Ilmar Raag: kuidas COVID-19 meid muudab?


Ilmar Raag
Ilmar RaagFoto: Ilmar Saabas

Järgneva kahe-kolme nädala kõige suurem probleem on enamiku inimeste kultuuriliste hoiakute muutmine, leiab Ilmar Raag Vikerraadio päevakommentaaris Err.ee vahendusel.

Ma olen Kaitseliidu Toompea malevkonna vabatahtlik pealik ja ma räägin sellest, mida olen kogenud viimase pooleteise nädala jooksul Kaitseliidu raames, aga mis tegelikult räägib palju laiemalt meie praegusest olukorrast.

Oma juttu pean alustama ühe looga Aafrikast. 2013. aastal puhkes Guineas Ebola-epideemia, mis laienes veidi hiljem ka Libeeriasse ja Sierra Leonesse. Haiguse levikule aitasid oluliselt kaasa kohalikud traditsioonid, mille kohaselt pidid sugulased surnut pesema ja seejärel teda suudlema enne hauda panekut.

Kui Ebola võttis tuurid üles, jõudsid kriisikolletesse ka valged arstid Punasest Ristist ja organisatsioonist "Piirideta arstid" (Medecins sans frontiere). Kui need arstid koos kohalike epidemioloogidega soovitasid lahkunuid enam mitte suudelda, siis tekitas see vanameelses külarahvas õudust. Kõik ju teadsid, et kui surnutele siit äraminek ilusaks ja kombekohaseks ei tehta, siis tulevad nad vaimudena elavaid kiusama. Ja see olevat veel hullem kui surm.

Konfliktid arstide ja traditsioonilise eluviisi kaitsjate vahel jõudsid avalike konfliktideni, kus näiteks füüsiliselt rünnati arste ja nende kliinikume.

Ometi hakkas ühel hetkel jää liikuma. Pärast seda, kui mõned külad olid inimestest täiesti tühjaks jäänud, otsustasid teiste külade vanemad, et nad panevad haigestunud inimesed karantiini, nii et elavad inimesed ei tegeleks isegi mitte nende laipadega.

Seotud lood:

Siit Euroopast vaadates tundub see loodusliku valiku loogiline käik. Võidab see mõtteviis, mis garanteerib eluspüsimise. Aga teisalt rääkis antud Ebola-episood, kuidas pärast 11 000 surnut väljusid need riigid kriisist muutunud kultuuriga.

Meie ratsionaalne kultuur

Poolteist nädalat tagasi, kui algas eriolukord, esitas PPA ametiabi palve, et kaitseliitlased neid toetaksid ülesannetes, mille jaoks neil endil ei jätkunud inimesi. Nii nagu kõik malevkonnad üle Eesti, kutsusin ka mina oma malevkonnas vabatahtlikke oma valmisolekust teada andma.

Vastused, mida ma sain, peegeldavad väga hästi nii Eestit tervikuna kui ka meie ratsionaalset kultuuri.

Päris palju oli neid, kes juba olid isolatsioonis või karantiinis. Omajagu oli ka neid, kes kuulusid riskigruppi (vanemaid mehi ja naisi), keda ei ole mõtet saata eesliinile, kus tuleb suhelda potentsiaalsete viirusekandjatega. Kuid seejärel tulid inimesed, kes tahtsid tunduvalt rohkem midagi teha, kui on abi üldse paluti.

"Nad tahtsid lihtsalt välja minna, et midagigi teha."

Teatavasti kaitseliitlastele veidi makstakse töö eest, mida nad piiril või avaliku korra tagamisel teevad, aga meie malevkonnas oli ka päris mitmeid, kes ei hoolinud rahast ja kellele tööga kaasnev paberitäitmine on piin. Nad tahtsid lihtsalt välja minna, et midagigi teha. Üks nendest isegi ütles, et kui te mind sunnite neid pabereid täitma, siis ma parem annetan selle raha kohe kuhugi abivajajatele. Ma arvan, et ka selline käitumine räägib midagi meie kultuuri kohta.

Eesti tuntud vanasõnad sisendavad: "Vara välja, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi." Nüüd aga nõuab praegune kriis, et me jääksime koju ja ei rahmeldaks väljas üleliia palju.

Meie tegudepõhine kultuur eeldab, et kui on oht, siis tuleb sellega võidelda ja teha midagi: "Andke see koroonaviirus mulle kätte ja ma peksan teda vastu maad senikaua, kuni ta enam ei liiguta." Me ei saa isegi lauluväljakule koguneda, et üksteisel kätest kinni hoides viirus lauluga minema ajada.

Meilt nõutakse kultuuriliselt justkui täiesti uut lahendust. Või siis peaaegu uut.

