Deva Premal: teekond südamesse on elukestev harjutamine


Deva Premal: teekond südamesse on elukestev harjutamine
Deva PremalFoto: erakogu

Mantrate laulja, armastatud muusik ja Osho õpilane Deva Premal on astunud välja üldistest ühiskondlikest normidest ja loonud endale ise oma elu. Ta on õnnelik, sest elu on olnud suurem kui kõik tema unistused. Maikuus taas Eestis esinev maailmakuulus mantralaulja räägib oma intervjuus oma rituaalidest, maailma tajumisest ning annab soovitusi, kuidas jõuda mõtlemisest tundmisesse ehk peast südamesse.

Sa oled koos Miteniga juba 25 aastat koos olnud ning teid vaadates on selgelt näha, et olete oma olekult, mõtteviisilt ja elustiililt igatepidi südames. Enamus inimestest on aga peas. Teekond peast südamesse võib olla päris keeruline, sel on ju nii mitu tasandit... Mida sa soovitad, kuidas jõuda ja jääda südamesse?

See on väga hea küsimus, sest see on tõesti asi, millega paljud inimesed kokku puutuvad. Ma arvan, et see on elukestev harjutamine. Südames olles ja läbi südame elades me ei tunne eraldatust, kuid mõistusest lähtuvalt tunneme, seda kõige suhtes. Niipea kui me hakkame tundmise asemel mõtlema, leiame eraldatust, äärmusi, vastandeid. Olgu selleks sina-mina, päev-öö, kuum-külm, neid näiteid on tuhandeid. Südames jõuame sellesse Ühte, kuhu kõik kuulub. Duaalsus on illusioon ja ühtsus on reaalsus.

Meil on üks laul - Love Is Space - ja just sedasama südamest kantud ühtsusetunnet me selle lauluga ka öelda tahame. Süda loob ruumi, kus kõik on ühtne ja kuhu kõik kuulub, miski pole eemale tõugatud ega eraldatud. Kõik vastandid on endiselt olemas, kuid me ei vali ega eelista ühte teisele ega ütle, et miski on hea või halb. Me lihtsalt aktsepteerime kõike.

Seotud lood:

Peast südamesse jõudmine ja seal olemine on tähtis küsimus ja oluline eesmärk, sest kogu maailm on praegu veel suures eraldatuses. Kuhu iganes me vaatame, kõikjal on eraldatus. Kurb on see, et eraldatust taastoodetakse kogu aeg ning seetõttu ongi oluline praktiseerida südames olekut, tunnetades sellega seotud ühtsustunnet.

Kuidas seda südames olekut praktiseerida?

Üks harjutustest on laskuda andestusse ehk teisisõnu andestada teistele ja iseendale. Kui ma tunnen andestust oma südames, siis kaovad piirid ja barjäärid, mida ma enda ja teiste ning enda ja välismaailma vahele olen pannud. Need kaovad, sest hukkamõist ja hinnangud nii iseenda kui ka teiste kohta on kadunud.

Kõlab väga ilusasti, kuid vahepeal on endale andestamine veelgi keerulisem kui teistele andestamine. Sageli oleme enda osas oluliselt hukkamõistvamad ja kriitilisemad kui teiste osas. Samas tõeline ühtsus saab toimuda alles siis, kui me ennast armastama hakkame.

Jah, endale andestamine on väga raske. Kurb on see, et kui me endale ei andesta, siis tõukame endast eemale nii teised inimesed kui ka terve välise maailma. Me tihtipeale usume, et teised mõtlevad meist halvasti, kuid tegelikult on see kõik meie enda sees.

Mitenil on ilus laul, kus on sõnad: "It's a love for yourself that you share" ("armastus iseenda vastu on see, mida me jagame" - toim.). Mida rohkem me suudame iseennast armastada, seda rohkem saame armastada ja aktsepteerida ka teisi. Paraku oleme alati hõivatud iseendale hinnangute andmisega ja iseenda halvasti tundmisega ning hakkame seda üle kandma teistele, öeldes teiste kohta neid asju, mida me endale ütleme. Või tekitame olukorra, kus meie kohta öeldakse väljaspoolt nii nagu me tegelikult sisimas ise endale ütleme. See võib tunduda vale ja ülekohtune, kuid kõik on peegeldus meie enda sisemusest. See on teekond täis seiklusi ja avastamist.

