Mida vähem oskad end väärtustada ja inimestevahelistes suhetes end kehtestada, seda tugevamaks muutub välismaailma surve ja agressioon


Mida vähem oskad end väärtustada ja inimestevahelistes suhetes end kehtestada, seda tugevamaks muutub välismaailma surve ja agressioon
Foto: depositphotos.com

Kuulsin hiljuti ühte sellist mõttetera: "Kõige ilusamad asjad meie sees on sageli need, mille kohta me kõige enam valetame." Mulle tuletas see meelde meis olevat tundlikkust, õrnust, heasoovlikkust, armastust, eneseväärikust - eitame tihti nende olemasolu ja paneme need inimeseks-olemisele nii loomuomased kvaliteedid lukku juba lapsepõlves, kui kogeme esmakordselt rünnakut või ebaturvalist olukorda nende suunal. Mida aeg edasi, seda kindlam on neid mitte välja näidata. Sest kui näitame, saame taas haiget.

Lastena ei oska me end selliste olukordade eest kaitsta ning võtame kriitikat või karistust rohkem kui paratamatust. Hinges võib tunduda küll ebaõiglane, aga vastu astuda pole enamasti võimalik, sest hirm on ning kaitsja rollimudelit samuti ei ole. Kui me pole kunagi näinud ega kogenud seda, et ebaõiglastes olukordades keegi minu või kellegi teise eest välja astuks, siis on see meie jaoks tundmatu ala. Kui (lapsepõlve)kogemuseks on vaid allaheitlikkus - kellegi mentaalse või füüsilise terrori ärakannatamine - läheme ellu sama elutarkusega. Iseenda eest seismine ei tule kõne allagi!

Kurb tõsiasi või elu paradoks seisneb selles, et loodus tühja kohta ei salli. Mida vähem me oskame end väärtustada ja inimestevahelistes suhetes end kehtestada ja piire seada, seda tugevamaks muutub välismaailma surve ja agressioon meie vastu. Mida enam tunneme väärtusetust (teadlikult või allasurutult), mida kriitilisemad oleme enda suhtes, seda rohkem ilmub meie ellu "tegelasi", kes seda kõike meile peegeldavad ja meiega halvasti käituvad. Jah, meie lapsepõlvemustrid korduvad taas - kriitiline või vägivaldne vanem või muu lähedane asendub kriitilise või vägivaldse partneri, sõbra, töökaaslase või lapsega. Sest kõik, mis meis on veel välja arendamata, peab samuti väljaarendatud saama.

Seotud lood:

Ülekohtustes olukordades meie elus oleme alati justkui elu teelahkmel - kas jätkame allaheitlikku mustrit, võtame järjekordsed piitsahoobid vastu ja kukume veelgi sügavamale auku, või jõuame lõpuks äratundmiseni - nüüd aitab! Ja astume enda eest välja, tunnustades oma eneseväärikust, kehtestades end agressiooni suhtes ja tõmmates enda ette "piiri", millest kellelgi pole lubatud üle astuda. Lõpetades seejuures ka iseenda järjepideva vabandamise, õigustamise ja selgitamise, mis lisab agressorile vaid kütust juurde. Sest isegi tema ootab (enamasti alateadlikult) seda hetke, millal sa end lõpuks kehtestama ja väärtustama hakkad.

Aja jooksul muutub domineerijale või alandajale tülgastavaks nii iseenda roll kui ka teise poole alistumine. On huvitav, et paljudel inimestel on seejuures valearusaam, et iseenda eest seismine või enda väärtustamine tähendab justkui ülbust ja isekust - kui hoolin endast, olen egoist. Mulle tunduvad sellised inimesed aga topeltmoraaliga, sest kedagi teist samas olukorras pealt nähes nad ilmselt ei viibutaks tema poole näpuga ning ei otsiks vabandusi agressioonile, vaid leiaks, et nõrgem pool väärib rohkem kaitset, piire ja turvalisust. Olles ise aga nõrgem pool suhtes, lubab ta teisel poolel end s...ga üle valada ja kallab ise siis teise ämbritäie lisaks.

Tänapäeval räägitakse palju enesearmastusest. Mulle tundub, et siiski vähesed mõistavad kuidas see reaalselt töötab. See ei toimi vaid läbi aja mahavõtmise ja endale pai tegemise, läbi rabas, spas või teatriskäimise, läbi asendustegevuste leidmise, kuni lähed taas koju (või tööle) naeratades uut sõimu või peksu vastu võtma. Niipalju kui armastus teise inimese vastu käib "kõhu kaudu", käib armastus iseenda vastu kogu (ülejäänud) inimkonna kaudu. See viis, kuidas sa neil iseennast kohelda lased, otsustab selle, kes sulle iga päev peeglist vastu vaatab. Sest kogu ülejäänud inimkond ongi vaid peegelpilt sinust enesest.

Üks asi, mis mind inimestega töös kõige enam kurvastab on see, kui halvasti inimesed iseendasse suhtuvad. Kui ülekohtused nad enda vastu on, kui palju nad ennast alavääristavad, süüdi tunnevad, kritiseerivad. Kui palju topeltmoraali neis on. Muidugi on see kopeeritud suhtumine - suutmatus, oskamatus ja võimetus end kaitsta ja kehtestada. Kuid tea, et sul on alati võimalus valida ja otsustada, et nüüd aitab! Ning hakata muutma neid mustreid, mis on sulle seni vaid väärtusetuse tunnet ja kannatusi juurde toonud. Kuni üks hetk jõuad iseendani ja selleni, et sa ei pea oma armastust, heasoovlikkust ja tundlikkust enam varjama ega nende kohta valetama.

Autor: Anneli Kilic

Allikas: http://elujaatus.ee

Loe lisaks: Eneseväärtustamise õppetund: selline olen ma tegelikult

Kõik saab alguse lapsepõlvest

Karmalised suhted - hingeliselt valusad, kuid vajalikud kogemused

10 sügavat tarkust teadjanaiselt Mai-Agate Väljatagalt

Alaväärsuse küüsis | Kas tunned, et sa ei ole piisavalt hea?

KOMMENTEERI!