Kelle käes on iseennast kontrollides inimese vabaduse võti?


Kelle käes on iseennast kontrollides inimese vabaduse võti?
Foto: depositphotos.com

Blokk inimeses tähendab sõna STOP inimese sees - need on iseenda kontrollitud käitumisest tulenevad keelud ning käsud - peab tegema/ei tohi teha - see on automaatne reaktsioon. Aeg on läinud ja seega inimene enam ei mäleta ega teadvusta, mis on olnud tema algne eesmärk - otsus - miks, millal ja mille jaoks see tehti. Iga sellise otsuse taga on eesmärk, mis lähtus tunde tundmise vajadusest - vältida soovimatu kogemist, et omada endas soovitut. Aja möödudes on blokid muutunud püsivateks, need käivituvad automaatselt ja liiguvad edasi nendesse valdkondadesse, mis ei ole eesmärgiga seotud - need on saanud terviku normkäitumiseks ja sellest tuleneb korduvate mustrite jada inimese elus. Muster on viis, kuidas õpitult nö ära lahendada oma teemasid muutusi loomata, sest püsivat muutust ei ole sündinud seni, kuni muster kordub, kirjutab Marianne Umborg.

Inimene võtab sageli oma elus vastu otsuseid, et olla teistsugune, saada midagi juurde või enesest midagi eemale hoida. Oma eesmärgi saavutamiseks on tal vaja midagi teisiti teha ning selle jaoks, et ta seda teeks ja suudaks teha, hakkab inimene ise ennast kontrollima - keelama ja lubama, mida tohib ja mida mitte, kas peab peatuma või peab tegema - nii saab temast endast iseenda jälgija - iseenda õige ja vale tegevuse, olemise ning oma vabaduse üle otsustaja.

Iseennast kontrollides peab inimene mitte tahtma seda, mida ta muidu endale teeks, oleks või valiks - inimene tahab, kuid ei tohi, sest tema ise on nii otsustanud. Kontrolli ongi vaja selle jaoks, et keelata ise endale oma tahtmised, sest lubades endal tahta, otsiks inimene lahendusi, kuidas saada ja anda iseendale see, mis ei ole temale endale, tema enese otsuste järgi, hea. Inimese enese mõtlematud valikud ja otsused võivad kaasa tuua olukorra, kus ta tunneb tundeid, mida tema ei taha tunda - need on hetked, kus ta tunneb ennast iseenda pärast halvasti. Mida kõike inimene enesest ei mõtle ja enese sees ei tunne, kui ta mõistab, et tema ise ei suutnud iseennast piisavalt õigesti ja tugevalt kontrollida ning sellest tulenevalt ei kuulanud iseennast ja muster kordus.

Seotud lood:

Inimesel on vaja iseennast kontrollida, sest ta teab, et muidu tema ise teeks või valiks teisiti, sest vabana olles valiks ta selles hetkes, kus ta on ja annaks seal enesele soovitu - ei piiraks ennast ega vaataks või mõtleks oma homsele päevale, sest ta on ja kui temal parajasti on või ei ole vaja, siis nii ongi. Kuid inimene teab, et kui tema täna ise ei tee või ei ole, siis temal soovitut või tema ise soovituna homses ei ole. Seega on ta otsustanud, et temal ei tohi igas oma hetkes olla vabadust vabalt valida ja nii kaalub ta oma samme selle järgi, kui õige või vale see tema eesmärgini jõudmiseks on.

Iseenda kontrollijana ei tunne inimene vabadust ise endana olles, sest tema kujundab ja kasvatab ise ennast ning teeb seda piitsa ja präänikuga. Tundes hirmu selle ees, et ta ei õnnestu, keelab inimene enesele enamat kui tarvis ning ennast õnnestununa või lohutust vajavana nähes premeerib lisaga, et siis nõks hiljem, süümekaid tundes, antu tagasi võtta ja järgmine kord veel vähem anda - inimene ise hoiab, ennast oma hirmudega mõõtes, enese sees, õige ja vale ning lubatu ja keelatu vahel valides, tasakaalu.

