Ära püüa olla täiuslik, sest just ebatäiuslikkuses peitub õnn

 (1)
Ära püüa olla täiuslik, sest just ebatäiuslikkuses peitub õnn
nainedepositphotos.com

Inimkonna uueks viirushaiguseks on muutunud stress. Seda võib nimetada isegi uueks moehaiguseks. Kui sul pole stressi, siis pole sa justkui õige inimene?

Me võime oma elus alati tunda stressi, sest alati on millestki puudus või miski halvasti. Tavaliselt arvame, et stressi põhjustab kogu väline elu - väike palk, ebamotiveeriv töökoht, halb suhe või vallalisus, liigne kehakaal või mõni muu väline tegur. Millal me oleme valmis muutusteks, kus taipame, et kõik stressi tekitavad faktorid on tegelikult peidus meie sees? Millal mõistame, et ebatäiuses peitub meie soovitud õnn?

Pinge, mis meie elus vahel võimust võtab, tuleneb vaid meie endi seest. Sellel ei ole vähimatki pistmist sellega, mis toimub sinust väljaspool, kõik põhjused on sinu sees. Muidugi võib põhjuseks olla ka teiste inimeste vale käitumine või pahameele tekitamine. Arusaadavalt võibki sul olla väike palk või halb suhe. Kuid tegelikuses oled sina ise selle oma ellu valinud või vähemalt kaardid niimoodi lauale asetanud, et kõik su elus on täpselt nii nagu ta on. Kui nüüd aus olla, siis tundubki jabur leida põhjuseid endi seest, sest vahel neid põhjuseid justkui polegi seal. Miks? Sest me ei ole saanud veel valgustunuks enda sisemaailmast.

Seotud lood:

Miks me elame pimeduses? Sellele on ühest vastust raske leida. Kindlasti on suur roll tänapäeva ühiskonnal, mis justkui sunniks meid elama väljapoole ning keskenduma just sellele elule, mis toimub meiest väljaspool. See väline tundub justkui lihtsam. Kellele siis meeldiksid raskused? Kellele meeldiks võtta ette see suur avastusretk iseendaga ning saada teadlikuks enda tegelikust sisemusest? Niisiis me valime lihtsama tee - pühendame oma elu välisele heaolule ja rikkusele, nii loome endale justkui imeilusat elu, mis tegelikult on enesepettus.

Ma tõsimeeli usun, et sul on olemas kõik, et oma ellu valgus tuua. Asi ei olegi selles, kui raske on keerata pirn lambi sisse või leida sobiv stepsel. Asi ei ole selles, kas on olemas tikud, et süüdata küünal. Küsimus on selles, kas sa oled selleks valmis? Kas sa oled valmis selleks, mis valgus nähtavale toob? Kõik halva ja hea - kogu oma rikkuses ja vaesuses.

Ühes raamatus on kirjeldatud väga hästi oma ellu valguse toomist. See kõlas nii: ''Kujuta ette, et keegi on su toa segamini ajanud. See võis juhtuda siis, kui sa magasid või kui sind kodus polnud. Kui sa silmad sulgesid või ukse enda järel kinni panid oli kõik omal kohal. Sa teadsid, et tagasi tulles või silmad avades tead sa käsi kasutamata, kus miski asub. Nüüd aga on kõik pahupidi. Mööbel on valesti ning isegi lamp on alla kukkunud. Sa vaatad seda tuba ning sind täidab segadus. Sa mõistad, et kõik asjad on siin toas olemas, kõik, et luua kord, kuid siiski on keegi selle toa segamini ajanud. Sa ei mäleta enam, kuidas asetses mööbel ning sul pole õrna aimu ka, kes aitab sul lambi lakke panna. Küsimus on, kas sa proovid? Kas sa paned selle mööbli tagasi, isegi kui sa pead muutma vana asukohta? Kas sa soovid elada edasi segamini aetud toas või sa siiski lood korra?''

Nii on see ka inimestega - sinu, minu ja meiega. Meil on tegelikkuses olemas kõik, mida meil vaja on. Me oleme valmis avama silmi ning nägema valgust, seda valgust, mis näitab meile, mida me tõeliselt soovime ja milline on meie potentsiaal. Me oleme valinud elu, kus elame minimaalsega, sest me ei ole võimelised asju ümber paigutama. Meile tundub raske väljuda mugavustsoonist.

Nüüd ma jõuan sinna, kuhu oli minu eesmärk jõuda. Ma tahtsin jõuda ebatäiuseni. Kuidas on ebatäius seotud eelnevaga? Võib-olla sa juba mõistad seda. Kui me hakkame nägema valgust, leiame need tikud ning lüliti, siis me võime kohtuda ebatäiusega. Ebatäius on miski, millega ma ei ole oma elus veel kokku puutunud. Nüüd ma valetan, see on olnud pidevalt mu elus ning on olnud tegelikult minu peamiseks komistuskiviks. Alles nüüd ma mõistan, et selle võrrandi vastus oligi ebatäius ning selle täielik aksepteerimine.

Nii kurb, kui see ka poleks on meid õpetatud elama täiuses. Meile on väikesest peale õpetatud, et Barbie ja Ken on ideaalne paar, nad on lihtsalt nii ilusad ja perfektselt sobivad. Kui kõrvale jätta nukud ning kõik sinna juurde käiv aeg, siis liigume edasi. Vahele jääb lasteaed, mis iseenesest on ka huvitav aeg. Jõuame koolini. Selleks, et üldse kooli saada ning saada osa imelisest võimalusest õppida, on meil vaja perfektselt sooritada katsed. Oma väikese üliinimesena ei ole meil tõeliselt aimu ka, et peame need tegema ära nagu üliarenenud väikene inimene. Seda on lihtsalt meile sisendatud - ole nii hea, kui suudad, sa pead olema teistest parem ehk kõige parem. Kui meid visatakse tõelisse ellu, algab tõeline täiuslikkuse tagaajamine - me otsime seda oma kaaslases, kodus, töös, lastes ning selle kõige kõrval kõige enam meis endis. Me peame kõigega hästi ja veel paremini hakkama saama - me peame olema üliinimesed ning selle kõige juures ka ellu jääma. Kes ütles, et peame? Kes on need reeglid ette kirjutanud?

Kujutagem ette, et ühel päeval meile hakkab meeldima see, kuidas me ei ole täiuslikud. Me ei ärka äratuskella peale, me ei pigista endalt viimast välja tööl, me ei oota täiuslikust oma kaaslaselt, me ei mõista hukka oma ülekilosid või kiireid meeleolu muutusi. Me laseme endal olla. Lihtsalt olla, nii ebatäiuslikutena, kui me oleme.

Sest, mis saab siis, kui me oleme või saame täiuslikuks? Milline siis elu on? Kas siis ongi veel elu? Kui me oleme saavutanud täiuse, siis polegi justkui enam kuskile minna, me oleme lõpp-punktis. Me oleme kohal. Kas sa tahad elada oma igat päeva justkui lõpp-punktis, kust ei ole enam võimalik edasi areneda? Kas sa proovid leppida oma ebatäiusega ning seda armastama hakata?

Kas sa mõistad, et me kõik oleme ebatäiuslikud?

Autor: Tuuli Mäemat

KOMMENTEERI!