Peame õppima uut kultuuri

Järgneva kahe-kolme nädala kõige suurem probleem on enamiku inimeste kultuuriliste hoiakute muutmine. Valitsuse kriisikomisjoni nõustanud ekspertgrupp leiab, et kui me nüüd rakendame veel karmimaid meetmeid, siis alles kahe-kolme nädala pärast võime teada saada, kas varem tehtud otsused on olnud mõjusad.

Hetkel meil näib olevat lootust, et päris must stsenaarium Eestis ei rakendu, aga kuna nakatanute pärisarvu me ei tea, siis võib ennustustes olla oma veamarginaal.

Kultuuriliselt ja psühholoogiliselt võib uskuda, et juba nädala pärast avaldab võõras olukord meile tõsisemat mõju. Suurenevad väsimus ja tüdimus ning tekib vajadus kedagi süüdistada.

"Aga hullem veel on lugu nende inimestega, kellel lõppeb raha otsa. Ja siis nõuab Eesti loomus uuesti tegusid."

Kolme nädala pärast on meil aga juba täiesti uued probleemid. Selleks hetkeks on tõenäoliselt selge, et tervisehoiuressurss jõuab paremal juhul oma taluvuse piirile, kui ta seda juba ei ületa. Aga hullem veel on lugu nende inimestega, kellel lõppeb raha otsa. Ja siis nõuab Eesti loomus uuesti tegusid.

Probleem on ju selles, et kolme nädala pärast me saame teada ainult seda, kas meil on lootust või lähevad asjad edaspidi veel hullemaks. Aga ühelgi juhul ei lahene kõik ka siis päevapealt ja me ei saa kohe tagasi põllule pöörduda. Sinnani läheb veel aega.

See tähendab, et me peame tõesti õppima uut kultuuri. Õnneks on meie elulaadis omaette olemise kogemus täiesti olemas, mis on hea stardipakk. Eesti talud asusid ju ajalooliselt üksteisest kaugel ja see traditsioon tuleb uuesti meelde tuletada. Vahe, mis meid eristab möödunud aja metsataludest, on nüüd internet ja see loob eelduse uue e-Eesti tekkeks.

Kuid eelkõige sõltub kriisi lahendus kahest põhiülesandest igaühele.

Esiteks peaks igaüks vaatama, et ta ise ei osutuks viiruse edasiandjaks. Kui Sa annad viiruse edasi, siis pikendad just Sina eriolukorda. Ja teiseks tuleb vaadata, et need inimesed, kes nüüd paratamatult kriisi hammasrataste vahele jäävad, ei jääks oma muredega üksi.

Kultuuriliselt eeldab see suuremat sotsiaalset vastutustunnet, kui meie vahepealne individualistlik ja kaubanduslik kultuur eeldas. Me ei saa riigi peale loota kõiges, sest me oleme ju varem leppinud sellega, et meil on õhuke ja optimeeritud riik. Nüüd peame rakendama sama rehkenduse teist poolt.

Kodanikuühiskond on see, mis peab rohujuuretasandi kogukonnad rasketest aegadest üle vedama. Ja see ei oleks üldsegi halb tulemus sellele kriisile.

Allikas: Err.ee

Loe lisaks: Igor Mang: Tulemas on noorte aeg. Veevalaja ajastu lapsed on sündinud siia selleks, et see planeet päästa!

Koroonaviirus SARS-CoV-2

  • Inimesed, kes kahtlustavad nakatumist koroonaviirusega, peaksid võtma ühendust oma perearstiga, küsima nõu perearsti nõuandeliinilt 1220 (välismaalt +372 634 6630) või koroonaviirusega seotud küsimuste jaoks loodud numbril 1247 või vajadusel kutsuma kiirabi, helistades hädaabinumbril 112.
  • Olulised telefoninumbrid:
    • 1247 – Käitumisjuhised eriolukorras toimetulekuks ja koroonaviirusega seotud küsimustes (24h, tasuta)
    • 1220 – Perearsti nõuandetelefon eesti ja vene keeles, pakub meditsiinialaseid nõuandeid ja konsultatsiooni (24h, tasuta)
    • 53 01 9999 – Välisministeeriumi konsulaarinfo, kui oled välismaal hätta jäänud (24h)
    • 112 – Hädaabinumber kiirabi, pääste ja politsei kutsumiseks (24h, tasuta)
  • COVID-19 sümptomid on sarnased gripi sümptomitele. Viiruse levinumad sümptomid on köha, palavik ja hingamisraskused.
  • Parim kaitse nakkushaiguse leviku vastu on käte pesemine ja inimestega kontaktist hoidumine.
  • Valitsus kehtestas viiruse kiire leviku tõttu 1. maini eriolukorra. Loe lähemalt, mida see kaasa toob!
  • Pärast välismaalt naasmist peavad nii Eesti elanikud kui ka välisriigi kodanikud olema kaks nädalat isolatsioonis. Loe lähemalt Välisministeeriumi kodulehelt!
  • Loe lähemalt koroonaviirusest Terviseameti kodulehelt!

KOMMENTEERI!