7 toksilist tüüpi, keda sotsiaalmeedias vältida


7 toksilist tüüpi, keda sotsiaalmeedias vältida
Foto: depositphotos.com

Sotsiaalelu sujuv toimimine on suuresti sõltunud teadmisest, et käitumisega kaasnevad teatud piirangud. Me ei saa valimatult öelda või teha kõike, mida hing ihaldab. Me ei saa inimesi solvata ning mitte tegeleda tagajärgedega, milleks võib olla isolatsioon, seltskonnast välja arvamine, põlgus jne. Seetõttu õpime ning arendame endas sotsiaalkoodeksi rikkumisel ning ülemäärase isekuse korral välja teatud süütunde. Veelgi enam, me tunneme loomu poolest kaaskodanike vastu suuremat empaatiat, kui nad on füüsiliselt kohal. Tagaselja võime olla õelad ning vastikud, kuid näost-näkku kohtudes on raskem säärast tülgastust tunda; samuti valitseb meis hirm konflikti sütitamise eest. Nende piirangute ja koodeksite ning meie süütunde ning loomuliku empaatiavõime tõttu hakkab meie sotsiaalelu ise end reguleerima ja inimestena saame omavahel võrdlemisi normaalselt läbi. Teemat avab Telegram.ee vahendusel kirjanik Rober Greene.

Mis saaks siis, kui ühtäkki ei peaks enam piiranguid tunnistama ning koodeksitele alluma ja seisma silmitsi antisotsiaalse käitumisega kaasnevate tagajärgedega? Mis oleks, kui me ei peaks enam tundma häbi abrasiivse käitumise ning sõimamise eest? Ning mis saaks, kui me kõrvaldaks inimeste füüsilise kohaloleku elemendi, mis tihti sunnib meid enda ebaviisakust vaos hoidma? Nendel, kel on raskusi eneseregulatsiooniga ning kes ei suuda väga hästi hoida enda toksilisi kalduvusi vaos, oleks sellisel juhul vaba voli lubada piiritut egoismi lubada ning sotsiaalelu võib võtta inetuid pöördeid.

Seotud lood:

Nii mõnegi poolest kohtame seda stsenaariumit sotsiaalmeedias, kus pole mingeid erilisi koodekseid või piiranguid ning puudub ka füüsiline kokkupuude ning suurem vajadus eneseregulatsiooni järgi. Inimesed mitte ainult ei pea vastutama enda ebaviisaka ja toksilise käitumise eest, vaid nad leiavad sealt mõttekaaslasi, kes samuti tunnevad endal viisakusstruktuuride ning sotsiaalelu teravaid ahelaid. Nendest võib kujuneda teatud tüüpi toksiline ennastõigustav hõim. Kuna nendel on vabadus sotsiaalmeedias valimatult tegutseda, rikuvad nad sageli sellega sotsiaalmeedia kasutamise kogemuse ka kõigi teiste jaoks.

Selliste tüüpidega tegeledes seisame silmitsi dilemmaga - kas osutada vastupanu ning end nende sõimu eest kaitsta ning riskida inetu tüliga, või jalutada minema ning lasta neil enda vastu karistamatult keelt teritada? Vastus sellele küsimusele sõltub sageli selle toksilise inimese tüübist.

Allpool on seitse kõige levinumat toksilist tüüpi, keda me sotsiaalmeedias kohtame ning kõige sobivamad strateegiad nende inimestega hakkama saamiseks.

1. Salajane kadetseja

Võib-olla on meid mingis valdkonnas või projektis saatnud edu ning see tõsiasi saab nüüd avalikuks. Mingil hetkel avastame, et oleme täiesti ootamatult sattunud mõne sõbra või jälgija tule alla. See indiviid võib olla lihtsalt virtuaalne sõber, kuid tihti on tegemist meiega samas valdkonnas tegutseva inimesega. Ta võib osutada sinu töö korrapäratusele, sinu iseloomu madalkohtadele ning lünklikule reputatsioonile. Kuna nad kipuvad meie miljööga klappima, teeb see veel eriti haiget. Me jääme mõtlema, kust selline rünnak järsku tuli? Võime isegi tunda kübekest enesekahtlust, kuid siis tõstab meis pead tahtmine iseenda eest seista ja asume tuliselt enda positsiooni kaitsma ning ongi käes kuuma kartuli käest-kätte loopimine ning tüli. Lõpuks tunneme end pisut inetult ning kahetseme, et üldse sellesse dispuuti langesime. Võime mõelda, et oleme nende sööda alla neelanud ja lasknud end tülisse kiskuda - mida see inimene oligi tahtnud.

Siinkohal on probleemiks meie arusaamatus, kust selline rünnak tuli. Tuleb mõista, et tegemist pole päris tõe ning reaalse debatiga ning selle juured ulatuvad sulaselgesse kadedusse, kuigi näib tõsiuskliku kriitikana. Inimesed saavad tihtilugu meie sõpradeks või hakkavad jälgijateks ning tunnevad suurt põlgust, et meid saadab nendest suurem edu. Salamisi ihkavad nad võimalust meile ära panna ning pisut maadligi suruda ning nad on tähelepanelikud iga väiksema võimaluse suhtes, mida nad selleks saavad ära kasutada.