See on ka väga pikk teekond...

Jah. Ma arvan, et seegi on elukestev tee. Mõned meist ärkavad sellest unest või illusioonist üles ning me kutsume seda valgustumiseks. Meistrid ja gurud on selle läbi teinud ja nüüd saame neid vaadata kui meie valgustunud eeskujusid. Nad annavad meile kinnitust, et sellest illusioonist on võimalik välja murda. Valgustunud seisundis ei näe me enam madusid, vaid saame rahulikult aru, et tegemist on nööriga.

Varem ma arvasin, et valgustumine on nagu mingi eesmärk, mida saab konkreetselt täita. Arvasin, et kui ma selleni jõuan, siis olen täiuslik. Enam ma nii ei mõtle... Täna ma tunnen, et valgustatus on see, kui kõik valgustub. Isegi need osad meie isiksusest, mis pole nii mugavad, näiteks viha või frustratsioon. Selles valgustatud olekus pole eraldatust. On täiesti sobilik olla vihane, kuid tuleb osata sel minna lasta, andestada iseendale ja teistele.

Mida sa soovitad inimestele, kes tahavad jõuda lähemale oma südamele?

Siinkohal tulevad mantrad ja meditatsioonid mängu. Mantrates on palju empaatiat ning meditatsioonides pöörad oma energia sissepoole, mis on ka esimene samm südame suunas. Ühiskond sunnib meid suunama oma energia endast väljapoole. Me justkui peame igasuguseid asju tegema, saavutama, eesmärkideks võtma. Me peame armastama, peame olema väärtuslikud, peame olema kellegi teise moodi.... Kogu maailm justkui keerleks välise ümber, aga esimene samm südameni on sulgeda silmad ning vaadata enda sisse. Tihti ei ole see üldse mugav tegevus, sest siis peame otsa vaatama ka oma mõistusele ja rohkele mõtlemisele.

Sageli inimesed arvavad, et see pole meditatsioon, mida nad teevad, sest istudes nad ikkagi mõtlevad, ketravad peas erinevaid lugusid, tahavad oma keha liigutada ja heidavad endale kõike seda ette. Kui palju me sellest meditatsioonist tegelikult Kohal olime? Ühest tunnist võib-olla ühe momendi, muul ajal olime kogu aeg kaugel oma mõtetes. Me küll kahtleme, kas see ikka oli meditatsioon, kuid selle lõppedes tunneme end tervikuna, ilusana, rahulikuna, vaiksena seestpoolt. Ja see on koht, kust armastus tekib. Me tunneme enda sees rahu ja sealt hakkab see kasvama.

Ma armastan shanti ja mantrate juures seda, et need viivad meid nii kiirelt meditatsiooniseisundisse. Me laulame kümme minutit ja see vaikus, mis sellele järgneb, on nii tugev, sügav ja loomulik. See muudab ka mediteerimise lihtsamaks. Inimestele tundub, et mediteerimine vajab distsipliini, eraldi maha istumist ja ettevõtmist. See pole sageli kõige atraktiivsem tegevus ning seetõttu ongi mantra ja shanti nii ilus. Meditatsioon järgneb laulmisele nii kergelt ja loomulikult. See on ka asi, mis meie kontsertidel juhtub - me laulame koos ja see vaikus lugude vahel tuleb nii loomulikult. Me isegi ei pea plaksutama, sest nii tore on vaikuses istuda. Lasta vaikusel juhtuda, et armastus saaks kerkida.

Paljude inimeste eluteed mõjutavad tugevalt mõned üksikud erilised hetked, sündmused või inimesed. Millised momendid on sind mõjutanud või muutnud?

Minu jaoks on elu olnud suuremalt osalt ilus teekond. Miteni kohtamine on suurim õnnistus, mis mulle osaks on saanud. Me oleme tänaseks 25 aastat põhimõtteliselt iga päev koos olnud. Ta on olnud mu armastatu, aga ka mu õpetaja ning mind on tugevalt mõjutanud see, kuidas ta näeb elu ja järgib oma südant nii sügaval tasandil ega hooli üldse, mida teised inimesed mõtlevad või ütlevad.

