Koroonakriisi ajal on ostlemisest kadunud emotsioonid ja mõnu - šopahoolikud paranevad, aga kapitalism sureb välja?

 (2)
Koroonakriisi ajal on ostlemisest kadunud emotsioonid ja mõnu - šopahoolikud paranevad, aga kapitalism sureb välja?
Foto: depositphotos.com

Tellisin hiljuti e-supermarketist kuhja toidukraami. Olin rõõmus, et sain tarneakna juba järgmiseks päevaks - eufooriaminut koroonaajastu inimese argipäevas! Kõik eelmised päevad, õieti juba mitu nädalat olin kulutanud hulga närvirakke selle neetud akna nimel võitlemisele. Nii seda vaimusilmas ette kujutasingi - suur võitlus barrikaadidel leivapätsi eest. Kõik muu langes tagaplaanile. Oh, oleks mul vaid tarneaken, kirjutab kirjanik Katrin Pauts.

Tunnistan, et mul on raha sageli liiga vähe, kuna ostan sageli ainult emotsioonide ja impulsside ajendil igasugust sodi. Kellel küll on tarvis uut hilpu H&Mist, mida kannad ainult kaks korda? Miks on igal teisel aastal vaja uut telefoni, sest selfikaamera toodaks justkui järjest tuhmimaid produkte? Kas poodi ainult leiva ja hapukoore järele minnes on tõesti hädavajalik ostukorvi poetada krellroosa lauvärv, sest kujutlus karbikese avamisest tegi mul korraks tuju heaks? Kas on normaalne, et kui olen stressis ja raha hakkab lõppema, tuuseldan kas või Paavli kaltsuka e-poes, et ainult saaks midagigi veel ja endorfiinilaks teeks tuju heaks vähemalt mõneks tunniks, kuni meeleolu raha täieliku puudumise tõttu tellisena ookeanipõhja vajub?

Miks see nii on ja ostlemine osutub sageli parimaks teraapiaks, tont teab. Ehk on süüdi "Seks ja linn", mu noorpõlve kultusseriaal, mis kultiveerib konsumerismi kui universaalset lahendust elumuredele - kui mees käitus nagu ahv, osta otsekohe uued kingad? Võimalik, et rolli mängib ajastu, kuhu langes mu kujunemisaeg: vaene, aga Soome pakkidest täidetud nõukaaja lõpp ning 90ndad, kus välismaa kaup rippus nälgivate töötute silme ees nagu vorst koera kaelas. Kui puruvaene aeg läbi sai, tuli kohe otsa majandusbuum, mil arutu intressiga tarbimislaen, mis kohe luksuskaupadele laiaks löödi, oli nii enesestmõistetav, et kel seda polnud, tundus loll.

Seotud lood:

Koroona asendas mõnu stressiga

Aga vaadake vaid, mis elu elame nüüd. Kaubanduskeskused on suletud - need ehk tehakse varsti lahti, tõsi, aga lugesin ühest artiklist, et riidekaupluses saavat kaupa selga proovida alles siis, kui see on personali poolt desinfitseeritud. Jeesus, mida veel! Riiete proovimine on rõivapoes üks meeldivamaid asju ja kui midagi proovima lähen, haaran kindlasti kaasa palju rohkem, kui tegelikult osta plaanin. Ilus on ju end vaadata ilusates riietes. No miks sinna poodi siis muidu läheksin? Kui käiksin seal ainult vajaduspõhiselt, ei oleks sinna ju rohkem asja kui kaks korda kolme aasta jooksul.

Olgu, hangiks lohutuseks midagi netist. Kui maal elasin, kus rõivapoode teatavasti pole, omandasin uue hobi - tellida netikaubamajadest hilpe, et oleks elevust. Jälgid paki teekonda, saad sõnumi, ootad kärsitult kullerit, saad paki kätte, nuusutad uue odavrõiva hõrku naftalõhna, selga proovides avastad, et kisub küll siit ja sealt ja tundub ihul vastik, aga kuhu metsakülas sellega ikka minna ja endlite ning Instagrami jaoks kärab küll. Aga mis nüüd? Tarneajad on aastatuhandete pikkused. Kui pakk on teele pandud, ootad terve igaviku, et see ummistunud pakiautomaati jõuaks. Hiljuti kavatsesin endale koduste vahenditega koroonasoengu teha ehk juuste väljakasvu oma jõududega blondeerida, tellisin kõik vajaliku ja ootasin seda nii kaua, et selle aja ja karvakasvu peale oleks ära kulunud juba kaks pakki värvi.

