Kas Sina hoiad ja lood iga päev oma õnne ja vabadust?


Kas Sina hoiad ja lood iga päev oma õnne ja vabadust?
lippFoto: Tanel Meos

Meil on kõigil iga päev olemas vabadus öelda, teha ja muuta kõike, mida me soovime. Vabadus saab alguse isiklikust vastutusest teha iga päev midagi selle vabaduse hoidmiseks ja suurendamiseks. Vabadusest sünnib isiklik õnnelikkus. Isiklikust õnnelikkusest sünnib kollektiivne õnnelikkus.

Just möödunud vabariigi aastapäeva järelkajana tunnen selgelt, et minu jaoks on vähe, kui sellele, mis on Eesti igaühe jaoks ja kuidas ta kasutab seda vabadust, mis meil kõigil riigi ja rahvana käes on, mõeldakse vaid ühel päeval aastast, räägitakse natuke ilukõnelises pateetikas ja unustatakse kohe järgmisel päeval oma igapäevatoimetuste juurde naastes. Minu jaoks on need ühed kõige tähtsamad teemad, millele mõtlen ja mille kaudu tegutsen iga päev. Riigikogu esimees Eiki Nestor ütles on kõnes hästi, et "vabadus on midagi, mida me loome iga päev iga oma teoga üha uuesti". Meist endist, igast üksikisikust, sõltub, mida me otsustame teha, öelda ja luua ning see kokku siis kas suurendab rahvana meie vabadust ja õnnelikkust või mitte.

Sama teema tõi imeliselt välja ka Narva linnapea Eduard East riigilipu heiskamisele järgnenud kõnes öeldes, et "Meid on liiga vähe, et teha vahet inimestel nende rahvuse, päritolu või usutunnistuse tõttu. Iga inimene on meile tähtis. Igaüks meist annab oma panuse meie ühiskonna arengusse. Annab panuse meie laste rahulikku ja õnnelikku tulevikku.", millele lisandus Narva kõnevõistluse võitnud gümnasisti Nadeźda Sassina kõnes toodud näide, et "Ainuüksi sel aastal esitati noorteprogrammi ENTRUM siitkandist 300 ideed, mis näitab meie noorte ettevõtlikkust ja aktiivsust.". Meie riigi jaoks on tähtsad, et need ideed on sündinud ja et need jõuaksid teostuseni, mitte mis keelt kõnelevad inimesed on nende ideede taga.

Seotud lood:

Siinkohal aga tekib selge küsimus, kas ja kuidas me ise loome ja toetame omavahel loovate ideede sündi, vaba eneseväljendust ja eneseteostust, õnnelikku õhkkonda? Pärt Uusberg ütles imekaunilt ERR aastapäevakontserdi järgses intervjuus Grete Lõbule, et "edu ja edukuse asemel võiksime me rahvana väärtustada rohkem teed ja teekonda, sest meil igaühel on käia oma isiklik tee". See on erakordselt hästi väljendatud vastuolu meie rahva püüdluste ja tulemuste vahel. Kui me peame loomulikuks teha palju tööd, püüame pingutuste ja eneseohverduse kaudu tõsta oma elu kvaliteeti, nõuame endilt ja oma lastelt aina paremaid tulemusi, koondume erakondadena loosungi taha "Kindlalt edasi!", siis on võimatu samal ajal väärtustada ja nautida isiklikku ja riiklikku vabadust, mis meil on praegu igapäevaselt olemas ja õnnetunnet, mis alati vabaduse tundega kaasneb, tagades nii rahuliku, usaldusliku ja inimliku kontakti iseenda ning ümbritsevate inimestega.

Selleks, et nautida seda kõike, mis meil praegu olemas on, tuleb võtta aega ja märgata elu siin ja praegu, meie ümber, mitte suunata pidevalt pilk tulevikku, luues oma peas uusi visioone, kuidas ikka veel parem oleks. See on tuule taga ajamine. Kui Sa ei märka täna, kes Sa oled ja mille üle saaksid tänulik ja õnnelik olla, siis ei märka Sa seda ka tulevikus. Kui Sa ei märka täna, et Sina ise, Su laps ja Su abikaasa on tegelikult kurnatud, kurvad ja üksildased, siis ei ole vahet, kui palju raha Sa teenid, see ei tee neid tulevikus õnnelikumaks, sest mida nad vajavad on Sinu tähelepanu ja hool täna, siin ja praegu.

Koolis toimub kahjuks samuti vanal kombel nõudmine, hindamine, karistamine, sundimine ja kõik ikka sellesama "kunagi saabuva kaunima tuleviku oreooli" paistel. Olgugi, et on olemas Ipadid, Smart-tahvlid ja kogu maailma info vaid sekunditega kättesaadav - õppekorraldus ja õppetegevus on valdavalt ikka nii arhailised, et oleks imelik kui õpilased ei protesteeriks, ei tekitaks skandaale ja ei käituks võimatult, sest seda kõike on ebaloomulikult raske taluda.

Me soovime oma lastele nii õnnelikku lapsepõlve kui tulemuslikku haridusteed, mis tagaks nende õnne - kuid teeme seda sundimise, karistamise, ülekoormatuse ja vabaduste piiramisega. Õpetatakse kohusetundlikult õppekavu mitte õpilasi oma individuaalsuses ja andekuses. Karistatakse last, kes vaatab tunni ajal oma telefoni, mitte ei integreerita telefoni tavapärase õppe- ja suhtlusvahendina tunni tegevustesse. Antakse ja küsitakse tagasi infot ja fakte (mida ei ole tarvis peast teada, vaid osata internetist leida) mitte ei arendata loovust, suhtlus- ja koostööoskusi (mida vajavad kõik õpilased hiljem oma töökohtadel ja eraelus). Süüdistatakse vastastikku õpilasi, lapsevanemaid, kooli juhtkonda ja ministeeriumi, mitte ei võeta isiklikku üksikisikutasandi vastustust, et mina üksinda saan, võin ja suudan muuta kohe täna oma tegevust ja suhtumist nii, et mina ise ja minuga koos olevad inimesed saaksid tegutseda ja areneda õhkkonnas, mis on motiveerivam, vabam ja rõõmutoovam meile kõigile.

