"Kui ma kaks ja pool aastat tagasi lahkusin suhtest, mis kestis poolteist aastat, olin täiesti tükkideks," puistab iluteenindaja ametit pidav Katariina Helena (39). Tegelikult ei paita tema puudutus mitte ainult klientide käsi ja jalgu, vaid ka hinge. "Tulin ise ära, sest ei jaksanud enam. Ja kukkusin nii sügavasse auku, kui üldse saab. Füüsilise keha ülesütlemisest kuni vaimse ja hingelise murdumiseni. Vaid mu lapsed olid need, kes mind veel vee peal hoidsid. Mul oli ägedale aneemiale lisaks ka positiivse vastusega naistehaigus. Mõtlesin, et las olla, arsti juurde ma rohkem ei lähe, ongi hea viis vaikselt ära kustuda. Tagantjärele mõistan ma, kui vajalik see õppetund mulle oli. Inimesed meie elus on ju meie endi peegeldus. Sa saad seda, kes sa oled, sest sarnane tõmbab sarnast."
Hea tuttava soovitusel läks ta perekonstellatsiooniteraapiasse, kus alustatakse algusest, lapsepõlve tervendamisest. Katariina Helena on ilusast, korras ja mitmelapselisest kodust. Kuigi suurest perest, oli ta hingelt üksi. Töökatel vanematel polnud aega, sügav klapp vendade-õdedega puudus, koolis koges ta kiusamist - tüdruk tundis, et ei sobi maailma üldse... ja mõtles enda kõrvale nähtamatu hea vanaema, kes oli ta jaoks alati olemas.
Juba esimesel konstellatsioonil tuli šokk. Selgus, et mees, keda ta teadis olema oma isa, polegi ta pärisisa! "Helistasin õhtul tädile, ema õele, kes ütles, et kui isa on nõus tegema DNA-testi, võime edasi rääkida. No ma ei lähe ju isa juurde sellise jutuga!" tähendab naine. "Jätsin asja sinnapaika ja püüdsin olukorraga lihtsalt leppida, harjuda, seda tunnetada."
Kolme kuu pärast järgmisel konstellatsioonil küsisid seal osalenud kaks terapeuti ühtäkki otsekui ühest suust: miks sa arvad, et su ema on su pärisema!? Mida!? Teraapiaringis osalejad olid rabatud, Katariina Helenale oli see aga suur selginemine. Korraga sai ta aru, miks ta end lapsena üksikuna ja isapoolse suguvõsa kokkutulekutel võõrkehana tundis. Miks tädi emapoolsest suguvõsast teda ja teisi tädide-onude lapsi vaadates korrutas: sa oleksid nagu sünnitusmajas vahetusse läinud, nii teistsugune oled.
Konstellatsioonil tui välja, et tema pärisema suri sünnitusel ning suri ka praeguse ema sünnitatud laps. "1978. aastal võis ju juhtuda, et sünnitusmajas anti orb naisele, kelle laps siitilmast just lahkunud oli," kostab ta. Kinnituse, et tal pole oma vanematega tõepoolest veresidemeid, ning ka soovituse asja mitte torkida, sai ta hiljem mitmelt teadjanaiselt. Üks neist paotas selle aasta alguses ka, et sul oli väga raske haigus, mis nüüdseks läinud on.
Pool aastat intensiivset tööd iseendaga ning tervendamine perekonstellatsioonide, teetatervenduse ja rännakutega sai 2015 septembriks läbi. "Ja siis hakkasid juhtuma imed," rõkkab helge olemisega nääpsuke. "Inimene tänavalt kinkis mulle Peruu reisi! Sest mul oli vaja sinna minna."
KOMMENTEERI!