Inimene võtab oma kontrollijaametit tõsiselt ja seega pole talle alles jäänud vabadus väga vabaduse moodi ning seetõttu püüab inimene ise ennast hämada ja iseennast piiravatest raamidest välja astuda. Inimese sees käib vägikaikavedu - kontrollija versus mässaja. Inimene veenab iseennast ja põhjendab iseenesele, miks keelata või miks lubada ning selle tulemusena inimene ei teagi, milline tema ise on ja mida tema ise tahab kohas ja hetkes, kus tema saab, lihtsalt ise olles, ise enese jaoks vabalt valida.

Kontrollimisega hoitakse ennast millegi järgi näljas - inimene ise ei luba endale seda, mida ta muidu tahaks kogeda ja just sellepärast, väsinuna või tunnetes olles, lööb ta käega ja annab enesele järgi - no võta ja saa siis. Vabaks pääsenuna kustutab ta esimese asjana oma nälja ning janu ja seejärel tunneb süümekaid, et on olnud nõrk ja samas tunneb ta hirmu, sest kordusena, oma mustrit uuesti valinuna, ta ei õnnestunud - ta ei näe teist, muutnud teed enese ees. Tegelikult inimene ei kõnnigi teisi radu, et otsida muutusi, sest tal on juba rada jalge all ja siht silme ees, mida ta kõnnib ise ennast keelates ja ise endale lubades. See tee on kui pidev väitlus, kus kaalutakse õiget ja valet ning tuuakse välja üha uued argumendid, miks öelda enesele õpitud STOP või miks lubada.

Inimeses on, hoolimata kõigest, vajadus tahta ja teha endale seda, mis ei ole tema jaoks alati hea - olla ja teha seda, mis toob enesega tagajärjed kaasa, sest üha uuesti on tema elus kohad, kus tema tunneb tundeid, mille sees ja ees ei ole üldse hea olla. Inimene on taas samasuguses hetkes, mis kord oli juba ära - see oli koht tema elus, kus ta lubas ise endale, et see ei kordu enam - tema ei pea enam kogema neid tundeid, mille sees iseendana olles, tema iseendaga toime ei tulnud. Just selliste kordumiste vältimiseks, inimene kontrollibki ise ennast, et suuta läbi viia muutusi - katkestada korduv muster.

Kohad, kus inimene varem valis tunnetega on need hetked, kus kordusi kogedes, tuleb tal nüüd ise ennast kontrollida - seal peab tema ise suutma valida, kas ta tahab tunda st tohib või ei taha tunda st ei tohi. Seal püüab inimene enne kontrollida iseennast ja alles siis lubada või keelata iseendal oma tahtmise järgi teha, sest ta on kogenud, et tema vabad valikud ei ole tema jaoks alati õiged. Inimene kontrollib ise ennast, sest tahab tunda iseenda sees teist tunnet - seda tunnet, mida tema sel hetkel endasse vajab ning selleks, et see õnnestuks, peab inimene suutma allutada ennast iseenda kontrollile.

Ennast kontrollides kulgeb inimene justkui tähistatud rajal - käib seal, kus ta ei tee seda, mida ei tohi teha ning seal, kus ta teeb seda, mida peab tegema. Inimene otsib seda moodust, kuidas olla õige ning toimiv nii, et ta jõuaks lahenduseni. Kui inimene õnnestub, siis kulgeb ta kõigest ohtlikust mööda, kuid kui üks või enam, kontrolli all olevaist nö keelatud tundeist vahutab üle piiride ja lööb kaane pealt, siis purskub ta tundeenergias olles välja kõik selle, mis on tema sisse kogunenud. Inimene teeb lõpuks ometi seda, mida tahab, sest tema tahab seda teha ja teeb seda seni kaua, kuni on ennast välja vahutanud ja/ või ise ennast kontrollile allutanud.

Tunnetesõjast tulenev tundeväsimus on tundekülmus enese sees - sellega ühes olemine ja sellest välja tulemine võtab elavat energiat ning sellepärast väldib inimene neid inimesi ja situatsioone, kes või mis võivad viia mustri kordumiseni. Kuid inimese enese tee on huvitava huumoriga, sest selle, mida tema kogeda ei taha, saab ta ikkagi kätte ja kui ta väga keeldub ning vastu protestib, siis veel topelt kuhja ja lisanditega.

