Võtad endale ülesandeks igal hommikul see päev lihtsalt üle elada. Üle hingata. Tajud, et hapnikku on kole vähe. Keegi oleks nagu kraani kinni keeranud. Hingad vaid pinnapealselt. Aeg-ajalt tunned, et lämbud selle tunde kätte. Aga endiselt lepid. Sest sa tead, et tegelikult emotsionaalse valu kätte surra ju pole võimalik. Ja taas seisatad ning hingad valust üle.
Jätkad oma igapäevaelu, toimetusi, püüad oma ülesandeid täita võimalikult kohusetundlikult. Aeg-ajalt proovid ka naeratada. Kasvõi oma lastele. Tegelikult soovid ju olla jälle sina ise. Sina, kes sa tundsid rõõmu pisikestest asjadest. Ent täna ei suuda, ei oska ja ausalt öeldes ei tahagi. Jälle lepid. Ja hingad. Möödub nädalaid, ehk isegi kuid.
Kuniks ühel päeval, nii muuseas, tehes midagi rutiinset nagu ikka, nt õhtune hambapesu või lastele unejutu lugemine, äkitsi avastad, et sa ei hingagi enam pinnapealselt, vaid täitsa sügavalt. Isegi muigad muinasjutu kulminatsioonile. Üks hetk eneselegi teadvustamata naerad laginal koos lastega, sest üks neist ütles midagi väga ebasündsat, aga koolieeliku suust oli seda lihtsalt nii paganama naljakas kuulda. Sa ei mõtle hetkekski lapsega manitseda või teda korrale kutsuda. Naudid hetke. Päriselt.
Üle pika-pika aja sa naerad nii kõvasti ja südamest, et pisarad voolavad. Need aga pole kurbusepisarad. Need on õnnepisarad. Ja sa endiselt naerad. See on nii vabastav. Sa tunned kuidas kookon, kus viibinud oled, su ümber puruneb iga sinu sügava hingetõmbega ja naerulaginaga. Astud sellest välja ja näed, kuidas õppetund kookoni näol su selja taga haihtub. Kui naermine viimaks vaigistub, teadvustad, et ka valu on taandunud.
Järgmisel hommikul ärkad üles ja märkad, et oskad, suudad ja tahad taas rõõmu tunda väikestest asjadest. Tunned rõõmu, kui ärkad viis minutit enne äratuskella. Tunned rõõmu, kui oled koosolekul kohal kõige esimesena. Tunned rõõmu, et said koju sõita rohelises valgusfooride laines. Tunned rõõmu, kui lähed õhtupoolikul lapsele aeda järele, keda esimest aastat aeda harjutad, et ta nuttis täna vaid korraks. Tunned rõõmu oma õhtusöögiks valmistatud pasta üle, mis kukkus imehea välja. Olenemata asjaolust, et poes ei jõudnud käia ja pastas on vaid või ja juust. Tunned rõõmu, et kappi koristades leidsid oma lemmikseeliku ja see läheb endiselt sulle selga. Tunned rõõmu elust, olemisest ja mis peamine - iseendast. Naeratad. Omaette. Iseendale.
KOMMENTEERI!