Mõnu asemel on nüüd stress. See kehtib praegu igasuguse ostlemise puhul. Elementaarne toimetus nagu toidukaupade hankimine on muutunud väljakutseks, mis kulutab mu elust tunde ja päevi. Paned e-marketis ostukorvi kokku, aga tarneaknad on täis. Klõpsid ja klõpsid närviliselt - ikka täis. Igas tunnis paar korda klõpsid. Südaöösel näed, et kõige varem saad oma kraami tellida viie päeva pärast. Mis ma siis viis päeva teen, lakun vaipa? Ägan Facebookis. Tuttav pakub abi. Mind tabab süütunne - issake, tal tegemist niigi, nüüd veel toimeta ja käruta siin minu pasteedi ja purgisuppide pärast? Stressist stressi, süütundest süütundesse, nii need ostuminutid meil veerevad. Kauplusse kohale minna tundub veel tüütum. Kaup tuleb haarata kiiresti, peale passida, et teistega oleks kaks meetrit vahet, käsi desinfitseerida... See ei ole tore. See on nagu karistus.

Oma peenramaa ei tundu halb idee

Ohoo! Pärast kannatlikku plõksimist ja värskendamist avanes aknake juba homseks! Milline võit! Broneerin selle kähku ja suurest paanikast, et uut võimalust enam niipea ei tule, tellin palju rohkem, kui terve lauluväljakutäis rahvast süüa jaksaks. Järgmised nädalad täidan toiduainete "parim enne" kontrollimise ja pakendite nuusutamisega. Kas vorst juba haiseb? Kas pundunud petipakk võiks lähiajal lõhkeda? Kadestan tuttavat, kel on neli last. Tema on harjunud pikemaks ajaks planeerima, mida osta ja süüa teha. Elan üksi ja olen harjunud poolfabrikaate ostma ning nurgapoodi lippama, kui kohvikoor otsa saab. Inimese mõistus ei harju nii kiiresti ümber. Olen raisanud suure hulga raha toidu peale, mida ma ei jaksa ära süüa ning mida pole ka kusagil säilitada. Kes soovib mahapanekuks pikkade idudega kartuleid, siis minu keskküttesooja köögi kapp on neid täis. Vaat, kui panengi need maha. Kas või Kalamaja parki. Ei tundu sugugi halb mõte, põllumees ju põline rikas.

Loomulikult on sel kõigel suur positiivne külg, mida juba märkama hakkan - mul on kodus tohutult asju, mis vaja ainult kapist välja ja kasutusele võtta. Koristasin paar päeva tagasi panipaiku ja pärast tundus, nagu oleksin seitse päeva järjepanu šopanud. Paanikahoos varutud seepigi jätkub nüüd sajanditeks. Küll H&Mist kokku kuhjatud riidehunnikud ära kuluvad, ehk kannangi neid viimaks. Ja mis toidukraami puudutab, on meid sõpruskonnaga tabanud aiandushullustus. Aknalaud on omakülvatud maitsetaimi täis, sest e-poodidest oli maitserohelist vahepeal võimatu saada. Kui maakoju pääsen, küll hakkan alles kaevama, kastma ja rohima! Ning mis puudutab e-poode või poode üldiselt, siis loodus tühja kohta kaua ei kannata - ostumõnu asemele leitakse uued mõnud. Kui kõik hakkavad ainult vajadusepõhiselt ostma, saavad kaupmehed veel pikalt haavu lakkuda ka siis, kui Eestimaa viimaks jälle lahti tehakse.

Autor: Katrin Pauts

Loe lisaks: Michael Laitman: praegune kriisiolukord päästis meid maailmasõjast! Toimub maailma väga tõsine vaimne ümberhäälestamine

Kas koroona on hoopis meele tervise probleem?

Igor Mang: Tulemas on noorte aeg. Veevalaja ajastu lapsed on sündinud siia selleks, et see planeet päästa!

Karantiinis istujate suur välimääraja: kas mõni neist tüüpidest võiksid olla sina?

KOMMENTEERI!