igatahes mitte piisavalt.

Sel nädalal on teil taas suur kokkusaamine, seekord Eestis - kohtuvad kõikide maailmakoristusaktsioonis osalevate riikide esindajad - mis on selle kohtumise eesmärk?

Saame kokku koristusmeeskondadega 45st riigist ning arutame, senistele kogemustele toetudes, kuidas paremini teha. Jagame oskusi, mis prügiga teha, kuidas kokkukorjatut sorteerida, kuidas omavalitsuste ja partnerite suhelda ja muud taolist. Julgustame värskelt liitunuid ja oleme moraalselt toeks. Olulise asjana, ka Eesti jaoks, on kavas leida konsensus prügivaba maailma poole liikumisel tegevuskavas.

Ideedena on laual päris huvitavaid mõtteid, kuid millised neist kõigi toetust leiavad - see selgub pärast konverentsi. Igal juhul on meile selgeks saanud tõsiasi, et ümberkorraldused, mida maailma prügivabaks muutmiseks teha on tarvis osutuvad mastaapsemateks kui esialgu tundus. Probleem pole ei rahas, tehnoloogiates ega inimeste võimekuses.

Säästva elustiili murranguline kasutuselevõtt on kinni eelkõige inimsuhete, hirmude, sissejuurdunud hoiakute ning aegunud paradigmade koorma alt vabanemises.  Konverentsil otsimegi teid turvalise, kogukondadest hooliva koostööni planeedi erinevate võrgustike vahel. Sest on selge, et tegutseda tuleb üheskoos. Ja see on tore!

Mis seis tänaseks on - mitu riiki osaleb? Kui suur on huvi? Milline on tagasiside nende poolt?

Viimase seisuga on Maailmakoristusest osavõtust teatanud 85 riiki. Paistab, et esialgselt unistatud 100 riigi piir on reaalne. Kuid riike on maailmas ligi 200, seega on kõigil huvilistel võimalik veel appi tulla ning omale meelepärane riik puuduvate hulgast kaasa kutsuda. Tänane regionaalsete koordinaatorite tiim on kasvanud ligi saja toimeka inimeseni, seega tuge ja nõu saab vajadusel ikka. Osalevate riikide poolne tagasiside on seinast seina, nii nagu erinevad majanduslikud ja kultuurilised eripärad ja temperamendidki. Tagasi vaadates tundub, et meie eestlaslik, põhjamaine rahulik meel on olnud vältimatu kohati vägagi keevaliste aktiivsete lõunamaalaste "taltsutamisel". Nalja saab igatahes palju.

Kas mõni riik on mõne huvitava koristusaktsiooniga välja tulnud?

On riike, kus mitmed tiimid võitlevad õiguse eest olla maailmakoristuse partner. Tihtilugu pean selliste asjadega tegelema. Me pole suuremad asjad kohtumõistjad olnud, ikka aitame neil endil kokku leppida. Vast üks omapäraseid arenguid oli Serbias, kus kohalik Keskkonnaministeerium lõi Teeme Ära osakonna ning kogu kampaania toimub riiklikult, üleskutsujaks on teiste seas tennisetäht Novak Djokovic. Moldovas seevastu on koristuspäeva hingeks kaks vaevalt 20aastast tüdrukut, kes oma entusiasmi ja paarikuulise korraldustööga 200 tuhat inimest kodudest välja tõid.

Mida tavakodanik saab teha? "Teeme ära!" raames?

Veel on üle 100 riigi, kellega suheldes on võimalik aidata Eestist pärit kogemuse abil nende elukeskkonda odavalt ja kiiresti paremaks muuta. Kui oskate mõnda keelt ja on ka huvi teatud kultuuride vastu ning jagub visadust, siis iga abikäsi on teretulnud!

Aga igapäevaselt oma argielus - mida soovitad, et keskkonnateadlikust arendada ja meie planeeti säästlikult ja hoolega suhtuda?

Viimaste aastatega olen avastanud, et tunnen omamoodi uhkust oma rämpsutekitamise võime vähendamisest. Pakendite sorteerimine, biojäätmete kompostimine ja muu on asjad, mida võiks ka teistele enda ümber soovitada. Inimesed tihtilugu ei tea, mis moel ja kuhu oma ülejäänud asju viia. Kuidas firmas paberid või pakendid eraldi koguda ning selle üle uhkust tunda. Aidake siis neid - nad on teile hiljem selle eest tänulikud.