Nagu ma kirjeldan enda raamatus "The 48 laws of human nature" ("48 Inimloomuse seadust"), oleme me inimestena programmeeritud tundma kadedust; see tuleb meie igavesest vajadusest end teistega võrrelda. Eriti ebakindlatel inimestel võib kadedus säärast käitumist esile kutsuda. Kuid pärismaailmas peavad kadetsejad olema ettevaatlikud - oma alal mõjukate inimeste ründamine võib neile kalliks maksma minna, ning kui ründaja ja rünnatava vahel on ilmselgelt liiga suured käärid, võib kadedus kaugelt silma paista ning panna ründaja häbiväärsesse valgusesse. Kadedus on demonstreerimiseks inetu emotsioon. Kuid sotsiaalmeedias on asjad teistmoodi. Sageli on meid ründava inimese staatust keeruline mõõta, mistõttu on raskem kadedust põhjuseks lugeda. Mitte ainult ei järgne kolleegide ning edukate inimeste ründamisele mingeid tagajärgi, vaid salakadetsejatele võib lisaks saada osaks suur tähelepanu, millega endale nime teha. Sageli hakkab nende rünnakuid duubeldama mõni kaas-kadetseja või rahvasumm, kes on kõik võtnud endale eesmärgiks võimukas inimene troonilt maha tõugata.

Mõistes, et rünnaku põhjus seisneb kadeduses, on meil lihtsam enda emotsioone kontrollida ning vaigistada igasugune eneses kahtlemine või süütunne, mis võib pinnale kerkida. Me mõistame, et kadetsejad on ohtlikud ja tavaliselt ei ole mõtet nendega maadelda - neil on avaliku etendusega vähem kaotada kui meil endil. Me võime lõpetada nende sööda alla neelamise, kui mõistame nende rünnaku loomust. Kui nende tegevusega kaasneb meie nimele mingi kahju, võime valida viisaka ning külma lähenemise, kuidas seda kaitsta ning pöörata tähelepanu nende irratsionaalsusele, lahkuda vestlusest ning anda märku, et see teema on läbi. Kui vaja, võime alati näida kahetsust täis, nominaalselt nendega nõustuda ning teha enda kulul nalja ning seeläbi nende kadedust neutraliseerida. Igal juhul on nende valikute omamise eelduseks teadlikkus sellest, mis olukorraga parajasti tegemist on.

2. Passiiv-agressor

Me osaleme mõnes virtuaalses arutelus, kus paratamatult kerkib üles mingi meile mõju avaldav kommentaar. Keegi vaidleb meie argumentidega, mis on muidu täiesti põhjendatud tegevus, kuid ta teeb seda sellisel viisil, mis mõjub meile ja meie ideedele mõnitusena ning samal ajal ei püüa ta kuigi aktiivselt mõista, mida me tegelikult öelda tahame. Näiteks kasutavad nad meie kirjeldamiseks rida raskeid omadussõnu - küüniline, amoraalne, anti-progressiivne, Machiavellilik - ning teevad ise näo, et vaidlevad meiega väga objektiivselt. Nende kriitika on lähedalt vaadates ebamäärane ning kahemõtteline, täis liigseid üldistusi, mille vastu on end keeruline kaitsta. Mida nad tegelikult tahavad öelda? Või siis venitavad nad meie argumenti mingi absurdsuse piirini - kui me räägime, et kliimasoojenemine on kõige suurem oht, millega me silmitsi seisame ning selle vastu tuleb tegutseda, ütlevad nad, "Ehk oled otsustanud elada koopas ning minna tagasi aega, kus sõideti hobuse ja kaarikuga." Või siis ütlevad nad meile kahemõttelisi komplimente, näiteks kui palju meie raamat teenib, ning vihjavad sellega, et raha oli üleüldse põhjus, miks me selle kirja panime.

Või siis kasutavad nad vana head seoste läbi loodud süütunde meetodit. Näiteks teeme juttu mõnest ajaloolisest tegelasest, ütleme moeloojast Coco Chanelist, et illustreerida, kuidas keegi on geniaalselt ühe brändi välja töötanud. Vastane teeb aga kõigile selgeks, et Chanel oli II Maailmasõja ajal natside pooldaja ning viitavad sellele, et me pigistame silma kinni tema karakteri madalkohtadele ning võtame need salamisi omaks. Kui me püüame end kaitsta ning selgitada, et näite eesmärgiks oli rõhutada tema edu ärinaisena ning välja tuua sellega seotud õppetunnid, ning me teeme seda sama ka teiste ajalooliste kujudega, kelle minevikus on küsitavaid tegusid - näiteks Napoleon Bonaparte, Pablo Picasso, John F. Kennedy - süüdistavad nad MEID teema vahetamises ning moraaliküsimuse eest põiklemises.

