Miks me naisena elades ei loo iseennast naisena


Miks me naisena elades ei loo iseennast naisena
Foto: depositphotos.com

Nagu pärast vihma seeni, nii on olemas koolitusi ja õpetusi, kuidas õppida olema ja iseennast kujundades kasvatada endast Naine - kanda kleite ja oma juukseid ehetena, olla seksikas, müstiline, loov ja särav jumalanna. Käime ja loeme ning proovime - ühel õnnestub see natuke rohkem, teisel mõnevõrra vähem. Kanname väliseid rekvisiite, mis peeglisse vaadates peavad meenutama meile, kes me oleme - NAINE. See on ilus väline maailm, kuid meie kehad räägivad teist keelt ja me ei oska neid lugeda. Me ei oska/suuda/saa naisena elades alati naine olla, sest meie ise ei loo ennast naisena.

Ajas kõndides, toimuvad meie kehades, pealispinnal ja selle all, muutused. Muutused ei ole ühesed, et kui kusagilt valutab või midagi on paigast, ära löödud, paistes jne, siis on see mõlemal kehapoolel täpselt see sama. Seda võib tunda olla küll mõlemal pool, kuid ühe poole ilmingud on võimendunud ja nähtavamad.

Inimene on tervik, ta on üks energia, mis kannab kahe poole nime - vasak ja parem, mees ja naine, pluss ja miinus - mis tahes nimi valida, mõte on ikka üks - kaks nime, mis hoiavad inimese sees tasakaalu. Vahel on ühte justkui rohkem ja teist vähem. Rohkem tundub olevat seda, mis on üle ja vähem seda, mida on puudu. Kuid tegelikult on rohkem seda, mida nähtavalt on vähem, sest see energia võimendub ja annab oma osa teisele lisaks - loob juurde seda nime, mida, inimese sisemise otsuse järgi, enam vaja läheb, et lahendada ülesanne. Pihta saab ja valu teeb see pool, mis on justkui kodust ära, teisele poole üle läinud. See energia viib tasakaalu, mis vajab lahendust, sest tegelikult on ta omal kohal ja ka teises kohal.

Seotud lood:

Selleks, et ennast maailma eest ja selle sees kaitsta ning enda eest seista, on naisele aeg-ajalt mehelikku tugevust lisaks vaja ja meie nö naispool annab selleks oma osa. Kuid mõnikord saab meheenergias olemisest märkamatult argipäev - me kõnnime selles edasi, sest meile tundub, et ilma selleta ei ole võimalik oma elus toimuvaga muidu toime tulla, kuid samal ajal saab keha vasak pool pihta ja haiget - ta vajab mõistmist ja annab meile märku - "Pane tähele, mida Sa teed!" Miks meil on vaja olla mehe energias? Miks meie, naisena olles, tunneme, et peame mehe rolli kandma?

Meie mehelik pool ei pea suutma rohkem, kui tema ülesanne on - tasakaalustada Naist. Naise kehas oleva energiana ei pea ta suutma naist meheks luua, sest ta on naise energia. Kui meie mehelik pool peab olema suurem ja vajab endale lisa, siis nähtub see meie vasakus pooles, mis peegeldab meile paremat poolt. Sel juhul, arvates, et vasak on nõrgem, antakse sinna nö väliselt juurde, kuid tegelikult ei ole midagi kusagil üle ega puudu, vaid küsimus on energia nimedes ja sellest tulenevates ülesannetes, mida meie ise alateadlikult või teadlikult oleme otsustanud suuta ja täita - millisena ja mille jaoks meie ise ennast tegelikult loome.

Kas oleme meie ise, kui tervikuna st iseendana seismas või mängime iseenda hingele vajalikku puuduvat osa - valides kanda seda rolli, mida meie ise oma enda elus ei tunne - täidame tühikut oma igapäevases elus. Täidame seda kohta, mida ootame teistelt enese olemas olemisele vastu. Tahame olla enne väljas ja alles siis, usume saavat olla sees - välise puudusest jääb nälg, mida kustutame selle nimelist energiat iseendale iseendast andes - kui väljast ei saa, siis proovime seda ise anda, asendame, kuid teeme seda enese arvelt.