Kuidas Eestis maailmakoristusaktsiooni kõrgemalt poolt suhtutakse? Kas näiteks poliitiline eliit on avaldanud toetust?

Sisuline toetus on ikkagi väga inimestepõhine. Muidugi, pole ette tulnud ühtegi poliitilist tegelast kes ütleks, et ärme parem korista. Eesti riigi toetus, Eesti saadikute, aukonsulite ja Eesti ÜRO töötajate toetus on meid väga palju aidanud. Hemingway kuulus lause, et igas sadamas võib kohata üht eestlast on jätkuvalt tõsi. Londoni Cityst Aafrika kõrbede ja Aasia avarusteni - on täiesti hämmastav, kui palju ja kui uskumatutesse kohtadesse meie väikest rahvast jätkub.

Sinu nägemuse järgi on maailma majandus kokku varisemas ja praegune rahandussüsteem oma aja ära elanud – millised võiksid olla lahendused olukorra muutmiseks?

On veider olukord: viimase 200 aasta tööstusrevolutsiooniga on enamusel planeedi elanikest tekkinud märkmisväärne elukvaliteedi tõus, lääne keskklassi inimene elab nagu vaarao, kellel oli selle elukvaliteedi jaoks vaja 6000 orja, meil piisab paarist pangalaenust. Ka tööviljakus on tõusnud 200 korda. See võiks ju tähendada, et meil on 200 korda rohkem aega suhelda lähedastega ja teha asju, mida armastame – aga millegi pärast see pole nii.

Oleme sattunud süsteemi, kus väga paljudel inimestel ei ole tööd, aega, raha. See pole inimväärne süsteem, mille oleme endale loonud. Meil on nüüdseks olemas piisav tehnoloogiline võimekus, et muuta elukorraldust planeedil, aga kahjuks me ise ei usu, et seda on piisavalt. Elame kogu aeg millegi uue ootuses.

Tänu sellele, et kõikvõimalikke tehnoloogilisi vidinaid tekib nii palju, on pool elanikkonnast hõivatud sellega, et nad müüvad üksteisele nende vidinate erinevaid omadusi. Ja see on tegevus, mida inimesed ilmselt liiga palju ei armastagi, aga see on ainus võimalus käia selle süsteemiga kaasas. Suur osa inimesi teeb töid, mida põhimõtteliselt ei oleks tarvis teha ja see ongi meie süsteemi jaburduse kõige suurem näide.

Inimese olemus on teha seda, mida ta armastab ja milles ta on hea. Kahjuks on see süsteem tänaseks enamuste jaoks tekitanud olukorra, kus nad lihtsalt peavad kaasa tiksuma, et ära elada. Arvan, et tegelikult ei peaks me inimkonnana enam nii palju tööd tegema, võiksime elukorraldust muuta ja teha selle asemel teisi asju.

Süsteemi muutuse nurgakiviks on selline hetk, kus inimesed peavad hakkama mõtlema ja see on teatavasti füüsiliselt raske tegevus. Palju lihtsam on võtta viina, vaadata televiisorit ja öelda, et mind see ei huvita ja ma tegelen oma asjadega. Aga nüüd ongi käes aeg, mil inimkonnal on võimalus teha kvalitatiivne hüpe. Vanasti polnud inimestel infot ega võimalust oma seisukohti kommunikeerida, nad pididki oma juhte usaldama. Aga täna on asjad juba teistmoodi ning uue süsteemi väljatöötamine algabki sellest, et inimesed märkavad, et nad saavad ise mõelda.

Kui vaadata neid liikumisi, mis praegu üle kogu maailma toimuvad, siis on selge, et me leiame lahenduse. On vaid aja küsimus, millal. Esimene samm on arusaamine, et meie praegune süsteem on jabur. Me ei pea kõike seda tegema, mida me teeme – me oleme iseenda vangid. Aga ka see on meie endi valik, keegi meid ju ei käsi.

Kas maailmas toimuvatest liikumistest rääkides pead silmas näiteks võimsalt üle Ameerika levinud ja ohtralt üsna vastuolulist meediakajastust pälvinud Occupy Wall Streeti?

