Kiri oma sisemisele naiselikkusele


Kiri oma sisemisele naiselikkusele
Foto: depositphotos.com

Ma kirjutan Sulle, et vabandada selle ülekohtu ja hoolimatuse pärast, mis ma Sulle olen teinud. Ma tunnen end väga rõõmsana ja tänulikuna, et ma sain teada, et Sa oled elus. Samas tunnen ma end väga kurvana, et ma olen Sulle põhjustanud kannatusi ja et Sa oled mu peale nii vihane. Palun anna mulle andeks, et nii on läinud, kirjutab Virve Liis Rosenberg lehel Holistika.ee.

Ma usun, et nüüdseks Sa tead, et see oli minu teadmatus, kogenematus ja soov teha teistele head, mis lõpuks viis meid selle olukorrani praegu. Ma tahtsin kõigile head ja tõin ühise heaolu nimel Sind ohvriks lootusega, et see ohver pole liiga suur ja teeb meid lõpuks õnnelikuks. Ma vabandan, et ma olin nii tuim, rumal ja hoolimatu, et ei märganud Su algul väikesi märguandeid ega ka päris tugevat protesti hiljem. Ma nagu märkasin isegi, aga otsustasin pea liiva peita, sest minus polnud tarkust ega julgust midagi ette võtta. Kahjuks ei osanud ma aimata, kuhu selline ignorantsus meid välja viib. Mul on tõesti sügavalt kahju. Mul on kahju meist mõlemast ja perekonnast, mis lagunes ja kaotatud ajast, mida pole võimalik tagasi saada ja kaotatud võimalusest õppida ja kogeda selle tulemusel uut ja paremat elu oma kallitega koos. Mul on nii-nii kahju, et ma ei oska seda isegi väljendada. Ma olen vihane ja kurb korraga. Ma olen vihane, et minus polnud jõudu, julgust ja trotsi hakata vastu mulle osaks saanud kasvatusele. Ma olen kurb, et minus polnud julgust katsetada, proovida, teha midagi teisiti. Ma olen endas pettunud, et ma nagu silmaklappidega käisin kord omaks võetud rada. Ma olen pettunud, et minus polnud küllalt trotsi hakata vastu kannatustele ja nõuda endale rohkem.

Seotud lood:

Aga jah, ma mäletan küll, ma olin nagu uimas. Nagu künnihärg ajasin visalt oma vagu, eesmärgiga jõuda põllu teise otsa ilma katkestamata ja kõrvale kaldumata. Nii oli, sest ma olin nii otsustanud. Ma mäletan ka, et ma siiski otsisin võimalusi seda olukorda muuta. See uim, milles olin, takistas mul nägemast võimalusi. Või olin ma siis tõesti nii rumal? Mul võttis aastaid, et mõista, et vajan mehe hoolitsust selleks, et tunda, et ta mind armastab. Kas pole irooniline? Kui endast võõrandunud ma olin, et ei taibanud nii lihtsat asja! Kui maha surutud, mahajäetud, üksildane ja õnnetu inimene ma olin sisemiselt, valmis leppima haleda näljapajukiga hingelises mõttes. Ei osanud isegi unistada, et parem ja õnnelikum elu on võimalik...

Vot nii olid lood, mu kullakallis sisemine naiselikkus, ja ma tean, et Sa tegelikult tead seda.

Ma olen mitmete asjade üle ka päris rõõmus. Ma olen rõõmus, et Sa oled ikkagi elus ja alles, mitte surnud ja mind maha jätnud. Ma olen rõõmus, et Sa oled vihane - mina ise tunnen ainult kurbust. Ma olen rõõmus, et Sinus on jõudu, julgust ja trotsi olla vihane. Mulle meeldis tunda Su viha, tugevat sisemist jõudu, sellist viha, mis on võimas, aga ei vaja väljaelamist, vabanemist, sest see on energia, mida mul/Sul on endal vaja. Ja mis mõtet olekski elada välja viha iseenda vastu! Ei, see on väärtus, sisemine jõud, mida olen kaua otsinud. See on väärtuslik, mu enda oma, vajalik kütus, mida nii kaua olen oodanud. Armas, ma olen Sind tõesti kaua oodanud ja otsinud ja ma olen äraütlemata rõõmus, et ma täna Su lõpuks leidsin.

Sa võid olla vihane ja trotslik edasi, nii minu, kui kogu maailma peale. Ma lausa palun Sind, ole vihane edasi ja õpeta seda mulle ka. Palun ära varja oma viha, palun õpeta mind, kuidas vihastada ja kuidas seda teha rahulikult, kindlalt, väärikalt ja võimsalt, ühenduses enda sisemise õiglusega. Kui ma selle olen selgeks saanud, siis ehk jõuame koos kunagi ka selleni, et meis on tarkust enam mitte vihastada inimeste rumaluse ja mõistmatuse peale. Aga ma tunnen, et kõigepealt pean ma läbima esimese etapi, jäädes ühendusse oma sisemise õiglusega ja mitte tehes teistele haiget või ülekohut. Siiani oskasin ma ainult teiste heaolu silmas pidada.

Loe veel

Seega, mu armas kallis, ma püüan edaspidi elada nii, et teised ja ka ma ise jään/jäävad terveks, ei solvu, ei vihasta. Et ma olen õiglane enda vastu ja ka teiste vastu. Et ma hoolin endast ja ma hoolin ka teistest inimestest. Ma olen nüüd juba nii tark ja nii palju arenenud, et ma oskan seda teha. Ma mõistan, et ei ole vaja kiirustada, ma võin võtta aega, et järgi mõelda ja kaaluda.

Ma väga loodan, mu taasleitud armas ja kallis sisemine naiselikkus, mu jõud ja vägi, et Sa lepid mu vabanduste ja õigustustega. Et Sa andestad ja ei keera mulle enam selga. Sa oled mulle väga vajalik, ma vajan Sind, et elada. Ma hindan üle kõige kingitust elada siin maa peal naisena. Täisverelise, elujõulise, loova ja mängulise naisena nagu ma kunagi olin. See oli imeline tunda enda sees naiselikkuse elusat ürgset saladust. Ma luban, et ei tee kunagi enam neid vigu, ei reeda ennast, ei sunni end tegema asju, mis pole mu sisetunde ja vajadustega kooskõlas. Ma väga loodan, et olen end juba nii palju tundma õppinud, et oskan seda. Küllap peagi tuleb seda praktikas tõestada. Täna juba tuli, tänan armsaid kursuseõdesid. Ma tahan olla kiire selliste olukordade märkamisel ja kiire reageerimisel. Tahan olla tundlik ja täpne enda väljendamisel. Tahan iseend, st Sind, seada tähtsaimaks, väärtuslikumaks kõigist väärtustest.

Ma luban, et lähen mõnda sobivasse naiste retriiti või laagrisse või gruppi, mis aitab seda tunnet hoida ja kasvatada ning saada tugevamaks ja terviklikumaks jäädes õrnaks hoolivaks ja naiselikuks naiseks.

Ma luban mitte kunagi unustada neid lubadusi.

Autor: Virve Liis Rosenberg

Allikas: Holistika.ee

Loe lisaks: Tiina Tiitus: kuidas leida üles oma naiselikkus?

Tõeliselt naiselik naine on armastuse energias

7 tegevust, millest ammutada naiselikku väge

Müstiline naiselikkus: mis see on ja kuidas lapsepõlv seda mõjutab?

Vaata lisaks ka Katrin Saali Sauli raamatu "Naiseks olemise kunst" kohta kirjastus Pilgrim kodulehelt.

KOMMENTEERI!