Mida meil, naistel, siis tavaliselt vajaka jääb - see on isa ja mehe ehk mehe energia meie kõrvalt. Isa oli mees nimega isa või teda polnudki. Mees kandis küll mehe nime või teda polnudki. Ema ei saanud isa rolli kanda, sest ta on naine ja tema ei olnud ka ise tervikuna, kui tema isa polnud isana olnud ja lapse isa polnud mehena tema kõrval olnud. See on meie sees olev nälg oma teise poole järgi, sest kui me oleme naine, siis järelikult peaks meie teine pool ju mees olema ning mees peaks oma olemas olemise tõestuseks, nähtavalt meist väljaspool olema, et meie ise näeksime teda enese kõrval seismas ja saaksime tunda ennast tervikuna.

Mehed ja isad on meie eludes olemas, kuid täiuslikkust kohtab harva ja tunded ning inimeste elude huvitavad keerdkäigud, võtavad või vähendavad selle kvaliteeti, mis näiliselt olemas on. Andke, siis ma olen versus mul on, sest mina olen - mina olen tervik naisena. See on keeruline tee, sest juba väiksest peale oleme õppinud ise ennast lohutama, hoidma ja kaitsma selle eest ja vastu, mida meile vajaminevast vähem antakse või millest üldse ilma jäetakse - oleme ise endale emade, isade ja meeste eest - valime iseennast, iseenda jaoks, teist rolli kandma, et tunda ennast armastatuna ja hoituna. Anname iseendale saamata jäänud vajaliku tähelepanu ehk kogeme vastatud tundeid - iseendana kasvades, õitseme maailmas peegeldudes. (Mehed loovad iseendasse, ema ja naise puudusel, ise endast Naist).

Kuidas saavutada tervikuna olemine, kui Maailm ei olnud vajamineval hetkel alati kohal või oli, kuid ei teinud seda õigena. Me õppisime, et meie ise ei ole tervikud ilma nende teisteta. Meil on neid vaja, sest me TUNNEME neist puudust, sest nende ülesanne oli/on anda meile seda, mida meie oma teel ise ei saanud endale anda - füüsilist teist inimest, kes looks, õigena kohal olles, meist tervikut. Nii me oleme püüdnud, anda endale läbi oma aja seda, mida ema, isa ja mees oleksid, meie uskumuse järgi, ilusas ja täiuslikult õiges maailmas meile ise andnud. Oleme mänginud ise oma energiatega - nimetanud, igatsusest valusa puuduse selle nimega, mida oleme oma teel enda kõrvale vajanud. Meie ise ei ole ennast alati naisena loonud, vaid oleme püüdnud luua iseenast emana, isana või mehena. Nii me reageerimegi alateadlikult kohtades, kus tunneme välise puudutuse puudulikkust ja anname seal oma sisemisele endale vajamineva isa, ema või mehe ja sel juhul ongi meil endal, meis endas, meid ennast ehk naist vähem ja nö teist poolt üle. Kui meie energia kannab teist nime, siis see ei ole nagu meie oma, vaid see kuulub sellele, kelle puudutust igatseme endas tunda.

Mida meie kehad meile jutustavad? Keda me endaga ühes kanname? Keda meil on vaja, et olla see, kes me olla tahame? Miks just seda nime kandev inimene meist puuduvat osa meile saab anda?

Selle nimeline inimene on olemas või on olnud osa meie elust - me oleme seotud olnud, kuid tema ei loo meid naiseks ega muuda meie energiat teise nimeliseks. Meie ise teeme seda, kui asendame maailmast saamata jäänu iseendaga - lihtsalt nimetame oma energia ümber ja loome sellega tasakaalutuse enese sisse ning see, mis on meie sees, on nähtavana väljas - meie kehad räägivad meie lugusid.

Autor: Marianne Umborg

Allikas: https://marianneannemariblogi.blogspot.com/

Loe lisaks: Väega naine armastab üht võimast meest: ja mees, see jõud on sinus olemas!

Viktoria Raidos: perekonnas olgu esikohal mees ja naine, seejärel nende suhe ja alles siis lapsed

Mehe ja naise armastus suudab luua uue maailma

KOMMENTEERI!