Kes tegelikult keda kontrollib, et inimene enesele vajamineva õppetunni ikka kindlalt kätte saaks - kas teeb seda tema ise või suur mäng nimega Elu. Tundub usutavam, sest see võiks ju nii olla, et see on Elu, kuid tegelikult on see inimene ise, sest tema enese poolt valitud sammud on need, mis viivad temas endas oleva mustrite kordumiseni. Inimene Ise on oma Elu Autor, sest temal endal on kõike seda oma kasvamise teekonnal vaja. Inimese valitud valikud olenevad sellest, millise eesmärgi täitumise nimel ta kõnnib - küsimus on selles, mida inimene ise tahab endale saada, sest tegelikult ongi vahe ainult selles, kas tema eesmärk on vajaminev tunne või lihtne vabaduse ääretu avarus, kus kõik on võimalik - kas inimene teeb, et saada st teeb tulemuse nimel või inimene teeb, sest ta tahab teha ja kogeda igat olevat hetke oma elus.

Inimene tunneb, et temal tuleb ise ennast kontrollida, kuid tegelikult tuleb tal endal lahti lasta ise ennast pidurdavast nõudmisest - „Mina ei saa, sest mina ei taha! Mina tahan olla kohe, ilma vahetuseta st tahan saada ehk juba olla saanuna, mitte ise kasvatada ennast soovituni edasi." Seni, kuni inimeses on uskumus, et Maailm on tema tunnete autor ja teised on siin tema jaoks ja pärast, on Maailma käes inimese vabaduse võti. Seni, kuni inimene eksib oma tunnetesse ära ning kordab kordusi st peab ära tegema selle, mida tema ei taha teha - läbi oma õppetundide ise kasvada - on inimeselt tema vabadus ära võetud. Inimene ise näitab enesele teed vabaduse poole siis, kui kordab mustrit - kuid seni, kuni temale tundub, et see tegevus võtab talt vabaduse, siis inimene alles õpib, kuidas tema ise vastutab oma tehtud sammude ja nende tagajärgede eest.

Seni, kuni keegi teine on inimese tunnete autor, ei saa inimene aru, miks tema ise käitub ja teeb nii nagu ta seda valib teha. See keegi teine vajutab justkui nuppu ja inimene reageerib. Seni, kuni inimene peab kedagi teist süüdlaseks, ei saa ta aru, et muster on tema enese sees olev, tema enese poolt iseenda kontrollimise tulemusel selgeks õpitud käitumine, mida tema ise järgib - see on tema enese joonis ja sammud sellel. Kuid ometi tundub inimesele, et keegi teine tõmbab niite ja tema liigub nende tõmmete järgi - tema ei teeks ega oleks, kui seda teist ei oleks. Kuid tegelikult liigutavad inimest tema enese tunded - tema ise tunneb hirmu oma tunnet tunda ja seega ta keelab selle endale, kuid kui tema ise tunneb soovi tunda, siis ta tahab selle tunde endale saada - see on tema kontroll oma tegevuse üle, et vältida valet tulemust - mitte tunda soovimatu tunde kogemist endas ning sellega õnnestudes, jõuda soovitud tundeni ehk oma vabaduseni - kohta, kus ta enam ei pea ennast kontrollima.

Inimene on vaba, kui tunded ei seo teda ega nende jahtimine või vältimine loo vajadust kontrollida. Vabana olles - "Mina olen, sest olen olemas" - ennast kontrollides - "Mina olen olemas, sest tahan, et saaksin olema st tundma". See on vaatenurga küsimus, kas vabadus algab vajaminevast tundest või on tegelikult kogu aeg, siin ja praegu, igas olevas Elu hetkes, inimeses ja tema teel olemas.

Inimene on see, mis on ja juhtub siin ning praegu - seal, selles saabuvas hetkes, ei ole teda veel olnud, sest ta ei suuda oma tulevikku tegelikult ette ära kontrollida. Inimene on siin ja praegu vaba, sest ta alles kõnnib, oma teel, järgmise hetke poole ja sellel teel on kõik võimalik - see siin on tema elu iseendana - vaba Hingena.

Autor: Marianne Umborg

Allikas: https://marianneannemariblogi.blogspot.com/

KOMMENTEERI!