Loomulikult on mind mõjutanud ka Oshoga, oma guruga, kohtumine. Olin siis 11-aastane. Kogu tema õpetus põhineb südame hääle ja iseenda kuulamisel ning põhimõttel, et igaüks on unikaalne ja eriline. Pole ühte teekonda, mida me kõik peaksime järgima, vaid oluline on enda tundmine ja aru saamine, et meil kõigil on oma teekond. Tuleb vaid olla südames ja kuulata päriselt, siis saame teada oma tõelise teekonna juhised.

Meie kõigi eludes on raskeid ja keerulisi perioode. Kuidas mitte kaotada lootust ja säilitada usaldus, et elu meid kannab ja hoiab?

Paljud inimesed on andnud meile tagasisidet, et meie muusika on neid aidanud. Need on liigutavad lood, kui inimesed kirjutavad, et olid valmis endalt elu võtma, kuid läbi muusika ja mantrate leidsid nad taas rõõmu üles.

Mantratel on suur tervendav jõud. Ma julgustan igaüht laulma shantisid, istuma mantratega, kasutada ühte mantrat 21 päeva ja vaadata, kas midagi muutub. Proovige, andke mantratele võimalus. Kuulake neid igapäevaselt ja korduvalt.

Teine asi, mida ma inimestele alati soovitan, on teha seda, mis pakub teile rõõmu. Kõigil meil on midagi, mida me armastame teha. See ei pea ilmtingimata olema meditatsioon, meil kõigil võib see lemmiktegevus olla erinev. Meditatsioon toob meid lihtsalt hetkesse ja õpetab olema kohal, mänguline ja teha seda, mida armastame. Pühenduge oma elu rõõmudele. Mitenil on laul nimega "Sing your own song" (tõlge - laula omaenda laulu). See meie "laul" ei pea üldse laul olema. See võib olla tantsimine, aiatööd, misiganes... Me peame leidma üles selle asja, mis teeb meid õnnelikuks ning seda siis armastusega tegema. Vahel me unustame enda vastu lahked olla ega anna endale aega, et tegeleda oma armastatud tegevustega.

Millised on sinu igapäevased tegevused, rutiinid, rituaalid?

Hommikuti alustame me oma päeva ühe ayurveedaliku tehnikaga, mille käigus loputame suud spetsiaalse vedelikuga 20 minutit. See tõmbab kehast toksiinid välja ja on väga tervislik. Oleme seda teinud juba aastaid.

Seejärel joome sooja vett koos värskelt pressitud sidruniga. Ja siis me väristame end. Meile meeldib väristamine, sest see on lihtne ja hea tehnika, et saada energiad kehas liikuma. Teeme seda tavaliselt 15 minutit, kuid isegi viie minutiga on suurt erinevust tunda. See on väga lihtne - seisame, lõdvestume ja hakkame hüppama, lastes oma kehal rippuda, rappuda ja väriseda. Ma teen seda ka lennureisidel ja soovitan kõigil teha seda ka töö ajal. Suitsupauside asemel tehke hoopis raputamispaus.

Kontserdid ja meditatsioonid võiksid olla ka üheks meie suhteliselt igapäevaseks rituaaliks. Lisaks nendele püüame me olla igal hetkel Kohal ja märgata hetki, milles viibime. Olla südames, jälgida iseennast ja oma reaktsioone ning kiirgata armastust ja valgust igal momendil.

Kas sa ka tunned vahel ühiskonnalt survet olla keegi või saavutada midagi, vastata mingitele standarditele, on need siis seotud perekonna, kodu või karjääriga?

Ma olen sellistest asjadest nii väljas, me elame nii teistsugust elu. Mul ei ole neid hirme kunagi olnud, et kelleks ma suurena saan või kuidas ma raha teenima hakkan. Ma olen loonud enda elu ja tänu sellele pole ma enam nii palju selle suure ühiskonna mõju all. Aga ma kujutan ette, et oma südame kuulamine ja selle usaldamine ning mugavustsoonist välja astumine võib olla päris keeruline.

Palju räägitakse eesmärkide seadmisest ja unistuste jahtimisest. Sel teemal tehakse võimsaid koolitusi ning kirjutatakse sadu raamatuid. Mida sa sellest kõigest arvad?

