Ego on tekkinud hirmumõtetest ja kisub sind armastusest eemale


Ego on tekkinud hirmumõtetest ja kisub sind armastusest eemale
Foto: depositphotos.com

Oma kuulsas vaimses käsiraamatus “Tagasi armastuse juurde” jagab hinnatud lektor ja kirjanik Marianne Williamson mõtisklusi, mis põhinevad raamatul “Kursus imetegudes“, arutledes selle üle, kuidas leida armastuse kaudu hingerahu. Williamson selgitab, et igaühest võib saada imetegija, kui ta leiab endas kõikehõlmava armastuse ja väljendab seda oma igapäevaelus. Ta õpetab, et armastus on võti sisemise rahu juurde ja võimas vägi, millega leevendada suhete, töö või tervise pärast tekkinud hingevalu. Armastades muudetakse oma elu terviklikumaks ja kujundatakse oma lastele rahulikum ja õnnelikum maailm. Avaldame Telegram.ee vahendusel lugemiseks katkendi peatükist “Ego”.

Ego on sõna-sõnalt hirmumõte

Lapsena õpetati meid olema head poisid ja tüdrukud, mis mõistagi vihjab sellele, nagu me polnuks veel seda. Õpetati, et oleme head, kui koristame ära oma toa või saame häid hindeid. Väga vähestele meist õpetati, et oleme loomupäraselt head. Väga vähesed meist on saanud kogeda tingimusteta heakskiitu - tunnet, et oleme väärtuslikud sellepärast, kes oleme, mitte sellepärast, mida teeme. Aga see ei tähenda, et meid kasvatanuks koletised. Meid on kasvatanud inimesed, keda oli kasvatatud samamoodi, nagu nemad meid kasvatasid. Mõnikord pidasid just need, kes meid kõige rohkem armastasid, oma kohuseks meid võitlema õpetada.

Miks? Nad tahtsid, et me hakkama saaks, sest maailm on karm. Pidime muutuma sama halastamatuks nagu maailm, sest muidu poleks me sellesse eales sobitunud. Pidime saavutama, nõuetele vastama, Harvardisse saama. Kummaline on see, et niisugune maailmavaade ei õpetanud meile niivõrd distsipliini, kuivõrd kummalist oskust omistada oma vägi mitte endale, vaid ümbritsevatele allikatele. Me ei tunnetanud enam oma jõudu. Õppisime pelgama, et me pole iseendana piisavalt head.

Seotud lood:

Hirm ei soodusta õppimist. See moonutab meid. See ahistab meid. See muudab meid neurootiliseks. Enamik meist on juba teismeliseks saades rängalt katki. Meie armastust, südant ja tegelikku mina on pidevalt õõnestanud nii need, kes meid ei armasta, kui ka need, kes meid armastavad. Armastuse puudumise pärast oleme hakanud aeglaselt, aga paratamatult kokku varisema.

Aastaid tagasi jõudsin mõttele, et kuradi pärast pole vaja muretseda. Mõtlesin, et meie planeeti ei varitse mingisugune kuri jõud. Kinnitasin endale, et see jõud asub üksnes mu enda peas. Siis sain aru, et see ei tähenda head. Kuna iga mõte kujundab kogemust, on kõige hullem just see, kui kurjus on meie mõtetes. Kuigi on tõsi, et inimese hinge himustavat kuradit pole tegelikult olemas, on meie mõistusel hämmastavalt tugev kalduvus tajuda kõike ilma armastuseta.

Kuna meile on lapsest peale õpetatud, et oleme eraldatud ja piiratud olendid, on meil armastusega suuri raskusi. Armastus meenutab tühjust, mis ähvardab inimest enda alla matta, sest seda see teatud mõttes ongi. See matab enda alla meie väikese mina, meie üksildase eraldatuse. Kuna oleme end eraldatusetundega samastanud, jääb meile mulje, et saame selleta hukka. Aga sureb hoopis meie hirmunud meel, et armastus saaks meie sisimas hingata.

Hirmunud mõttevõrgustikku, mis on võrsunud eksiarvamusest, et asume Jumalast ja üksteisest eraldi, nimetatakse "Kursuse" terminoloogias egoks. Sõna "ego" kasutatakse siin teisiti, kui seda moodsas psühholoogias tihtipeale tehakse. Seda tarvitatakse nõnda, nagu vanad kreeklased seda tegid: see tähistab väikest eraldunud mina. Ego on meie eksiarvamus iseendast, vale ettekujutus sellest, kes ja mis tegelikult oleme. Kuigi see vale on meie neuroos ja selles elamine põhjustab hirmsat ärevust, osutame selle haava tervendamisele hämmastavat vastupanu.

Armastusest lahknenud mõte on kohutav anomaalia. See on meie enda jõud, mille oleme iseenese vastu pööranud. Silmapilgul, kui Jumala poeg unustas naerda ja meel kaldus esimest korda armastusest kõrvale, tekkis terve illusoorne maailm. "Kursus imetegudes" nimetab seda silmapilku kõrvalteeks hirmu juurde või Jumalast eraldumiseks.

Egol on omaenda pseudoelu ja ta võitleb - nagu kõik eluvormid - kõigest väest oma ellujäämise eest. Olgu me elu kui tahes ebamugav, piinarikas või lausa meeleheitlik, oleme sellega harjunud ja klammerdume uue proovimise asemel pigem vana külge. Enamikul meist on iseendast üht- või teistpidi kõrini. Hoiame uskumatult visalt kinni sellest, millest ihkame väljapääsu. Ego on nagu arvutisüsteemi ründav viirus. Ta näitab meile sünget paralleelmaailma, hirmu ja valu sfääri, mida pole tegelikult olemas, aga mis näib kahtlemata eksisteerivat. Lucifer oli enne langemist Taeva kauneim ingel. Ego on meie enesevihaks muutunud enesearmastus.

Ego on nagu gravitatsiooniväli, mis on tekkinud lõpututest hirmumõtetest ja kisub inimest tema südames armastusest eemale. Ego on meie vaimujõud, mille oleme iseenda vastu pööranud. Ta on sama nutikas, veenev ja manipuleeriv nagu meie. Oled kuulnud lugusid libekeelsest kuradist? Ego ei pöördu meie poole sõnadega: "Tere, olen su eneseviha." Ta pole rumal, sest meie ise pole rumalad. Ta ütleb hoopis: "Tere, olen su täiskasvanud, küps ja mõistlik mina. Õpetan sind iseendale mõtlema." Seejärel annab ta nõu, kuidas ennast teiste arvelt maksma panna. Ta õpetab isekust, ahnust, arvustamist ja väiklust. Kuid pea meeles, et meid on siin ainult üks: mida anname teistele, seda anname endale. Mida keelame teistele, seda keelame endale. Iga kord, kui valime armastuse asemel hirmu, keelame endal tunda paradiisi. Sedamööda, kuidas armastuse endast eemale tõukame, eemaldub armastus meist omakorda kaugemale.

Marianne Williamson

Allikas: Telegram.ee

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Marianne Williamsoni raamatust "Tagasi armastuse juurde"

Loe lisaks: Kas sina kasutad rohkem ego või südame keelt?

Osho: kas ma pean ennast unustama, et oma ego kaotada?

Sinu ego, vaimsed teejuhid ja intuitsioon - mil viisil nad sinuga suhtlevad?

Armukadeduse nõidus: armastus tahab anda, ego võtta

KOMMENTEERI!