Elu ei pea olema raske: 4 sammu kergemaks ja õnnelikumaks eluks

 (1)
Elu ei pea olema raske: 4 sammu kergemaks ja õnnelikumaks eluks
Loo autor Tuuli MäematFoto: Laura Strandberg

Kas sa elad enda või teiste jaoks? Miks sa teed ikka veel neid asju, mis sulle päriselt ei meeldi? Ole enda vastu aus ning muuda oma elu imeliseks kogemuseks. Märka, kuidas täitud õnnehormoonidega, mis panevad su armastama elamist.

Oled sa märganud, et meie elud tunduvad meile nii rasked? Hommikul ei tahaks vara ärgata. Töö, kuhu minema peame pole päris see, mida süda ihkab. Õhtul jõuame koju väsinuna ning lähedaste jaoks ei jagu piisavalt jaksu ega aega. Ometigi süda igatseb midagi enamat. Tahaks kergemalt hingata ning teha neid asju, mis südame rõõmsaks teevad. Mis on see raskus, mis meie turjal istub ning takistab hingamast? Kui tahad teada saada, siis sul on võimalik see välja uurida. Räägin sulle, kuidas mina seda tegin.

Paar nädalat tagasi jäin väga haigeks. Ma tean, et väga paljusid kimbutavad sootuks raskemad tõved, aga miski niitis mind hetkega täiesti maha. Ma pole kunagi uskunud, et ükski haigus meie ellu niisama tuleks, tal on alati põhjus ning midagi öelda. Nii oli ka seekord. Ma lebasin ühel ööl kell 3 voodis peale seda, kui olin peaaegu kokku kukkunud ning hirmust külmahigiga kaetud. Sel ööl tekkis mul tõeline hirm ning jõudis kohale, mida tegelikult oma eluga teinud olen. Olin eiranud oma tõelisi tundeid, soove ja unistusi juba paar kuud ning nüüd tasus keha mulle selle eest. Kartmiseks oli aga hilja, aeg oli ette võtta muutused. Kaks tundi lamasin liikumatult ja lappasin oma peas kogu oma senise elu läbi. Öeldakse ju, et muutustele lükkavad meid päris tõsised olukorrad, nii läks ka minuga. Ma olin vaid kahe kuuga suutnud ennast täiesti läbi põletada ning minu igat rakku kehas täitis stress ja pinge. Võibolla on sinuga, kes sa seda praegu loed, samad lood. Aga mul on üks soovitus, ära jõua nii kaugele nagu mina, tegutse juba varem. Laotasin väga ausalt ühe oma tavalise päeva enda ette.

Seotud lood:

Hommik. Ärkan, sest äratuskell karjub. Kell on nii vähe ja pea on veel unine ning väsinud, ööd on täitnud painavad unenäod ning mõtted tööst. Väsimus, andke veel aega magada. Tean, et pean 8:15 loengus istuma, kuhu ma minna ei taha. Sunnin keha, sest tean, et haridus on mulle vajalik. Nii on öelnud mulle vanemad, elukaaslane ja reeta neid tundub vale. Torman, jooksen ja kihutan. Imeväel jõuan õigeks ajaks kohale, aga mis hinnaga - ma olen juba tund peale ärkamist närvis ning vererõhk on laes. Loengus istudes mõtlen tööle, tundub, et ükskõik kuidas asju sättida, ikka jääb kuskilt aega puudu. Lõunaks jõuan tööle, istun seal ja sunnin end imetillukese karbi sisse, kus sureb hetkega minu loovus ning inspiratsioon. Pistan end raamidesse, mis mulle ei meeldi. Tahaks lahkuda, tahaks minna koju ja puhata, teha asju, mis südame rõõmsaks teevad - tegeleda loominguga, maalida, kirjutada raamatuid, õmmelda, luua, teha midagi oma väikeste kätega. Vean õhtuni välja. Koju jõudes on vastikus kõige suhtes. Tahaks kallima kaissu, aga kallim on kaugel. Teen mitte midagi, mis tekitab mulle omakorda süümepiinu. Piitsutan end kuni aeg on jälle silmad sulgeda ja tööd unes näha. Minu päevad on 125% täis stressi ja pinget. Muidugi tekitan mingil määral ka ise seda, aga tehes asju, mis meile tegelikult ei meeldi, pole võimalik mitte stressi tunda.