Lõpuks teame, et tegu on passiiv-agressiivsete tüüpidega ning me järeldame seda sellest, kui närvi nad suudavad meid ajada ning kui libedat taktikat nad kasutavad. Nad kasutavad suitsukatteks sarkasmi ja huumorit, et mängida suuremale sotsiaalmeedia publikule, nagu muudaks see nende argumendid tugevamaks. Ükskõik, kui tugevasti me ka ei prooviks nendele vastu panna, jääb neile viimane sõna, milleks võib olla midagi passiiv-agressiivse „mida iganes" sarnast. Nendega vaidlemine sama, mis püüda enda käsi tuule ümber põimida.

Passiiv-agressor on üsna sarnane esimese tüübiga, kuna ka nende puhul on kadedus sütitavaks jõuks. Kuid erinevalt kadetsejast, kes võib enda väljaütlemistes olla küllalt jõhker, meeldib passiiv-agressorile säilitada teatud fassaad ning jätta endast õilis ning tsiviliseeritud mulje. Nad on lihtsalt sõnelusest niivõrd haaratud. Nende rünnakud käivad ümber nurga ning on kahemõttelised, mängides rahvale ning püüdes meid meelitada vaidlusesse, mis meid rivist välja lööb. Päriselus jäetakse selliselt käituvad inimesed kiirelt kõrvale- nad on ilmselgelt liiga tüütud ja ülbed. Nad tõrjuvad inimesed ajapikku eemale. Kuid sotsiaalmeedias ei pea mitte keegi nendega igapäevaselt kokku puutuma. Nad võivad enda nipsakuses isegi näida värskendavad ning tõmmata ligi publikut.

Seda tüüpi ning nende ümber nurga käitumist tundes ei tohi me langeda lõksu ning neid liiga otseselt võtta. Võitluses tulega kasuta tuld. Paljasta rahulikult, liigse agressiivsuse ning vihata nende rünnaku loomus ning väitle sama taktikaga, mida nemad kasutavad. Peegelda neile tagasi süütunnet või võtta nende argument üksipulgi laiali ning paljasta selle madalkohad, pöörates noad nende endi poole tagasi ning muutes seeläbi nende ideed naeruväärseks.

3. Intellektuaalne kõrtsikakleja

Me leiame end diskussioonist või debatist kellegagi, kellest kiirgab ülimat enesekindlust. Nende kirjutamisstiil on otsustav ja üleolev. Võib-olla viitavad nad tähelepanuväärsetele inimestele - näiteks Noam Chomsky'le - nagu see lisaks nende ideedele vooruslikkust. Või siis tugevdavad nad enda argumente ning tulistavad nagu torust meid kindlameelsete väidetega, milles sisaldub suur hulk statistikat, uuringuid, kuulsaid tsitaate ning millele meil on keeruline vastu seista või paikapidavust kontrollida. Nad kasutavad palju üldistamist ning oskuskeelset ning erialast arusaamatut mula- akadeemilist, teaduslikku- mis näib meie vaatenurka lihvivat. Nad vaidlevad sellise kindlameelsuse ning autoriteediga ning avaldavad sellega paljudele teistele muljet või panevad nad heituma, kuna jääb mulje, et tegemist on tõelise mõtlejaga.

Me ei tohi kunagi lubada sellistel tüüpidel end heituma panna - nad on pabertiigrid. Sotsiaalmeedias jätavad nad intellektuaalselt ülestõusnu mulje, kuid kardina taha piiludes näeksime inimest, kes võitleb suure hulga ebakindlustega. Nad ei ole enda ideede kuningriigis saavutanud mitte midagi tähelepanuväärset, olgu siis kirjaniku, akadeemiku või teadlasena. Päriselt edukad inimesed on enda argumentidega tavaliselt kordi arukamad ning hoiduvad absoluutidest. Säärased kõrtsikaklejad elavad teadmises, et maailm on alles avastamas nende geniaalsust. Kuna on selge, et nendel ei ole mingeid eeldusi, et endale tohutu intellektuaalne grandioossus omistada, võib liigse keevalisuse ning autoritaarsusega enda vaadete peale surumine näida naeruväärne. Lahknevus nende tooni ning tegeliku staatuse vahel oleks liiga räige ning vaimukas. Kui me eemaldaks kogu selle kära ja hooplemise ning nende ideid lähemalt vaataks, näeksime nende pettust. Nad loodavad inimesi heidutada enda tooni ning autoriteetse olemisega.

Selliste inimtüübiga kokku puutudes peame nägema läbi nende ise endale loodud kuvandi. Üldiselt on nad huumorimeeleta, eriti kui asi puudutab nende ideid, nii et vähene teiepoolne mõnitus ajab nad närvi ning paneb lollusi rääkima. Minge nendega sellisesse debatti, mida nad kardavad, esitage nende üldistustele väljakutseid, kahelge nende allikates ning sundige nad seeläbi enda väiteid millegi konkreetsemaga kinnitama. Sundige nad asju päriselt välja ütlema ning paljastage kõigile nende ideede vähene vettpidavus.

Loe edasi järgmiselt lehelt:

KOMMENTEERI!