Ma ei oska su küsimusele vastata, sest mu elu ei ole selline olnud. Mu elu on palju suurem kui mu unistused. Vahepeal tunnen, et millegi soovimine ei ole õige, sest kuidas ma tean, mis on mulle parem või halvem? Vahel ei tundu asjad õiged, aga võib-olla need siiski on, kuid ma lihtsalt ei tea seda. Samas ma arvan, et kui keegi on olukorras, kus ta ei ole õnnelik või kus ta ei soovi olla, siis on hea, kui on selgelt välja mõeldud, mida ta soovib ja tahab, et seda siis läbi manifesteerimise oma ellu kutsuda.

Mäletan aega, mil me alles alustasime kontsertide andmist. Meil oli üks väga vana buss ning raha reisimiseks üldse polnud. Kuidagi saime selle bussiga sõidetud, kuid ööbisime alati sõprade juures. Mäletan, et ühel päeval panin ma kirja asjad, mida me füüsilisel tasemel vajasime. Nimekirjas olid näiteks cd-mängija ja uus buss. Iroonia oli selles, et me tegime ise cd-sid, kuid meil endal polnud mängijatki. Kaks aastat hiljem leidsin ma selle listi ning taipasin, et kõik sinna kirjutatud asjad olid meil nüüdseks olemas. Ma manifesteerisin neid ja need tulidki meie ellu.

Seetõttu ma arvan, et on hea teada, mida me soovime ja tahame, kuid ma ei tea manifesteerimisest ausalt öeldes palju. Mu elu on juhtunud teistmoodi, läbi usalduse.

Mäletan üht korda, mis mulle ei meeldinud ja mis tekitas minus tugevat ärritust. Tundsin end ohvrina ja hakkasin kurtma, et miks see küll minuga juhtub ja kui ebaõiglane see kõik on. Järsku toimus aga muutus mu olekus, sest hakkasin mõtlema, et kui see oleks test, siis kuidas ma selle läbiksin? Mida peaksin ma tegema või tegemata jätma, et sellest testist läbi saada? Fookuse muutuse tulemusel enesehaletsus ja enda ohvri rolli panemine kadusid. Ma sain aru, et see on elu väljakutse ja keskendusin hoopis sellele, mida ma pean tegema antud olukorrast üle olemiseks, mööda minemiseks ja hakkama saamiseks. See oli nii tugev muutus mu sees. Enesehaletsuse ja nõrkuse asemel tundsin korraga, et olen piisavalt tugev situatsiooniga hakkama saamiseks.

Mida soovid eestlastele?

Eestlased on nii ilus rahvas! Kõik inimesed, keda ma siin kohanud olen, on nii ilusad, et see on lausa uskumatu. Aga ma soovin eestlastele seda sama, mida ma soovin kõigile planeedi elanikele - iseenda leidmist. Julgustan inimesi astuma enda sisemisse rahusse ja las see kiirgab väljapoole. Kui igaüks annab natuke rohkem, siis maailm muutub. Me oleme kõik üks ning seetõttu pole vaja erinevatele rahvustele erinevaid asju soovida.

Ükspäev oli mul nägemus, et me kõik oleme tükikesed vikerkaarest. Igaühel on kindel nahavärv, kuid me kokku moodustame terviku. Inimesed jaotuvad suures pildis kaheks - ühed on elevuses ja rõõmsad meie erinevuste üle, teised mõistavad aga endast erinevad inimesed hukka. Me peaksime üksteise erinevust hindama, sest me kõik oleme killukesed vikerkaarest. Ja vikerkaar ongi värviline! Kõik on tegelikult väga lihtne. Elu on tegelikult väga lihtne. Vahel muudame ise selle liiga keeruliseks, aga tegelikult on see lihtne.

Deva Premaliga vestles ajakirjanik Getter Orusalu, maikuus 2015

Deva Premal & Miten ning flöödimängija Manose esinevad Tallinnas teisipäeval, 10. mail kell 19 Nordea Kontserdimajas. Uuri kontserdi kohta lisa facebookist ja kodulehelt www.tantratee.ee

Kuula nende muusikat kodulehelt devapremalmiten.com

Osale ka Alkeemia muusikamängus SIIN!

KOMMENTEERI!