Paraku pean Occupy Wall Street liikumisega nõus olema: kuni need 99% inimestest, kes lasevad endaga toimetada ükskõik millisel viisil, kaasa mõtlema ei hakka, seni seda lahendust ei tekigi. See 1% on seni püüdnud tegutseda nii nagu nad oskavad ja paratamatult oli hierarhilise struktuuri kehtestamine vähese infoga tingimustes kõige efektiivsem viis riiki vedada – otsuseid võtsid vastu need, kellel oli teave. Nüüd on aga teised ajad: kõigil on info olemas ning nad peavad oskama seda lugeda ja hakkama ise mõtlema.

Tegemist on mastaapse protsessiga: esimest korda tulevad inimesed planeedil kokku ühise mõttega, et nad ei ole kellegi vastu. Vanad, noored, mustad, valged, jne – nad kõik tahavad nüüd kuidagi teistmoodi elada. Nende sõnum pole vägivaldne ega ultimaatumeid esitav. Olen sarnast asja kogenud maailmakoristamise tiimides, kus tegevuse aluseks on koostöö ja alati püütakse leida konsensust, mis eeldab suurt empaatiavõimet ja teiste inimeste seisukohtade mõistmist.

Kõik, mida seal räägitakse ja mõeldakse, on siiras – neil ei ole salajast agendat. Seetõttu erineb see dramaatiliselt tänapäeva poliiitilisest süstemist, kus kõigil on ees pokkerinägu, toimetades ses salapärases maailmas, mis on täis intriige, salaplaane ja kavalusi. Mulle tundub, et selline elu on tühi ja mul on hea meel, et üha enam püüavad inimesed erinevates maailma punktides leida teistsuguseid lahendusi.

Minu meelest on väga paljudes tekkinud arusaamine, et selles maailmas ei ole olemas turvalisust, mis tuleks läbi jõu ja vägivalla. Meid on planeedil liiga palju, et me saaks mingit vägivaldset režiimi kehtestada. See ei too õnne ja oleks tragöödia kõigile, nii kehtestajatele kui kehtestatavatele. Igasuguse terroriga kannatavad mõlemad osapooled ja see teadmine võiks meile nüüd küll juba kohale jõuda.

Mis tunne Sul tekib Eesti Looduse Fondi nõukogu esimehena järjekordsest inimese poolt tekitatud reostusskandaalist kuuldes?

Kunagi oli õudne viha – saaks nad kätte! Nüüd saan aru, et tihtipeale ei pruugi see teadlikult tehtud olla. Pigem on selline nukrus. Ja siis teed oma praktilisi samme, mis antud olukorras teha saad. Kui oli viimane naftareostus Eestis, siis tassisime lindudega kaste Tallinnasse pesema: sõidad, auto linnukaste täis, kerge naftamürgitus juba peal aga lihtsal teed oma tegemisi. Kõike ei saa väga südamesse ka võtta, muidu lähed hulluks, nii et võib-olla on see ka teatav kaitsereaktsioon.

Kui öko Sa oma igapäevategemistes oled?

Ma ei ole ainult ühes asjas öko – meil ei ole veel elektritransporti ja seetõttu sõidan ma autoga, mis mind ikka veel kohutavalt häirib. Muide, üksi autoga sõit ongi keskkonnale kõige hullem. Kodus kustutan tulesid, keeran hambapesu ajal veel kinni, sorteerin jäätmeid ja koristan ka naabrite rannast prügi – ma lihtsalt tunnen end seda tehes paremini.

Ma olen nii öko kui ma suudan. Poest ostan piima oma taarasse (pudeleid pesen nõudepesumasinas, on säästlikum) – saan jälle pakendi võrra kokku hoida. Mulle meeldib see protsess. See on enesetunde küsimus: mitte et päästsin planeeti, vaid et mina teen oma sammu ära ja mul on endal hea tunne. Varsti plaanin tuuliku üles panna. Toidu osas jälgin seda, et ma ei viskaks toitu ära. Kodus on meil tihti eriarvamusi, kui ma söön asju, mis küll veel kõlbavad aga kuupäev on juba üle läinud.

Oled kõva spordimees – regulaarsed treeningud, triatlonid, oled osalenud ka Hawaii Ironmani võistlusel – selge, et kõik see mõjub hästi kehale, aga mida see Sinu vaimule annab?

Mulle on oluline, et ma saaksin tihti omaette olla ja niisama tänavanurgal passida on ju kuidagi veider, lisaks ei saa seal tegelikult omaette olla. Füüsiline tegevus on üks selliseid vabandusi omaette olemiseks. Kui mul on mingi asi, mis mind juba pikka aega vaevab, siis ma lähen jooksen 15 km ja tavaliselt on see nagu kellavärk: ma tean, et kümnendal kilomeetril hakkab kõik paika loksuma, tean täpselt, mis see otsitav lahendus on ja ülejäänud viis kilomeetrit on mul pigem see probleem, et kuidas see ilmenud lahendus meeles hoida.

