Maas olemine ja põhja kasutamine tõusmiseks


Maas olemine ja põhja kasutamine tõusmiseks
Foto: depositphotos.com

Kukkusin maha ja kasutasin võimalust, et endale kirjeldada maas olemist ja näidata sellest läbiminemist, kirjutab Liisa-Indra Pajuste lehel Banaanisaar.ee.

Kui ma olen täiesti maas, siis seal on vaikus ja selles kohas pole jõudu. Mul on tunne, et miski surus mind maha ja ma ei saa sinna midagi parata. Tunnen liiga-tegemist ja olen kurbuses. See võimendab jõuetust midagi teha.

Kui ma olen maas, siis selles kohas on mul illusioon, et olen selles üksi, midagi ei muutu ja isegi, kui ma siit ju välja saan, siis see juhtub taas. Ma olen taas, täiesti maas. Jah. Kui ma olen maas, siis siin on täiesti vaikne, jõuetu ja tühi on olla.

Tühjus. Naeruväärne tundub võimalus, et suudan või oskan midagi muuta. Ma näen oma vigu. Ma näen, kus ma tegin vigu. Näen, mina olen selles süüdi, et ma siin olen ja et ma siit ka välja ei saa. Ma näen negatiivsust, tunnen seda enda sees ja enda ümber. See on lämmatav. See võtab igasuguse isu liikuda ja paneb mu kinni. Mul on paigal olemise tunne, tagasi kukkumise tunne. Millestki puudu olemise tunne.

Midagi lükkas mind pikali ja ma lasin. See teeb enda peale vihaseks. Miks ma ennast ei kaitsnud? Häbi on. Kas ma juba ei peaks paremini oskama? Ettekujutused tulevad, mis ma kõik peaks olema, aga ei ole. Kust ma need ettekujutused sain? Miks ma need endale võtsin?

Kui ma olen maas, siis mul on väärtusetu tunne. Ja aeglane tunne. Tunne, et ilmselt mul siiski on midagi puudu.

Seotud lood:

Kui ma olen maas ja lasknud endal maas olla, kui ma pole tahtnud kuskile rabeleda, vaid võtnud aega maas olemiseks, siis tunnen endas uhkust ja tänu kasvamas. Lasin endal maas olla ning jäin ennast siin jälgima. Jäin enda juurde, ei tormanud ära. Jäin vaatama.

Märkasin negatiivsuse jõudu ning salaja imetlesin seda. Ma imetlesin, kuidas üks inimene sai mu maha tõmmata, sest ma uskusin, et tal on õigus.

Märkasin negatiivsuse jõudu ja kuna igasugune jõud on tunnistus veel suuremast jõust... imetlesin seda. Ma lasin end maha lükata, lasin negatiivil enda ümber möllata, lasin sel end haavata ja kasutada. Ma lasin endal seda tunda. See on minu otsus. Minu keha otsus kogeda ja minu hinge otsus sellist kogemust ligi lasta. Mu mõistus ei pea seda teadma, ent tean kohe, kui oma mõistuse tähelepanu sellele suunan. Siis ma tean. Mu mõistus on fookusjõud, mille suunitlus tuleb minu seest. Ma pean seda usaldama, seda ma tean. Ja selles on rahu. Rahus on midagi head, siin on lootus, usk, armastus.

Ma ei ole siit maast kuskile liikunud, aga ma ei vaatle enam jõude enda ümber ega seda, mis nad minus teevad, vaid hakkasin vaatama lihtsalt ennast. Minu sees on rahu ja teadmine, et kõik on hästi. Kui mul on kõik hästi, siis... siis see, mis juhtus, on ju ka hästi. Selles tundes ei ole mul enam küsimust enda kohta. Selles tundes tuleb mulle meelde, et midagi suuremat väljendub minus ja ma olen selle osa. Negatiivsus on ka selle osa. Me oleme ühest perest. Sellega kasvab tänulikkus. Kuulun kokku millegi nii suure ja võimsaga, kuulun kokku jõuga, mis lükkas mind pikali, tampis mind üksjagu, haavas osavalt ja tabavalt. Ma ju tean, mis ma olen, mul on jõudu, aga ta sai mu kätte. Mis imeline jõud... Ja me oleme ühest perest, samast kohast pärit!

