Kus on inimese kannatuste piir?


Kus on inimese kannatuste piir?
Foto: depositphotos.com

Oma teel kõndisin 16 aastat inimese kõrval, kellel oli sõtuvus, mida ta ei tunnistanud, kes ise ei näinud enam valgust ja ka teiste olemas olemine ei olnud talle piisavaks valguseks, et siia jääda. Ta keha väsis lõpuks ära, sest ta ise istus juba ammu trepil ja ootas, millal surm tuleb. Sellest on pea 4,5 aastat möödas ja alles nüüd läbi selle loo ma mõistsin tema teekonna raskust. Inimene ja tema kannatused, see on tõsiselt raske töö, kuid ka võistlus ja adrenaliin. Sõltuvused on abiks hinge teekonnal sügavale enese sisse, sest sõltuvusest saab raskus, mis veab alla, päris põhja välja - sinna, kus ei ole kedagi teist peale inimese enda. Sõltuvus aitab jõuda pimeduse sisse, et inimene kogeks seda, mida ta on võimeline Ise oma eluga tegema ja selle teadmise vastu võtma. Inimene süütab valguse enese sees, kui vaatab ja võtab end armastusega vastu ükskõik, kuidas iganes ta ka oma elu valis elada, kirjutab Marianne Umborg.

Kannatused on kui koorem ja tõsist pingutust nõudev raske töö. Kannatused on nii inimlikult Inimesele omased. Räägitakse, et kannatused kaunistavad inimest - valu on kui aupaiste, armid ordenid, murtud olek diplom. "Ära sega, Mina kannatan!" öeldakse sellele, kes tahab aidata, et koormat kergendada või elule teist vaatenurka näidata. Tegelikult ei ole tõesti vaja ega mõtet inimest tema töö juures segada, sest kannatused on inimesele proovikiviks, see on justkui võistlus iseendaga ja iseenda proovile panek, tugevuse testimine ja köielkõndijana tasakaalu otsimine, et näha kui palju suudab üks inimene enda kanda võtta ning, kas ta oskab pöörduda tagasi enne, kui murdub. Kannatused on inimese katse tõestada iseendale, kui raskest ja keerulisest olukorrast suudab ta välja tulla. Kas tal on võimalik veel sügavamale minna, kaugel on põhi, kas ta ulatub seda puutuma või jääb ikka veel natuke puudu enne kui õhk otsa saab.

Seotud lood:

Kannatused on võistlus iseendaga oma elu hinnaga - kui kaua ja kui kaugele on võimalik raske koormaga kõndida. Kannatades vaatab inimene maha, sest pilk on suunatud jalgade ette sinna, kuhu ta järgmise sammu peab tegema. Inimeses pole kergust, sest koorem on turjal. Vahel vaatab ta veel ringi, et kas teised ikka näevad, kuidas ta kannatab. Inimene otsib endale tunnustust oma kühmus keha ja kannatava näoga ringi käies - "Vaadake, mida Mina suudan!" - ja teised hindavad - "Jah, küll ta on ikka tugev inimene, kes nii palju kannatades ikka veel elus on!"

"Ma ei anna alla, sest Mina ei ole nõrk!" - kannatused on tugevuse tähis. Nad on adrenaliinilaks sõltlasele, et kui midagi muud ei ole enam piisavaks väljakutseks ja motiveerivaks tõukeks, siis valib inimene kannatused - see on töö, millega saab ka tähelepanu ja võib olla isegi ausamba eeskujuks teistele - "Tema oli märter!" Inimese elus pole kergust, sest iga järgnev samm on eelmisest veel raskem - ainult nõrgad lähevad sealt, kus on kergem ja lihtsam tee. Kannatused on tugevus, tõestus elamisest, sest selles on pisarad, valu ja higi - elu on raske töö, mitte lust ja lillepidu. Kannatustega õigustab inimene oma olemast olemist.

Inimene võib peatuda ja valida teisti, kuid ta ei tee seda enne, kui ta nii otsustab. Ta võib peatuda enne kui ta murdub ja tagasi keerata, kuid ta võib minna ka vältimatu lõpuni, kõndida kannatades oma tee lõppu.