Lääne tsivilisatisoonis on kaduma läinud võime oma keha kuulata ja tunnetada. Minu jaoks on hästi oluline see, et ma tajun oma keha olukorda: kuskilt hakkab miski järgi andma või füüsilise võimekusega on mingi probleem – nagu autol diagnostika süsteem – seda kõike saan jälgida sporditegemise käigus.

Lääne ühiskonnas me muudkui tarbime ja tarbime, kui tekib probleem, siis arst kirjutab tableti aga see on juba tagantjärgi parandamine. Läbi füüsise sihipärase kasutamise ma tajun, kuidas keha töötab ja kus mingid vead hakkavad tekkima. Samamoodi on söögiga – keha ütleb, mida ta vajab. Instinktid. Keha tuleb sihipäraselt kasutada, mitte kogu aeg autoga töölt koju teleka ette pikutama vurada, muidu ta enam ei ütlegi sulle. Sellest, kui masinavärk on korras ja kõik toimib, tuleb suur nauding.

Sa oled täiskarsklane – mis sai sellise sammu ajendiks?

2008. aastal kui oma abikaasa Astridiga kohtusin, küsis ta minult, et miks ma joon? Ma pole kunagi suur napsumees olnud aga õhtusöögi juurde veini ikka jõin. Vastasin talle, et ei teagi. "Kas sa järgi ei tahaks jätta?" küsis ta ja ma mõtlesin, et tõesti, miks mitte.

Astrid ütles mulle ühe lihtsa asja, mille peale ma ei olekski ise tulnud: ta on muusik ja esineb kainelt, publik aga on vahel rohkem või vähem napsine. Ja tema sõnul on masendav olla nendes olukordades, kus näed, kuidas inimeste eneseväärikus langeb nii madalale, et see on lausa kohtuav. Tajusin ennast seal teisel pool ja nii piinlik hakkas. Siis tekkis arusaamine, et tema jutus on uba. Aga sellist asja peab sulle ütlema inimene, kes on sulle oluline.

Selleks, et emotsioone tajuda, peab su mõistus olema värske. Meie kultuuris on tavaks, et jood ennast täis ja teed mingeid hulle asju kuna sa kainena ei julge oma emotsioone välja näidata – haavatav olla, see on hirmus. Eriti meestel: me püüame jätta emotsioonid kaugemale, et äkki on nii turvalisem aga siis käivad osad meist täiesti üle võlli. Ja ühekorraga mõistad, et saad seda emotsiooni ka kaine peaga kogeda, mis on nii vabastav kogemus! Ma pole kolm aastat tilkagi võtnud ja ma tunnen, et sellest ajast alates on ajutegevus üksjagu kiiremaks läinud. Palju rohkem on aega iseendaga olla ja unistada, selle asemel, et olla purjus. See tundub täna kuidagi nii...tühi.

Kuidas Sa lõõgastud ja ennast laed?

Viimasel ajal on mu lemmiktegevuseks üksi metsas kolada, ka pimedas. Loodus on minu jaoks nii turvaline keskkond. Tajun oma juuri – ma olen siit pärit, see on minu planeet, ma olen üks osa sellest suurest süsteemist, siin mu jalge all on sammal, seal on mingid seened ja sitikad, siis on muld ja bakterid, ma olen sellest ükskord osa olnud ja varsti saab minust taas samasugune muld. Ja ma tajun rahu selles süsteemis. Minu jaoks on selline üksi looduses olemine väga vaimne kogemus ja ma saan sellest jõudu.

Lõõgastun füüsilise tegevusega. Lihtsalt üksi puu all istumisest jääb väheks. Kõnnid näiteks. Või katsud puud ja mõtled, tajud, et see tamm on seal kasvanud 200 aastat! Kuidas see protsess on olnud, pinnas muutunud, taimeliigid vahetunud, kuidas kogu see elutsükkel toimub. Sa oled osake määratult suurest. Sinu enda probleemid muutuvad siis hästi pisikeseks ja saad aru kui tühised need kõik on.

