Miks me ei oska elust rõõmu tunda?


Miks me ei oska elust rõõmu tunda?
Foto: Triin Maasik

Mäletan selgelt üht istumist koduterrassil. Umbes praegune aastaaeg oli, varasügis. Õhk oli jahe, aga mitte külm. Puudel olid esimesed lehed juba kollased, aga värvidemäng polnud veel vallutanud loodust. Mu poeg magas vankris, liigutasin ühe jalaga aeg-ajalt tema vankrit, et tema und pikendada. See oli hetk, mida varem olin näinud.. ei, polnudki kuidagi näinud. See oli lihtsalt nn anonüümne päeva osa, mis lihtsalt toimus. Lapse uneaeg, mina istun ta kõrval, üritan kas midagi süüa, lugeda või kirjutada ning saan seda teha täpselt nii kaua kuni pojake silmad lahti teeb. See oli täiesti tavaline argipäeva osa, ei midagi erilist, ei midagi "õnnelikku". Kuni ühe hetkeni. Selle hetkeni, mil otsustasin teadlikult oma elus rohkem õnne hakata nägema ja teadliku kohaloleku väega hakata nägema ka tavalistes, argistes ja rutiinsetes asjades ning tegevustes õnne.

Tavaline hetk muutus õnnehetkeks

Pärast otsustamist oli iga lapse uinak seal terrassil mu jaoks imeline õnnehetk. Poja magab, ma saan istuda ja puhata, nautida vaikset loodust enda ümber, juua rahulikult teed või kirjutada oma märkmikusse. Ma olen olnud edukas ema - laps on uinunud! Ma olen tänulik, et poja saab magada õues, et ta on nõus vankris magama ja et ta on nõus magama seisvas vankris. Kui palju asju, mille eest tänulik olla! Tõin endale veel sooja pleedi jalgadele, haarasin köögist tee kõrvale ka küpsise ning õnnehetk oli täiuslik.

Seotud lood:

Ja nii ka teiste momentidega - hommikusöögi valmistamine, jalutuskäik õues, õnnestunud tööülesanded, ettevalmistus külaliste saabumiseks, õhtune vaikusehetk, kui kogu ülejäänud pereliikmed on magama läinud, soe vannivesi või rammestus pärast treeningut. Minu enda valida on, kas ma näen neis hetkedes õnne või on need mu jaoks tühised argised toimetused, millest elu koosneb.

Toad, mida ise valime

Kui ma kukun sinna "porisemise" tundesse, siis ütleb mu mees mulle enesekindlalt: "Kallis, ma ei tule sinuga sinna tuppa!" Mida ta selle all silmas peab? Seda, et kui tunded on nagu toad, siis me kõik saame ise valida, millesse tuppa me sisse astume ja millisesse mitte. Saame valida virisemise, vingumise, porisemise ja rahulolematuse toad.

Aga samal ajal, kõrvaltoas, on võimalik ka see maailm, kus on rahulolu, tasakaal, õnn ja kergus, teiste aktsepteerimine just sellisena nagu nad on ja lahti laskmise püüdlusest neid muuta. Me kõik oleme oma elu juhid, valides ise selle toa, kuhu läheme ja kus oleme.

Miks on nii raske näha õnne?

Teades seda lihtsalt põhitõde, siis miks ikkagi on nii raske olla õnnelikum, rõõmsam, näha argipäevas enam õnne? Inerts on sees. Kui ma kord juba negatiivsele tähelepanu pööran, siis see saab inertsi sisse ja oleme täiesti mattunud sinna "tuppa".

Maailmakuulus koolitaja Tony Robbins korrutab pidevalt - kuhu läheb mu tähelepanu, sinna voolab ka mu energia. Teiste sõnadega - inertsi saab sisse see, millele tähelepanu pööran. Sest kõike, absoluutselt kõike siin maailmas on võimalik vaadata nii positiivse kui negatiivsena. Mida rohkem vaadata positiivsest aspektist, seda parem tunne mu enda sees on ja seda rohkem positiivsust mu ellu ka tulema hakkab.

Lisaks inertsile on olulised märksõnad ka vastutuse võtmine oma tunnete ja mõtete eest; oma mõtete teadlik juhtimine (sest mõttest algab tunne); ning teadlik kohalolu. Mõte on alati mõistuses, aga mõistuses pole südant. Südames elamine on tundepõhine elamine. Meile õpetatakse, et tuleb analüüsida, olla praktiline, asjad läbi mõelda ja pikalt ette planeerida, aga õnn on alati hetkes, kohalolus, siin. Tuues end oma mõttes tundesse, tekitame meelde korraks vaikuse ja lubame endal kogeda käesolevat hetke.

Teadlikult tekitame inertsi

Keskendudes sellele, mis mind käesolevas hetkes õnnelikuks teeb, annan just sellele liinile hoogu juurde ja tekitan teadliku inertsi. Sest hea ei saa tulla inimene juurde, kes pidevalt mossitab, kurjustab, pahurdab ja ohvrirollis end tunneb. Ei kõla ju loogiliseltki!

Me ei oska elust rõõmu tunda, sest me reaalselt "ei oskagi". Kui inimene on huvitatud oma ellu rohkem õnne, kergust ja voolamist tooma, siis tuleb hakata "ärkama" - panema pausile oma negatiivsed mõtted, jälgima, mida välja ütlen, märkama oma tunnet ja valima selle järgi, mis teeb hea olemise.

Sest rahvusvahelised õnneuuringud näitavad, et igal inimestel on võimalik end püsivalt õnnelikumaks muuta, kui teha sellega teatud perioodi igapäevaselt tööd. Samamoodi nagu jalgrattasõit vajab harjutamist, nii vajab ka õnnehetkede nägemine harjutamist. Aga kui kord on asi käpas, siis tuleb see loomulikult ja on selge terveks eluks.

Autor: Kirjutaja Getter

Loe lisaks: 22 kaunist mõtet õnnest ja õnnelik olemisest

Õnnelik olemine on väga personaalne asi

Psühholoog Helena Väljaste annab nõu: kuidas leida aega iseendale?

KOMMENTEERI!