Me ei vaja päästmist!


Me ei vaja päästmist!
Foto: depositphotos.com

Me ei vaja hingelist päästmist, kui me oleme kaoses. Me ei vaja päästmist, kui me oleme kriisis enda sees. Me vajame ärakuulamist, mõistmist, peegeldavat dialoogi ja ruumi olla iseendaga. Selle asemel, et hakata pakkuma motiveerivaid tegevusi ja lahendusi, ole inimese jaoks lihtsalt olemas. Ole kohal, siin ja praegu, ning küsi temalt endalt, mis on see, mida ta hetkel kõige enam vajab.

Vastused tulevad inimese enda seest

Selleks, et inimene kuuleks iseenda seest vastust, anna talle aega. Ole tema jaoks olemas kasvõi lihtsalt vaikides. Tänapäeva kiirus, müra ja pidev uudne info ning ekraanid on viinud selleni, et meil ei ole enam tugevat ühendust iseendaga. Me ei kuule ennast müra sees ning vajame vaikust ja aega, et uuesti end oma sisemise "minaga" ühendada. Toetajana saad sa teadlikult seda abivajajale pakkuda, kui lood talle ruumi ja vaikuse, et ta saaks turvaliselt ja toetatult vaadata enda sisse, mida ta tegelikult hetkel vajab.

Alati ei ole hea tuju toomine lahendus, vahel peab toetama just selles, et inimene kukuks veel sügavamale ja tooks enda tunded esile. Tihti varjame viha enda sees. Just nii nagu Martti Lindqvist kirjutab raamatus "Aitaja Vari". "Viha on tugev tundeenergia, mille keskne ülesanne on alati olnud ülendada inimene oma jõusse ja teadvustada talle teda ähvardavaid ohtusid. Viha annab nii jõu kui tahtmise ennast kaitsta ja rebida end lahti sellest, mis on elus muutunud liiga siduvaks ja ähvardavaks. Viha ümberpööratud pilt on armastus. Tihti juhtub, et pärast viha vallapäästmist tuleb nähtavale selle armastav tagakülg. Viha on armastuse vari, nii nagu valu on rõõmu vari." Kui minna läbi viha ja hirmude enda sees, siis jõuad ka armastuse tundesse. Kui aga pidevalt päästetakse inimest kukkumisest, siis võetakse talt võimalus jõuda iseenda varjukülgedeni. Ilma varjukülgede nägemise ja tunnistamiseta ei saa me jõuda puhta armastuse tundesse.

Seotud lood:

Ausus toob tõe esile

Kui me oleme kukkumas, siis me vajame abi, kuid mitte päästmist. Aitajana saan olla kohal peeglina, kuulajana, kuid kriisist väjatulemiseks peab kriisi läbielav inimene võtma vastutuse enda elu eest. Vaid tema ise saab otsustada, et soovib eluga edasi minna. Tõega silmitsi seismine võib vahel haiget teha, kuid see on ainus võimalus päriselt edasi liikumiseks. Joostes appi pakkumaks enda abikätt võime võtta ära teise inimese vajaliku õppetunni.

Olen ka lahenduskeskse coachina märganud aina enam, et täiskasvanud ei soovi nõuandmist. Nad ei soovi, et keegi ütleks neile, mis neile on hea. Enda sisimas nad teavad, mida nad tegema peavad, et ennast aidata. Tihti nad ei kuula end või ei taha kuulata, kuna see tähendaks seda, et nad peavad mingeid muutusi ellu hakkama viima. Inimene oma loomuses soovib olla turvalises keskkonnas, kuid muutused asuvad väljaspool seda.

Andes nõuandeid ja pidevalt motiveerides aitame abivajajal peita tõde. Ta püüab meile meeldida ja noogutab kaasa ning püüab meie motiveerivate sõnade järgi käituda. Pahatihti võib juhtuda, et ta ei kuula ka enda sisemist tõde selle kohta, mis olukord tema elus hetkel päriselt on.

Selle asemel, et motiveerivate sõnadega teist "päästma" minna, ole aus. Ole aus iseendaga ja aus temaga, see aitab teda rohkem. Tõde võib vahel kõlada valusana, kuid aitab rohkem, kui päästmine. Ära päästa inimest, vaid juhi ta tagasi tema enda õigesse ellu.

Autor: Chanet Siret Simonen, Teadlikult tegutsemise CoachChanet Coaching

Loe lisaks: Sinu õnn on minu õnn - soovin südamest, et sul läheks väga hästi!

22 kaunist mõtet õnnest ja õnnelik olemisest

7 lihtsalt nõuannet, mis aitavad sul elu õnnelikumalt elada

Loe veel

Õnnelik aju: 4 tehnikat, kuidas suurendada oma elus õnnetunnet

20 asja, mida peaksid tegema kolmekümneselt, et end viiekümneselt hästi tunneksid

KOMMENTEERI!