Kui usk tervenemisse kaob


Kui usk tervenemisse kaob
Foto: depositphotos.com

Kui hingevalu on väga sügav, siis mõnikord võib tunduda, et endaga tegelemine ei anna tulemust. Pärast mitmeid aastaid oma hirmudega kohtumist, oma lapsepõlvevalu läbitöötamist, enda alateadvuse tumedamate keldrikorruste puhastamist tekib ühel päeval tunne, et see kõik on olnud asjata. Sa võid endalt küsida: "Miks ma seda kõike teinud olen, kui ma olen nüüd seal, kus olen - alguspunktis tagasi? Tunnen ikka sedasama valu oma hinges, millega nii palju tööd on tehtud. Kas see tähendab, et lõppu ei tulegi? Ma ei saa enam kunagi tundma rahulolu?"

Äärmuslikult halbadel hetkedel võivad sulle isegi pähe tulla suitsiidsed mõtted. Need mõtted ei teki sinu pähe sellepärast, et sa soovid päriselt elust vabaneda. Tegelikult soovid sa ju valust vabaneda, kas pole?

Ometi võid leida end aeg-ajalt jälle mängimast selle mõttega, et mis oleks, kui... Ja vabandad end iseenda ees sellega, et nagunii su elu ei muutu, nagunii ei saa sa õnnelikuks, nagunii ei jõua sa kuskile.

Võrdlemine on alaväärsuse ema

Siinkohal tahaksin sinult küsida, kuhu täpsemalt sa peaksid jõudma? Muidugi on sul omad unistused, meil kõigil on. Ja eesmärkide poole püüdlemine on inimlik, eluterve vajadus. Kuid ometi tuleks end vaadata hetkeks vaatleja positsioonilt, et aru saada, kas sinu seatud eesmärgid on realistlikud või elad sa äkki illusioonides? Viimasel juhul püüdled eesmärkide poole, mis polegi teostatavad ning mis tekitavad seetõttu vaid frustratsiooni.

Seotud lood:

Tänapäevasel infoajastul oleme kõik ühiskondliku surve all. Nii nagu meid mõjutavad meedia manipulatsioonid, et panna meid mõtlema ja toimima teatud kindlal viisil, mõjutab meid ka sotsiaalmeedia, mis kütab üles edu- ja ilukultust. Võib olla oled sinagi langenud sellesse võrku ning hakanud endale aru andmata iseennast ebareaalsete etalonidega võrdlema? Kui sind kasvõi õige pisut puudutab see, kuivõrd hästi tunduvad end meedias ja sotsiaalmeedias eksponeerivad inimesed elavat, siis tegeled võrdlemisega (teised on targemad, tublimad, jõukamad, õnnelikumad kui mina) ja enda alavääristamisega (mina seda ei suudaks, minul ei ole selliseid võimalusi, mina ei näe nii hea välja, mul küll see ei õnnestuks).

See pole sina? Kas sulle tundub, et rääkisin primitiivsetest inimestest, kellega sinul pole midagi ühist? Sina liigud teistsuguses seltskonnas ja sa isegi ei tea, millised klantsajakirjad meil Eestis ilmuvad, rääkimata sellest, et sind huvitaks, keda seal eksponeeritakse? Sa oled juba pikalt enesearengu teel olnud, oled vaimselt arenenud, spirituaalne inimene? Ära lõpeta lugemist! Küsin uuesti. Oled sa kindel, et sa pole kunagi vaadanud mõne oma hea Facebooki-tuttava postitust Bali joogalaagrist või India ashramist ega tundnud vaikset, allasurutud sisemist ohet ("Nojah, temal on palju rohkem võimalusi!")? Oled päris kindel, et sa pole kordagi tundnud väikest ebamugavust, lugedes mõne sõbra saavutustest vaimsel teekonnal? Võib olla läbis keegi pika palverännaku, mille ettevõtmiseks ei ole sul jätkunud piisavalt tahtejõudu; võib olla väljastati kellelegi teisele tunnistus, mida sinagi hea meelega omaksid; võib olla alustas kolmas sõber ettevõtlust, milleks sul pole olnud julgust? Kas oled tundnud pisukest torget?

