Loo iga päev kauneid hetki, mis jääksid sinu mälestustes kestma


Loo iga päev kauneid hetki, mis jääksid sinu mälestustes kestma
Loo mälestusidepositphotos.com

Enamasti on nii, et tormame hommikust õhtusse meeletu kiirusega, üritades teha võimalikult palju, saavutada edu ja olla parimad. Kas selle kõige kõrval jätkub ka aega selleks, et olla koos oma sõprade ja armsatega, et nautida hetki ja luua unustamatuid mälestusi?

Kõnnin suvekleidis, millele on värsked puuviljad peale maalitud. Õhk on külm ja päike on soe. Selles on midagi vastandliku nagu elus endas. Külm tuul viliseb minust mööda ja jääb seljataha. See annab mulle järsku teada, kui kiirelt kõik meie elus mälestuseks saab. See kõlab justkui häirekellana minu peas, südames ja füüsilises kehas. Mäletan nüüd hetkeks neid inimesi, kes on kiirrongina mu elust läbi tuhisenud. Tulnud, olnud ja läinud. Tekitanud tormi ning lahkunud jätmata maha mässavaid laineid ega ka vaikust. Palju küsimusi ja ei ühtegi vastust. See, kes täna on kallis, on homme juba minevik ning ülehomme võib emmata kuskil mererannas järgmist.

Me unustame aina kiiremini. Homne muutub lihtsalt eilseks. Kaks päeva tagasi tulin reisilt ning järgmisel nädalal on see lihtsalt üks reisiblogina üles kirjutatud mälestus.

Oled sa märganud, kui kiirelt me inimesi unustame? Tulid, olid ja läksid. Mõned inimesed on meie elus kiirrongid ning teised tavalised. Kes maksab rohkem? Me teame, kes nad olid, aga kiirelt unustame neilt küsida, milliseks on saanud sinu kodutee? Elust läbi kõndinud sõbrad, kallimad, tuttavad, töökaaslased. Me mäletame neid, aga tegelikult ei meenuta. Kas armastasimegi siis üldse?

Seotud lood:

"Mis jääb selles kõiges kestma?” küsin endalt. Midagi peab ju jääma kestma, kõik ei saa minna ja muutuda mälestuseks. Mis on see, mida me ei unusta? Kiirus, rutt ja tormamine - tänapäeva moemallid. Kes jõuab kiiremini, see on tugev, osav ja tubli. Kes saavutab rohkem kõige väiksema ajaga on arvatavasti jõudnud kaugele. Pealtnäha nii edukad inimesed ja õnnelikud pealekauba. Seesmiselt end katki töötanud ja eraeluta eksinud hinged. Usume me tõsimeeli, et kui jõuame kiiremini eesmärgini, ootab meid roheline võlulaas koos kollaste võililledega? Ma ei tea, on see lihtsalt idülliline unistus või tegelikkus, mis võib ka juhtuda ja juhtubki. Me teame üldse nii vähe. Kahjuks või õnneks. Tõsi on see, et mida kiiremini tormame, seda kiiremini jõuame elu lõpuni. Ja need lõpud ei pruugi sugugi tähendada head töökohta või hingerahuga elu.

Mis paneb mind mõtisklema asjade üle, mida võiks mõelda sattudes keskeakriisi või elu murdelisse punkti. Ei, see pole veel käes. Asi on sellest kaugel. Pakatan noorusest ja kõik on justkui väga hästi. Justkui. Küll aga on mul mure. Mul on mure, et kõik lähebki liiga kiiresti mööda ja me unustamegi asjad ning inimesed, kes on olnud. Tunnen, kuidas elule keeratakse aina kütet juurde. Päevad muutuvad pikemaks ning nädalad mööduvad järjest märkamatult. Kuidas jätta sellest kõigest midagi alles? Midagi meelde? Midagi päriselt südame sisse? Mõista, mis on tegelikult oluline? Kes on oluline?

Suvi hakkab otsa saama. Kui paljud teist on leidnud sellel suvel aega, et olla lähedasega? Nautida tüütuid sääski, sumedaid suveöid ning telkinud tühjustes? Kui paljud teist on võtnud aja, et olla koos sõpradega ja pidada maha mõnusad koosolemised ning maalida mälestusi? Tegelikult ei ole vahet, kas on sügis, kevad, talv või suvi. Mälestusi saame luua iga kell, igal pool. Küsimus on vaid, kas teeme seda? Kas märkame selles kiiruses seda, mis on oluline? Mis päriselt jääb püsima? Väärtusi? Kui me oleme osa väärtustest, siis oskame neid ka luua. Oskame rajada neile oma elu ning mäletada head. Unustame halva ja tuletame meelde head.

Võib-olla tuleneb see kõik sellest, et inimesed on kaotanud tõelise ühenduse oma sisemise hääle ja südamega. Me ei tea, kuidas luua päris mälestusi, sest me ei tea, mis on õige ja hea. Kas väärtuseks on kõrge ametipositsioon ja hea palk või tõeliselt säravate silmadega õnnelikud lapsed kodus? Me ei tea, kas valida hea haridus ja kaugemale lükatud pere loomine või siiski omandada kõik vaid iseendale. Kuidas me saamegi eristada head ja halba, kui meil puudub teadmine, mis on hea ja halb? Pärast kiiret töönädalat tõmbame kõik pinged maha, joome end purju ja teeme lollusi. On see siis mälestuste loomine? On see puhkus, on need hetked, mida tahaks mäletada? Meelde tuletada?

Kui armume, siis usume, et see ei jää kestma. Ühiskond on ju teinud selgeks - õnneliku armastust ei ole olemas, alati juhtub midagi. Kui kohtame seda õiget, siis ei julge olla õnnelikud. Ei julge tunda. Mõtleme, kauaks seda nüüd siis on? Tunneme hirmu, et kui tunneme, siis ka kaotame enda. Kui lõpuks laseme endal tunda, siis on see kõik juba õhkõrn mälestus ning kaaslane on liikunud järgmiste mälestuste loomiseni. Petame ja valetame. Kellele? Endale? Kaaslasele?

Elu tehakse meie eest võimalikult lihtsaks, kuni robotiteni välja. Ei paneks imeks, kui tulevikus looksimegi mälestusi robotitega, kallistaksime asju ning armastaksime aina võimsamaid nutitelefone. Siin ei ole ka midagi imestada, sest nemad ei palu meil pingutada ja näha vaeva suhete nimel, mis ei osutu alati lihtsaks ülesandeks. Nemad ei palu meil suruda alla oma ego, et öelda kellelegi ilusaid sõnu ning tunnistada kauneid tundeid. Aga meie tuleviku võti oleme siiski meie ise ja oskus teineteist märgata, hinnata ja hoolida. Kui me ei takista armastuse, hoolivuse ja märkamise kadumist, siis tulevikus me armatsemegi robotiga või lihtsalt mõne seksleluga. Muuks ju polegi aega? Sest raha teenimine ja töö tegemine võtab aja, energia ja tahte.

Kas meil õnnestub veel märgata hetke ja mitte unustada?

Autor: Tuuli Mäemat

KOMMENTEERI!