See on eelmise sajandi paradigma, mis ütles "järgne liidirile, kuuletu autoriteedile" - tema teab, kuidas on õige ja hea, ta on kogenum. Tänapäeval kehtib juba ammu uus paradigma ja selleks on "järgne iseendale". Siin ei ole tegemist mitte isekuse juurutamisega, et kellegi teisega ei tulegi arvestada, vaid oskusega järgneda oma südamekutsele. Nii on ka loogiline, et tänapäeva lapsed on juba nii teadlikud iseenda kutsest, et nad julgevad kohe protesteerida mistahes jõu või sundimise vastu, tulgu see vanemalt või kooli direktorilt.

Indigo-lapsed ja nende eripära ei ole tänasel päeval enam ammu "uudis ja haruldus". Nende sündimine algas 1980. aastatel ja alates aastast 2012 on nendest veelgi arenenumad juba puhtad kristall-lapsed. Aga tänagi veel räägitakse, et lapsed on hüperaktiivsed ja tähelepanuhäirega. Võib olla on alasti tõde aga hoopis selline, et täiskasvanutel puuduvad toimetulekuoskused ja arusaamad tänapäevastest kasvatusmeetoditest, et saavutada kontakt oma laste ja õpilastega, kes tegelikult ei ole häirega, vaid lihtsalt väga eneseteadlikud, loomingulised ja tugeva natuuriga, ega ole nõus automaatselt alluma inimestele, kes nende isikupära märgata ja toetada ei oska? Kas mitte iga inimene ka täiskasvanuna ei protesteeriks, kui teda sunnitakse rolli, mis talle ei sobi? Kui kaua me nimetame lapse surumist täiskasvanu jaoks mugavasse "hea käitumise" rolli "kasvatamiseks" arvates, et protesteerimine on ebasobilik ja petame end jätkuva järjekindlusega, et selline suhtumine tagab selle lapse jaoks õnneliku tuleviku?

Kuidas saab laps kogeda isiklikku vabadust ja õnnelikkust, kui tema vabadus enda vajadusi häälekalt väljendada ja enda eest seista surutakse esimesel võimalusel maha? Siinkohal soovitan tungivalt kõigil inglise keelt kõnelevatel lapsevanematel ja õpetajatel tellida ja läbi lugeda raamat "The Conscious Parent" autorilt dr. Shefali Tsabary.

Lõpetuseks soovin lisada veel kaks positiivset näidet, kus inimeste sõnad, teod ja südamekutse on leidnud harmoonilise väljundi kogu ühiskonna hüvanguks.

Rasmus Rask, kes ütles presidendilt saadud ordeni kätteandmistseremoonia intervjuus kiusamisvaba kooli projekti algatamise ajendina, et tema kui lapsevanema jaoks on tähtis, et lisaks teadmistele oleks tema lapsel hea, turvaline ja õnnelik koolis olla, on kõigile eeskujuks nii oma sõnades kui tegudes. Ta on näide inimesest, kes on isiklikul tasandil võtnud vastutuse panustada oma lapse, oma pere, iseenda ja ühiskonna õnnelikumaks muutmisesse ja ka temal oli valik jääda passiivseks, oodata ja süüdistada kooli või riiki, miks midagi kiusamise osas ette ei võetaks, aga ta ei teinud seda valikut.

Kristiina Ehin ja Silver Sepp esitasid eelmisel EV sünnipäeval laulu ja luuletuse pealkirjaga "Ühte käivad meite hääled - Ümin Eestile", kus nad tõid nii kõnetava tõena nähtavale, et "nüüd pole suule sulgejaida, keele kinni hoidejaida; nüüd on ohjad oma hoida, valjad vabade pidadada". Siinne sõnum vajutab tugevalt iga eestlase südamele toonitades, et enam ei ole võimalik vaadata rõhuva riigireziimi või mitte-toimiva valitsuse poole ootusega, et keegi kuskilt tuleb ja teeb meie elu paremaks. Meie ise, üksinda ja iga päevaga, osaleme selles ja saame ning peamegi ise tegutsema.

Meil on kõigil iga päev olemas vabadus öelda, teha ja muuta kõike, mida me soovime. Vabadus saab alguse isiklikust vastutusest teha iga päev midagi selle vabaduse hoidmiseks ja suurendamiseks. Vabadusest sünnib isiklik õnnelikkus. Isiklikust õnnelikkusest sünnib kollektiivne õnnelikkus. Iga päev võiks me kõrvus kõlada NO99 aktsiooni "Ühtne Eesti" korraldaja Tiit Ojasoo lõpulause "Te olete vabad!" meenutades, et istuda, oodata, kiruda, süüdistada ja rahulolematu olla saab vaid inimene, kes ei ole aru saanud, et ainult tema ise saab oma vabaduse kasutusse võtta.

Hedvig Evert on Embassy of Education© asutaja, suhtlusõppemängude CONTACT© Game ideeline autor, õnnelikkuse metoodika koolitaja ja raamatu "Õnnekunstnik" autor.

www.hedvigevert.com

KOMMENTEERI!