Kuidas tunda ära oma inimest ?


Kuidas tunda ära oma inimest ?
Foto: depositphotos.com

Mõnele inimesele silma vaadates näed tema sisse, sulle meeldib, mida seal näed ja mingi soojus voolab su hinge. Sa said positiivset energiat ja ta tahtis seda sulle anda. Teine inimene võib olla sama meeldiv ja heasoovlik, aga sa ei näe tema silmade taha, sa ei suuda talle silma vaadata, sest ta ei ole sinu inimene, teie hinged on teineteisele võõrad ja räägivad erinevat keelt, mida sa ei tunne, kirjutab Jaan Tätte raamatus "Vaikuse hääl".

Kõik ei saa olla sinu inimesed. Osad on, osad ei ole. Kunagi kuskil välismaal sattusin poes kokku ühe mehega. Nägin, et ta kannab seljas samasuguseid kossakaid riideid nagu mina. Meie vahel tekkis sekundiline silmside ja oli ehmatav, kui palju ühte sekundisse võib mahtuda. Mõlemad saime aru, et kohtusime iseendaga, ja see ajas meid muigama. Eks inimene ikka tegeleb endaga, kes siis veel! Vaatab end vahel peeglist ja mõtleb, kas ma ikka olen teiste jaoks tore inimene ja kas ma olen endaga rahul sellisena nagu ma olen ja kas teised saavad aru, et ma olen päris tore inimene. Vaatasin seda võõrast väga tuttavat meest seal välismaal ja küll ta tundus mulle tore inimene. Mõtlesin, et kui mina olen sama tore, siis pole hullu midagi.

Me ei rääkinud omavahel, aga saime sellest hetkest väga palju. Nagu kaks ufolast oleksid kohtunud inimeste planeedil ja oleksid teineteist inimeste keskel silmapilkselt ära tundnud. Tundus, et meie hinged on pärit ühest kodust, ühelt tähelt.

Seotud lood:

Väikesi äratundmisi toimub pea iga päev. Kunagi mängisin ajaviiteks bussides, trammides, tänavatel sellist mängu, et otsisin oma inimesi. Mõtlesin, kellega suudaksin sõber olla, kellesse suudaksin armuda. Iga kord neid ei leidunud.

Ümber inimese on energiaväli oma kindla sagedusega ja samuti raadiolained oma kindla lainepikkusega. Inimene on nagu magnet oma pluss- ja miinuspoolusega. Kui kaks inimest omavahel ei sobi, siis ei saa neid süüdistada mittemõistmises, vaid nende magnetpoolused tõukuvad ja seda ei saa muuta.

Eriti tundlik olen ma inimeste suhtes, kellel on võime imeda sinult energiat ka siis, kui sa seda anda ei taha. See võib lõppeda jõuetult mahaistumisega ja külma higiga otsaees. Tunnen nad nüüd juba kaugelt ära ja põgenen kohe. Nende energiavampiirluse lihtsaim vahend on rääkimine. Ta tuleb su juurde ja räägib katkematult vaikse häälega teemal, mis sulle grammigi korda ei lähe, aga ta teeb seda nii osavalt, et sa ei suuda end temast vabastada. Tema ei ole sinu inimene.

Kui jõudsin tagasi kaheaastaselt ümberilmareisilt, olin hingeliselt kõvasti muserdatud ja vaimselt küllaltki kõrbenud. Kohe varsti organiseeriti üks kontsert, kuhu mind laulma kutsuti. Olin nõus, sest tahtsin proovida inimeste ees omi uusi laule. Publik oli kas sõpruskond või mingi vaimne kogukond. Kõik kallistasid üksteist nii enne kontserti kui pärast. Ka mina sattusin kallistajate keskele ja aina kallistasime kõiki. Olin just kallistanud üht kena naisterahvast, kui ta vaatas mulle pettunult ja üllatunult otsa ja ütles: "Ma ei saanud mitte midagi!" Ju ma salaja kergelt solvusin, aga hiljem mõistsin, et mul ei olnud tõesti midagi anda. Elama peaks nii, et sul oleks teistele midagi anda.

Alliakas: Jaan Tätte "Vaikuse hääl", kirjastus Pilgrim

Loe lisaks: Kas kallistame või parem siiski mitte?

Kes või mis on vaimenergia ja kuidas ta inimolemuses väljendub?

Kehavälise kogemuse uurija: Väljaspool füüsilist keha oleme me kõik üks

KOMMENTEERI!