Väliselt ei juhi ega kontrolli kannatades inimene oma elu, ta laseb elul ja olul minna nii nagu see läheb. Kuid ometi ta valib, valib selle valiku, kust tee läheb üha sügavamale ja koorem kasvab. Oma teel on tal üks pidepunkt, millest ta hoiab kinni, et see veaks teda alla ja hoiaks teda kinni, et ta ei tõuseks pinnale. Inimene tahab kogeda seda, mis on siis, kui ta on seal, kus on pimedus tema sees -valgust sellel teel ei ole.

Loe veel

Taas üks edulugu kui kõnnitakse põhjast välja või üks õnnetu lõpp, mida vaadates tundub, et see oli mõtetuna elatud elu, kus inimene ei väärtustanud ega hoolinud endast - nii isekas tegu ja oma elu raiskamine. Kõige selle pealmise ja nähatava all on tegu, aga Hinge teekonnaga, kelle tee oma risti kandes tagasi koju on nii pikk ja tume - see on kogemus, mis saadakse ainult sügavikku läbides.
Inimese pidepunkt, aga Hinge rist on raskus, mis surub maadligi, sest tegelikult on Hing võimeline tõusma ja kerguses elama, kuid nii ei ole tal võimalik oma eesmärgini jõuda, et täita oma ülesanne - leida lahendus vastusele, mis on peidus tema enese pimeduse sees. Kui inimene jõuab vastuseni ja süütab endas valguse, et seda näha, siis avaneb tema sees teadmine ja ta on vaba, sest ta on lõpuks kohale jõudnud.

Inimesel on siin Maailmas raske, sest kõik kogetu läheb läbi enese keha ja vaimu, see on füüsiline ja vaimne väsimus, kui koormat on palju ja seda on raske kanda. Raskus on sõltuvus, mis on ühteaegu nii sõber, kui ka vaenlane - ainus, kellega koos olles tunnistada teadmist, aga ka see, keda süüdistada oma kannatustest tuleneva viletsuse pärast. See, mille sisse ja taha peita ära ennast ja oma süüd enese ees. See, milleta ja millega elada ei saa ega taha - raskus on Inimene ise väljaspool iseennast. Sageli võtab Inimene kannatuste raja nii omaks, et samastab ennast kannatustega, kuid nii kaob eesmärk hämarusse, sest inimene ei kõnni kannatustest läbi vaid jääb nende sisse kinni. Tõeliselt raske on ühel inimlapsel hoida end teel ja edasi minna, kui sees on teadmine, et kergust ja helgust sellel teel on raske kogeda, sest see ei ole selline tee.
Hingel endal ei ole vaja nii pikka ja kannatusterohket teekonda, see on inimese enda tee iseendani, et vastuvõtta mõistmine, et tema ise valis endale selle tee. Just see teadmine on raskus, mida inimene ei taha tunnistada, kuid kui ei tunnista siis õppetund kestab edasi, sest lahti saab lasta siis, kui ollakse iseennast iseendas vastuvõtnud.

Mida vanem on hing seda sügavamal tema sees on vajalikud vastused ja sinna ulatumiseks on vaja aina sügavamale pimedusse kõndida, astuda vastu oma hirmudele ja vaadata nende sisse - millises ajas ja Maailmas ta ei võtnud vastu teadmist - "Mina Ise tegin!"

Kui vihma sajab ja inimene saab märjaks, siis ta kuivatab end ära, kuid kannatuste sees seisab inimene alasti märja ja külmetavana, sest keegi teine peale tema enda ei tea ega näe seda, mitte keegi teine ei võta vastutust ega leia lahendust - inimene ise kuivatab ja hoiab end soojas süleluses, kui ta seda valib teha.

Inimese tee on mõista, et kui ta on võimeline põhja vajuma, siis on ta suuteline ka välja ujuma. Inimese õppetund on mõista, et ta on võimeline looma oma elu just selliseks nagu tema ise valib selle elada. See ei ole enesele nö vigade andeks andmise teekond, sest vigu ja eksimusi ei ole, vaid see on enese ARMASTUSEGA VASTUVÕTMINE, toetus ja mõistmine, et ühe Hinge teekond koju ongi pikk ja käänuline.

Autor: Marianne Umborg

Allikas: Marianneannemariblogi.blogspot.com

KOMMENTEERI!