Järelikult minus on ka seda jõudu, järelikult mina ka valdan seda jõudu ja saan seda kasutada, sest see on minu sees ka. Pealegi, ma just lasin ta endale sisse ja lähedale möllama, laastama ja maha suruma.

Kui ma olen maas, siis sellepärast, et see on parim koht, kus olla. Ma ei saa sellest muidugi aru, see tundub siiani parajalt palju ka liigse ajaraiskamisena. Kuid ma ei saa mööda ka sisetundest - tean, et kõik, mis on, on parim, mis saab olla.

Kui ma olen maas, siis ma olen väsinud. Aga ma ei ole enam maas. Ma ei ole enam abitult pikali, vaid seisan ja imetlen pimedat kohta, kus ma olen. Ma saan siin kõike liigutada. Ma saan siin kõike tunnetada. Ma saan muuta, kus ma olen iga hetk. Ma olen siin külaline. Oma perel külas. Mis siis, kui see koht on sõbralik? Mis siis, kui see jõud on sõbralik? Sest ta ju ongi. Selline nagu ta on ja see, mismoodi ta mõjub, ta lihtsalt on selline. Aga mis siis, kui selle taga on sõbralik soov ühenduda? Mis siis, kui mu oma hing lõi koha, kust saab ühenduda, sest see on meile mõlemale kasulik?

Kui ma nii vaatan, siis kasvab minus usaldus, selgus, teadmine, jõud. Ma tean, mis jõud minus on. Nad mõjuvad vahel õrnalt, sest nad on peenenergiad. Mina koosnen sellest peenenergiast ja minu tundlikkus tähendab õrnust neid tajuda. Kuid need jõud on tugevad. Nad on õrnad ja tugevad samal ajal. Imetlen seda väga.

See on kõik üks energia, lihtsalt ühe energia erinevad osad. Mina olen selle väljenduse üks väike osa. Kui usun, et olen eraldatud, siis katkestan ise selle ühenduse. Meil kõigil on vabadus seda teha. Ent kui end usaldan, jõude enda sees usaldan, siis ma olen kõigega ühenduses. Ka negatiiviga. See tuleb minuga kaasa, on minu osa ja hoiab minu juurde, et mind aidata.

See pimestav jõud pimestab mind selleks, et ma oskaksin näha, millel ma lasin end pimestada. Ta püüab mind kinni ja hoiab, et suunata tagasi nägema, mis minus on ja mida ma saan kasutada. See negatiiv lisab mulle jõudu, oskust, paneb mind fokusseerima hetkest, mil ta mu kinni püüdis.

Mis siis, kui kõik, mis tundub halb, tegelikult aitab, puhastab, läbistab ja näitab kätte tee, kuhu minna ja millega tegeleda?

Minus kasvab tänutunne. Mu fookus muutub. Kõik, mis ma teen on millegipärast vajalik. Vaatan aknast välja, tänast päeva on lihtne nautida - sinine taevas ja päikesepaiste. Tuul kallutab tugevalt puuotsi ja puhub vastu akent. Mulle tuli meelde kord, kui ärkasin meditatsioonis ja olin ise tuul. Nagu vaataks osa endast kõrvalt tegutsemas. Minus on endiselt tuul. Ja kõik see muu, mis ma olen saanud olla.

Aitäh.
Aitäh, et ma sain siia tulla. Aitäh, et ma enda jaoks olemas olin. Aitäh, et ma sain selle seose. Aitäh, et ma nende jõududega saan töötada.
Ma ei pea mõistma midagi muud, kui seda, mis on minu sees. Mul on ärkamise tunne, kehasse tuli uus hea tunnetus, hingamine läks kergeks ja õhk muutus justkui värskemaks.
Aitäh selle päeva eest.

Ma saan nüüd edasi minna.

Autor: Liisa-Indra Pajuste

Allikas: Banaanisaar.ee

Loe lisaks: Mismoodi tundub avarus ja kuidas luua ühendus kõikide võimalustega?

KOMMENTEERI!