Püüded vana tagasi tuua, uuesti ellu äratada, on kui katsed olnut mälupiltide järgi kloonida, sest kõik see, mille saavutad on kunstlikult looduna vale ja võlts. Mõistad, et vanana vanasse tagasi minna ei saa, sest seda lihtsalt ei ole enam olemas. Ennast petvad valed on olnud enese elu eitused, sisemuses peituva tõe kinni katmine või kolikambris varjamine, et jumala eest pimeduses otsa ei komistaks, sest siis võib ninali kukkudes, iseendast loodud klantspildi, kui õhkõrna klaaskatte, kildudeks lõhkuda.

Kui pilk veel ei fokusseeru, et uuest kinni hoides kindlat sihti seada, siis loed üles kõik maailma vead, hoides neid sihtmärkidena, millega ükshaaval võidelda, kuni kaod tekkinud rägas ja loodud segaduses. Kui uut ei oska veel leida ega luua, siis kisud maha kõik selle, mis vana ja kulununa mõttetuna tundub. Soovid, läbi purustava valu ja puhastavate pisarate, kaosest uuesti sündida, et siis alasti seistes iseendani jõuda. See on kui ärkamine, mil kisud valguse eest kõik katted, et soojendavate kiirte saatel virgudes uuena sirguda.

Olles kord, kasvamise ja puhastumise, teele astunud, siis need viimasedki valed ja enesepettused, millest ei julge või ei oska lahti lasta, kistakse, üha kiireneva voolu poolt, krampis sõrmede vahelt ja uhutakse minema. Leides purde või silla, saad hetkeks küll puhata ja hinge tõmmata, et seejärel uuesti voogudesse sukeldudes oma teed jätkata. Voolav vesi on kirgastavalt selge ja puhas, kõrvalteed lõppevad sumbunud ja seiskunud lombina, kus elus hoidvat energiat jagub nii napilt, et vaikelu uinutab ja edasised püüdlused lämmatab.

Vool võib ühtäkki metsikult kiireks muutuda ja sündmusi muudkui tuleb ning tuleb, vaevu jõuad kohanedes õhku ahmida, kui järgmine keeris endasse haarab, et mustreid lahti raputades ja minevikupisaratest kuivaks väänates Sind järgmisesse pöörisesse heita. Oi, kui mitmeid kordi oled kahetsenud, et üldse astusid esimese sammu. Hing ihkab peatust ja tormistest voogudest lahkumise võimalust.

Vahel vaikses sopis lihtsalt selili loksudes, laisalt tähistaevast imetledes, tunned rahu ja hetkes kohal olemise mõnusalt rammestavat loidust, sest nii hea on olla. Need mälestused toovad naeratuse silmadesse ja toetavad järgmistel kärestikel, teadmisega, et kõik see, mis tuleb on mööduv ja mitte üks raskus ei murra ega alista. Eesolev on vaid sammud astmetel, millest tuleb üles või alla minna, hoolimata sellest, kui ületamatult kõrged või hirmutavalt sügavad need alguses tunduvad.

Läheb aega enne kui leiad, et naudid protsessi ja ootad huviga järgmise käänaku taga peituvat. Oma teekonnal muutud nii osavaks, et enam ei jää murrangutes tunnete keerisesse, lootuses sassiläinut harutada, vaid mõistad, et see on vaid pilt olnust, sukeldud ja ujud temast lihtsalt läbi, et juba vaibunud laines taas pinnale tõustes, iseenda ja olnu üle, leebunult muiates edasi kulgeda.

Reisides iseendani, saad huviga kõndides põnevuse kõditust tundes, leidmisrõõmus kümmeldes ja iseennast avastades, jõuda selginemiseni ja mõistmiseni siis, kui iseendaga vastamisi seistes ise ennast ära tunned.

Autor: Marianne Umborg

Allikas: Marianneannemariblogi.blogspot.com.ee

Loe lisaks: Kui sa ei saanud seda, mida soovisid...

Elu iseendana on kui põllupeenra harimine

Mustrite muutmise kunsti avastamist väärt sihtpunkt