Kaks päeva hiljem, peale seda ööd olin ma justkui uuesti sündinud. Käisin kahe tunniga ära tõelises põhjas ja tunnistasin endale tõde. Neli päeva hiljem hingasin üle mitme kuu. Viis päeva hiljem otsustasin, et jätan kooli pooleli või valin eriala, mis mind huvitab. Otsustasin, et teen oma tööd mõõdukalt, ilma süümepiinadeta ja stressita. Teen seda täpselt nii palju, et suudaksin sellest rõõmu tunda. Hakkasin oma unistusi uuesti ellu viima. Õhtuti jalutasin ja rulluisutasin. Otsustasin, et teen oma nädala pooleks - ühe poole sellest veedan linnas tööd tehes ja teise poole olen kallima kõrval vaikuses ja rahus, eemal linnakärast. Muutsin oma suhtumist ja hakkasin lustima. Hakkasin mängima ja elu võtma kergemalt. Hakkasin hingama ja minus tuli tagasi soov elada.

Kuidas võiksid sina oma elu kergemaks muuta?

Ole enda vastu aus. Tihtipeale on meil kõige raskem olla aus just iseenda vastu. Nii tore tundub endale valetada - keegi ei saa ju teada. Aga tegelikult saab, sina saad. Lõpeta see valetamine endale, et küll üks päev on elu kergem või kõik muutub, kui mu lapsed kasvavad suuremaks. Paremat homset ei tule, kõige parem praegune hetk on sinu kätes. Küsimus on selles, kas sa kasutad seda hetke või valetad enesele edasi, et sinu elu on korras. Nii lihtne on öelda: "Mul läheb hästi, kõik on korras." Kas tegelikult ka on?

Laota oma elu enda ette. Astu oma elust korra eemale ning iseendast välja. Vaata nüüd oma elu. Kõik see, millega tegeled hommikust õhtuni - kas see teeb sind päriselt ka õnnelikuks? On need asjad, mis panevad sind hästi tundma? Elad sa endale või teistele?

Muuda, muuda, muuda! Too oma ellu muutused. Kui sa nüüd ja praegu muudad oma elus asju, siis mis saab kõige hullem asi olla, mis juhtub? Ainus hull asi, mis juhtuda saab on, et su elu muutub ja sa saad õnnelikumaks - mis on ju ainult hea?

Hakka uuesti elamist armastama. Viibi praeguses hetkes, jah just seal, kus sa praegu oled. Ei ole oluline, kas sa oled tööl, teed trenni, sõidad bussiga või teed hoopis midagi muud - sa saad nautida just seda hetke, kus praegu viibid. See ei ole raske. Pane mängima oma lemmik muusika ja ümise vaikselt selles heas rütmis kaasa. Muuda oma elu imeliseks kogemuseks, millest sul kunagi ei saa küll. Tahaksid seda veel ja veel. Hinga sügavalt sisse ja märka, kuidas iga su hingetõmme muutub sügavamaks ning mõtestatumaks. Su elule tuleb jälle sisu ja uus mõõde.

Seda kirjutades hakkab minus minu sisehääl kõnelema esitades mulle küsimusi. Miks ma olen otsustanud, et raskelt elatud elu on õige elu? Ma olen terve elu uskunud, et kui palju vaeva näha, tööd teha ja pidevalt pingutada, siis oledki justkui see õige inimene. Inimene, keda kiidetakse, imetletakse. "Mille või kelle jaoks sa elad?" küsi endalt pigem. Kas see elu, mida elad teeb sind päriselt õnnelikuks? Mind enam ei teinud ning otsustasin sellest raskusest loobuda. Ma tahan muuta neid uskumusi, mis on minus nii tugevalt kinnistunud. Uskumused, et normaalne on olla koguaeg väsinud, palju tööd teha ja vaeva näha. Olla nagu raske kartulikott, mida vead hommikust õhtusse. Ma valin õnne. Valin kerguse. Valin õhu. Valin hingamise. Valin elamise.

Ja tead, kui sa tunned, et raske on, siis võiksid sa sama teha. Elu ei pea olema raske. Sa ei pea oma elu raskeks elama. Sa väärid kergust. Mulle meeldib lennata ja usu mind, sulle hakkab ka see meeldima. Astu lihtsalt välja oma mugavustsoonist ja vali teistsugune elu.

Autor: Tuuli Mäemat

KOMMENTEERI!