Milles me inimestena head oleme: me oskame unistada ja mängida. See on inimese loomuses. Aga me tapame need unistused noorelt ära ja paneme inimesed treipingi taha tegema asju, mis neile ei meeldi, mida nad vihaga üksteisele hiljem poes pähe peavad määrima ning siis nad on kurvad ja vihased ja sõimavad üksteist ning kokkuvõttes oleme me kõik õnnetud, isegi need, kellel taskud raha täis on. Ma ei saa aru, miks me nii elame.

Miks Sa seda kõike teed?

Minu jaoks on see elementaarne, et otsida niisuguseid kohti ja võimalusi, kust minust on elus rohkem kasu. Meie aeg siin planeedil on niikuinii üürike, õhtu lõpuks jõuame kõik kalmistule, ning kui on piiratud hulk aastaid, siis oleks tark seda aega veeta nii, et endal lõpupoole piinlik ei hakkaks. Sest siis sa ei pruugi saada enam midagi muuta. Ja kui ma näen, et saan midagi ära teha ja sellest on ka teistel abi, siis niiviisi on põnev ja hea.

Vaadates neid arenguid, mis maailmas toimuvad, siis on üks teine tee, mida mööda elu võiks edasi minna – läbi teineteise mõistmise ja ausa suhtlemise. Seda hirmuühiskonna osa peaks kuidagi väiksemaks saama – just see on tegelikult turvalisuse võti, mitte enda ümber metalli ja betooni kuhjamine.

Kahjuks pole tänasel päeval inimkonnal suuri unistusi. Mitte ühtegi. Meil on väikseid unistusi, mis isikliku elu rõõmsaks teevad, aga ühiskonnal tervikuna puudub edasiviiv unistus, suured eesmärgid. Meie praegused eesmärgid on enamasti võlgadest vabaks saamine ja rahulikku tarbimisühiskonda tagasi pürgimine – ehk siis inimkonnana unistus, et jääks kõik nii nagu on, ökosüsteem elab meie tembutamise üle ja äkki me siis jääme ikkagi ellu, isegi kui see elu näeks oma olemuselt välja nagu pohmelliga ärkamine. Need suured unistused, mis meid on aidanud näiteks kosmosessesse jõuda, linnuna lennata või orjapidamine kaotada, inimkonnal täna kahjuks puuduvad. Selliseid asju pole ka rentaabel telerist reklaamida. Aga küllap see aeg tuleb, õige pea.

Kuidas seda maailma siis muuta, parandada?

Ainus viis, kuidas inimene maailma muuta saab, on läbi enda. Ja ma arvan, et seda on juba väga palju! Ega seda tüüpi, kes sulle hommikul peeglist vastu vaatab, pole lihtne muuta aga sellestki juba täitsa piisab. Pole oluline mõelda, et mida minu isiklik muutus esile kutsub ning püüda kogu aeg maailmaparandamisega suhtestuda, vaid pigem mõelda, et elu ongi lahe mäng ning tegeleda vähem teiste inimeste probleemide lahendamisega. Tegeleda hoopis sellega, mis meile tõeliselt rõõmu pakub – siis läheb elu ise paremaks.

Ma olen õnnelik selle üle, mida ma teen. Olen õnnelik selle üle, et mu elus on olnud raskeid kohti võibolla isegi rohkem kui kergeid. Ma ei tahaks, et midagi muutuks lihtsaks niisama, ma naudin pingutust selle nimel. Kui mul lastakse elada nii nagu ma elan, siis ma olen õnnelik selle üle. Muidugi saaks asju lihtsamaks teha, aga ma ei arva, et see teeks õnnelikumaks.

Ja kes ütles, et elu peab lihtne olema? Kui elu oleks lihtne, siis oleks ta väga igav. Elu peab olema huvitav, mis sellest kui see keeruline tundub.

Mis Sa lõpetuseks Alkeemia.ee lugejatele soovitad?

Kui teil on vähegi võimalust ja julgust, siis otsige üles omaenda Lugu – seda tasub teha. See võib olla täiesti veider ja hirmus ja ootamatustega vürtsitatud pingutus, aga uskuge mind, see tasub end ära.


Rainer Nõlvakut intervjueeris Ingrid Peek

Uuri lähemalt "Teeme ära!" ja "Maailmakoristus 2012" kohta:
http://www.teemeara.ee
http://www.letsdoitworld.org

Kuula Rainer Nõlvaku maailmamuutmisvisioone R2 saates "Hallo, Kosmos!"

 


KOMMENTEERI!