Mismoodi tundub avarus ja kuidas luua ühendus kõikide võimalustega?


Mismoodi tundub avarus ja kuidas luua ühendus kõikide võimalustega?
Foto: depositphotos.com

Mis tunne on olla lahti, inspiratsioonis, rõõmus, ühenduses kõige, absoluutselt kõigega? Mismoodi ennast sinna viia ja mismoodi seda alati mäletada? Sinna saamine saab olla sama lihtne nagu riiulist raamatu võtmine ja lemmikluuletuse lugemine, kirjutab Liisa-Indra Pajuste lehel Banaanisaar.ee.

Mis tunne see on, kui sa oled avatud? Seda peab mäletama, sest tuleb aegu, kui sa oled üleni kinni ja sees on kitsas tunne. Endas avaruse loomine on ühenduse loomine avarusega. Ja avarus ise on inspiratsioon, lahti olemine, rõõmus olemine... Nii kui sa mäletad, mismoodi see tunne kehas tundub, mida need tunded tähendavad ja mis mõtteid endaga kaasa toovad, lood sellega täieliku ühenduse ning saad avaruse tuua ka praegusesse hetke.

Kirjutasin enda jaoks lahti, mis see minu jaoks on.

Kui ma olen avatud, siis ma olen lahti tahtmistele. Tahtmised on mu soovid ja vajadused. See on kerge olemine, kus ma ei keela endale midagi. Kõik soovid ja mõtted saavad lennata kus iganes soovivad ja mul on hea neid jälgida. Kõik, mida mõtlen, toob rõõmu. Kõik, mida mõtlen tundub võimalik ja seejuures üsna kergelt saavutatav. Kõik-on-võimalik-tunde äratundmine toob kehasse seest suuremaks kasvamise ja avaruse kasvamise tunde.

Seotud lood:

Kui ma olen lahti, siis ma olen väike. Maailm on suur ja mina olen väike. Mul on nii palju avastada ja kogeda. See kõik tundub meeletult seikluslik, isegi müstiline ja lõpmatult inspireeriv, rõõmus ja huvitav.

Kui ma olen avaruses, siis on mul sees tühi tunne. See tunne on seest suur olemise tunne. Siia mahub kõike ja ma isegi ei tea, mis siin kõik on. See on impulsiivsete tärkamiste koht. Inspiratsiooni ja ideede avaldumise koht. Avaruse tunne on alakõhus, roiete all ja kurgus, rinnus, hingata on kerge ja õhk on justkui värskem, isegi jahedam.

Kui ma olen avaruses, siis ma olen teadmatuses. Ja see on eufooriliselt hea tunne! Täielik rõõm teadmatusest. See on koht, kus tühjusest ja teadmatusest saab tulla ainult kõike seda, mis toob mulle inspiratsiooni, kirge, tahtmisi, väljendamisi... Kus mul tuleb aina uusi ideid, mida teha, kuidas midagi teha või lahendada. Ja kus koos ideedega tuleb ka jõud nende teostamiseks. Nii on see omamoodi hingest tulevate inertside tunnetamine, vastuvõtmine ja mõtestamine.

Kui ma olen lahti, siis ma olen ühenduses. Ja kui ma olen ühenduses, olen ma suurem kui ma ise, sest minust saab kõik see, mis veel on. Ma pole ainult mina. Ma olen ühenduses kõige muu looduga. Ja seda loodut on hoomamatult palju. Minu rõõm ja rahulolu pärineb lihtsalt ühendusest.

Kui ma olen lahti ja avar, siis on see kodune tunne. Siin on kuulumise tunnet. Ma olen nii kaua otsinud kuulumise tunnet ja tead, siin on see olemas. Avaruses ja ühenduses kõigega mis olemas on ja jõuga, mis loob... Siin on kodu. Siin on mu koht. Siin on inspiratsioon, selgus, taipamised, edasiviiv jõud.

Siin on tänu. Väga sügav tänu. Tänus on vaikus ja soojus. See on nagu külmunud ja vettinud varvaste soojendamine koduse kamina ees! See on nagu vaataks kellegi siiraid silmi, kust helgib tahtmatult rõõmu ja teadmist samaaegselt. Keegi, kes tundub üleni minu inimene puhtalt sellepärast, et ma saan neist silmadest aru ja usaldan neid.

See on tunne, et mul on maailmas koht, mis on üleni minu. Kuhu ma kuulun. Killuke, mis on alati minu ka siis, kui maailmas võib kõik sassis olla. Ma saan siia alati tulla ja see on minu kodu. Ma olen siin alati kaitstud ja hoitud. Ma usaldan seda kohta täielikult. Kõik siin hoiab ja tõlgendab mind.

Kodu. Minu kodu. Avaruse tunne on ühenduses olemine, maailmale lahti olemine ja see toob mu koju. Justnagu mina kuulun siia, sellesse tundesse, kuulub see tunne ka mulle.

See on koht, mida enda sees hoida. Ma saan seda jagada, ent ometi on see puutumatult alati minu.

Mis viib mind avarusse? Looduses käänulistel avaratel teedel kõndimine! See muusika, mida ma armastan, kõik need head lood, mis tekitavad "oh, see lugu on nii hea" äratundmise. Sellise muusika saatel käänulistel teedel looduses kõndimine. Rõõmustamine viib avarusse. Valmisolek nautida ja rõõmustada.

Siin võib ka väsimus tekkida. Vahel mul tuleb avaruses väsimus. Nagu kõnniks mägedes hämmastavate loodusvaadete keskel ja lõpuks lihtsalt väsid sellest ilust ära. Isegi igav hakkab.
See on uue ühenduse koht. Märk suuna muutmisest, uue tegevuse kätte võtmisest. Siis ei tule väsimust. Kui ma hakkaks siin huvitavat raamatut lugema, lemmikseriaali vaatama, läheks kokkaks midagi maitsvat, siis fookus muutub ja ei teki väsimust. Kui kujutan ette end tantsimas oma "kodus", siis see ajab mind naerma ja ka väsimus kaob.

Kui midagi sisse lõikab, juhtub midagi ebameeldivat, siis visuaalne ettekujutus "oma kodus" olemisest, kus ma olen puutumatu muudab drastiliselt kogemust. Ma olen siin puutumatu ja alati selguses, inspiratsioonis, väga tugevas oma vibras. Selle nautimine toob mulle rõõmu, see on nii tugev, et seda on raske mitte nautida. Kõik siin hoiab seda.

See on muusikas olemise tunne, milles müra ei kuule. See on muusika enda seest läbi laskmise tunne. See kustutab kõik jamad, lihtsalt ei mäleta neid enam. Mu oma lemmikmuusika on nii vali, et muud ei kuule.

Kodu. Minu kodu. Avaruse tunne on ühenduses olemine, maailmale lahti olemine ja see toob mu koju. Justnagu mina kuulun siia, sellesse tundesse, kuulub see tunne ka mulle. See on koht, mida enda sees hoida ja usaldada. Sa saad seda jagada, ent ometi on see puutumatult alati sinu.

Autor: Liisa-Indra Pajuste

Allikas: Banaanisaar.ee

Loe lisaks: Sinu õnn on minu õnn - soovin südamest, et sul läheks väga hästi!

Andestamise harjutus: õpi andeks andma ning loo nii endale rahulikum ja õnnelikum elu

Rahulolu tänases päevas: juhi oma elu nii, et tunneksid end hästi

KOMMENTEERI!