Misanstseen - oma elu laval vaikuse sees seistes


Misanstseen - oma elu laval vaikuse sees seistes
Foto: depositphotos.com

Üksi on kindel ja turvaline - ei taha kuuluda kuhugi, kust saab teiste hulgast välja arvata - kuhu liidetakse, sealt ka lahutatakse. Kohta, kuhu inimene arvas end olevat seotud ei olnud tegelikult olemaski. Need on inimese valusad kogemused, et olnu on olnud näiline ja siis astub esile kurbus - üksiku hinge kaaslane. Inimene loob ise endale teekaaslase, kellega ühes olles tunda end kuuluvat ja seotuna olevat. Inimene tuleb, et olla ja minna - ta on ajutine, sest Aeg on meister ja inimene aja tööriist, kirjutab Marianne Umborg.

Ühe õppetüki lõppedes lavarekvisiidid vahetuvad - kui klaver põõsas või püss seinal on paigal ja paigas inimene, erinevate nägudega - igas enese poolt mängitud etenduses osaline, kes lahkub eesriide sulgudes nagu poleks olnudki. Inimesele on antud ja jäetud see roll ning lava, millel mängida iseenda mängu nimega Elu. Neil hetkedel, kui tema loos tundub olevat vaheaeg, näeb ta kõrvalt teiste omasid ja lihtsalt pealtvaatajana olles, tunneb end kõrvalejäetuna - ta ei kuulu ega ole seotud - tema teab, et käimas olevas etenduses tema sammudest ja olemas olemisest mitte midagi ei muutu - tema on vaikuse tolm, mis langeb tühjusesse. Kurbusega ühes olles nutab inimene taga seda, mis oleks võinud olla. Ta näeb kõrvalt tulede valguses mängitavat lugu ja on pealtvaataja. Inimene seisab lava kõrval ja on tähelepanu alt väljas - selles vaatuses pole temale osa kirjutatud ja teda ühes mängima ei võeta.

Seotud lood:

Vaatamise kogemuse asemel tahab inimene vaikuse varjudest välja astuda ja liikuda, et olla nähtav - tunda end elusana ja olla suure mängu osaline, sest muidu läheb Aeg, temast läbi minemata, mööda. Inimene tahab tunda ja teada, et teised ei saa ilma temata - tema otsitakse tolmunud saalist üles ja kutsutakse lavale - ta on oluline, sest vaid tema suudab ja oskab muuta ajakulgu.

Inimene saab kutse pealtvaatama, sest lava on juba valmis ja etendus käib - on hirm minna ja hämaruse sees nähtamatuna olla. Inimene tahaks vahele hüüda ja teiste etenduse ära segada - "Mina, mina ... - mind nähke ja mängima võtke - ilma minuta ärge tehke, olge ja liikuge - mina ei taha välja jääda!" Inimene etendab traagikat, sest ta ei tea, et aeg-ajalt on tema osa olla pealtvaatajana taust - see, kes on kui klaver põõsas või püss seinal, astudes oma remargi kõlades lavale. Inimene tahab olla kohe seal, et mängida ja kõlada. Kui ei anta, siis läheb ise ja võtab - loob segaduse, et tähelepanu valgus pöörataks temale - kui kõlab aplaus, siis on tema seda vastuvõtmas. Inimene tahab, et ta oleks vajalik ja õige, sest tema tulek muutis ja tegevus parandas olevat, et tulemus saaks ilusam, parem ja õigem - see on tema näoga jälgederida. Pealtvaatjana kõrval ja väljas seistes ei jää tema olemas olemisest jälgi maha.

Inimene seisab väljas ja näeb, et tema on välja jäetud, kuid inimene ise seisab oma elus ja tormamise asemel on aeg ringi vaadata - on peatus. Kui on tormakas tegevus, siis pole aega mõelda, sest kõik juhtub korraga ja liigub peatumatult edasi. Ennast väljajäetuna tundes vaatab inimene välja ja kuulatab välist, et mitte maha magada märguannet, mis kõlades teda kutsub ja uue etenduse välja hõikab - see on võimalus taas lavale astuda, et mängides ja elu etendades iseendaga olemisest pääseda.

Peatus on paigal seis - vaikuses tiksuvad südamelöögid. See on misanstseen - kus kõik on küll paigas, kuid etendust ei toimu, kui tähelepanuvalgusevihud on mujal. On aeg kuulata ja avastada Maailma endas - vaadata ise endasse - olla iseendas kohal ja paigas - elada ise oma elu.

Autor: Marianne Umborg

Allikas: https://marianneannemariblogi.blogspot.com/

Loe lisaks: Tähelepanuvajadus on suurim sõltuvus inimese teel

Solvumiste saladust lahendav võti on peidetud inimese sündimise aega

Manipuleerimise huvitavad vaatenurgad ja lahendused - inimese valeks muutumine





KOMMENTEERI!