Spirituaalsete inimeste edukultus

Meie new age ajastul on edukultus tunginud ka sellistesse sfääridesse, kust me seda varem otsida ei osanud. Ka spirituaalses maailmas, vaimsel teekonnal ja enesearengus toimib ühiskondlik surve olla edukas, liikuda edasi kiirelt ja suurte hüpetega. See seab ka spirituaalsel teekonnal olevad inimesed tihtipeale surve alla, tekitades kunstlikult vajaduse saavutada täiuslik tasakaal ja külluslik elu kohe! Kuid kas see on üldse protsess, mida saab oma suva järgi kiirendada? Kas tasakaaluseisund mitte eest ära ei jookse, kui hakkame seda väga pingsalt taga ajama? Kui me eeldame, et kiirspurt peaks tooma meelerahu, liigutame rahuseisundi endast eemale. Andes endale mõttes kasvõi ühe halvustava hinnangu selle eest, et me pole ikka veel suutnud luua sama külluslikku elu (ägedat ettevõtlust/ suurepärast loomingut) kui sõber, nihutame küllusliku elu jälle tükk maad kaugemasse tulevikku. Loogiline, kas pole? Kuid samas jäädakse ikka sellesse võrku kinni.

Loe veel

Sa ju tead, et tuleks loobuda võrdlemisest. Kas võrdlemine on alaväärsustunde ema või alaväärsustunne on võrdlemise ema? Kui sinu sees ei pesitseks pisukest alaväärsustunnet, ei hakkaks sa ennast kellegagi võrdlema. Seega saab võrdlemine tekkida olemasoleva alaväärsuse pinnale. Kuid samas on tõsi ka see, et alaväärsustunde transformeerimiseks on väga lihtne läheneda sellele just võrdlemise baasilt. Teisisõnu - praktilise töö mõttes võiksid hakata tähele panema just neid hetki, mil sinu sisse tekib vajadus end kellegagi võrrelda. Kui oled sellel momendil sabast kinni saanud, on sul võimalus vaadata selle vajaduse alla. Sel moel jõuad oma alaväärsustundeni ning sul on võimalus sellest järk-järgult lahti lasta.

Õnnelik elu pole minu jaoks ehk illusioonides elamine

Nagunii ei saa ma õnnelikuks ehk "õnnelik elu pole minu jaoks" on järgmine võrk, millesse sa võid kinni jääda. Ka sel juhul, kui oled lõpetanud enda teistega võrdlemise, võid aeg-ajalt tabada end mõttelt, et see mõnus zen seisund, mille uskusid olevat üsna käegakatsutavas ualtuses, ei olegi olnud saavutatav.

Nüüd tuleks sul olla endaga konkreetsem ja iseendale selgeks teha, mida pead õnneliku elu all silmas. Kas elamine pidevas, lakkamatus õnnetundes? Kui nii, siis kas see tõepoolest tundub olevat reaalselt saavutatav eesmärk? Kas sa kujutad ette, missugune võiks välja näha su argipäev, elades pidevas õnnetundes? Mismoodi sa ennast sel hetkel tunned, kui su lapsed tõsiselt tülli lähevad ning plekist ämbri ja harjavarrega õiglust jalule seadma asuvad? Õnnelikuna, sest sul on lapsed? Proovime veel. Sa oled küll väga tänulik oma armsate laste eest, seda kindlasti. Ja kui keegi küsiks, kas sa oled õnnelik, et sa oled saanud endale need imelised pereliikmed, vastaksid kõhklematult jaatavalt. Kuid kas sellel hetkel, kui ühe mudilase väikse käe läbi on plekist ämber riivanud teise laupa, tunned tõesti õndsust ja õnnetunnet? Me peaksime andma endale aru, et õnnetunne ei saagi olla püsiv, kestev, igapäevast rutiini saatev tunne. Selle asemel võiksime taotleda hingerahu, tasakaalu, kohalolekutunnet.

Nagunii mu elu ei muutu

Elu muutub kogu aeg. Kõik, mis elab, see liigub, on muutumises. Elu ongi liikumine. Seega väites, et su elu naungii ei muutu, oled eksinud. See on misinterpretatsioon. Iseasi on see, kui sa pead silmas seda, et su elu ei muutu piisavalt kiiresti, piisavalt palju. Kas sa oled lõpetanud enda võrdlemise ning andnud endale päriselt aru sellest, mida sa taotled (rahulolu ja tasakaalu, mitte püsivat õnnetunnet)? Kas sa oled nüüd seadnud endale reaalsed eesmärgid? Alles siis, kui sa ei ela enam illusioonides, vaid püstitad endale reaalseid eesmärke, on mõtet tegeleda küsimusega, kas sinu muutumist tõepoolest takistavad mingid sügavamad alateadlikud mustrid. Need võivad olla perfektsionism (ma peaksin olema juba palju kaugemale jõudnud); ohvrienergia (minu puhul vist ei kehti üldised reeglid ega toimi tavapärased võtted, ma olen täiesti lootusetu); erinevad hirmud (mis sellega tegelikult kaasneb, kui ma teen läbi tõelise transformatsiooni?); mitmesugused uskumused.

Ärata üles enesekaastunne

Kuna on teada, et kõik lahendused saavad alguse probleemi teadvustamisest, et probleemile sügavalt otsa vaatamine on juba julgustükk, millele võib iseeneslikult järgneda teatud tervenemisprotsess, siis sa küsid endalt: "Kas see, et ma olen oma valule otsa vaadanud ja teda teadvustanud, on siis seda valu kuidagi talutavamaks teinud?" Sul võib tekkida kahtlus, et teadvustatud valu ei pruugi erineda teadvustamata valust. Sest nii keeruline on ju võrrelda enda 10 aasta tagust enesetunnet tänasega, kui selle kirjeldamiseks on ikka seesama sõna "valu". Kuidas siiski ära tunda, kas sinuga on toimunud progress?

Võib olla ei peaks sa keskenduma sellele, et leida kuskilt tõendeid oma arengu kohta? Tegelikkus on see, et keegi ei saagi sulle kinnitada, kui suures osas oled muutunud. Keegi teine ei saagi seda teada. Isegi see inimene, kes jagab sinuga päevi, aastaid, elu. Ta võib märgata erinevusi, kuid ta ei pruugi neid seostada sinu transformatsiooniga. Ja kui sa ise oma arengus kahtled, siis tuleb sul tegeleda oma eneseusuga. Sa ei usu iseendasse ega oma arengusse ainult siis, kui sa ei armasta end! Lõpeta ükskord ometi enda halvustamine! Vahelejäänud meditatsiooni (või toorsalati või viie tiibetlase) eest ennast piitsutades ei saavuta me ei paremat kontakti endaga ega jõua lähemale tervenemisele. Pigem õpi endale andestama ja suhtuma endasse kaastundega! Jah, iseendasse kaastundega!

Otsi enda seest üles kaastunde-energia ja suuna see iseendasse tagasi! Ja jätka seda, iga päev! Kui sa hakkad uskuma, et sa väärid kaastunnet, jõuad ühel päeval ka selleni, et sa võid endale peegli ees silma vaadates öelda: "Ma armastan sind!"

Ja seejärel juhtub ime - sa mõistad, et see ongi kõige olulisem samm sinu arenguteel, mida sa iial astunud oled! See ongi tervenemine.

Autor: Anu Hermlin, holistiline regressiooniterapeut, homöopaat, sertifitseeritud Imago suhteterapeut

Allikas: vaimukoda.ee/blog

Loe lisaks: 5 võimalust, kuidas suurendada armastust ja hoolivust iseenese vastu

Andestamine hingevalu leevendamiseks: ma annan sulle andeks läbi ärevuse ja valu

KOMMENTEERI!